s ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0
Välismaalase mälestused
Valentin Ruzanov
Minu muusa, Brigita Nikitina
Ja selle lõppu, ei kohta ega nende piinamist ei tea keegi;
© Valentin Ruzanov, 2021
ISBN 978-5-0055-3423-1
Создано в интеллектуальной издательской системе Ridero
Pikk päev, kõrvetav päike ja kollane liiv. Ma olen väga väsinud. Kõrgelt. See oli pikk teekond ja tagasiteed pole. Tunni või pooleteise pärast olen koloonias ja kõik saab korda. Ja minuga, kolooniaga ja nendega, kelle pärast ma läksin. Loomulikult saab kõik korda, sest me pole mitte millegi jaoks valinud kõige tugevamat – seda, kes suudab kõigest üle saada ja päästa need, kes jäävad baasi ja on määratud ootama. Oot on see, mida ma pean nüüd tegema, ja kui kevad on ohutu, siis kustutan janu.
Kollased silmad otsivad ja ei leia midagi, nad sulguvad ja avanevad uuesti.
Liiv mu silmis muudab mind teravamaks, kuid kui ma ei leia ohutut lähenemist allikale, võib see olla ohtlik. Ma vajan vett. Ma ei saa ilma veeta elada. Võib -olla proovige teda siit lähedalt leida. Liivas. Ja mis, veteranid ütlesid, et see juhtus. Kõik, mida ma vajan, on üks molekul. Kaks vesinikku, üks hapnik. Kaks vesinikku, üks hapnik… Kaks vesinikku…
Punane keel ulatub suust välja. Retseptorid muutuvad aeglaselt roheliseks ja kaetakse kilega.
Üks hapnik… Mul on vaja ainult ühte molekuli, muidu… Kaks vesinikku, üks hapnik…
Must nina teeb mitu kramplikku hingetõmmet, silmad lähevad suureks.
Vastasel juhul ei leia ma suunda.
Põrge!
Piinades peidan pea liiva alla, et mitte valu tunda.
1. SULETUD
– Kus sa selle kirjutasid? – lõi poiss mulle õlale ja ajas naeratuse sirgu. Kõhklesin, kuid siiski ümber pöörates, head latti märgates, otsustasin end mitte ära anda.
– MA OLEN?
Pärast mõtetes seismist võttis tüüp välja väikese raamatu. Pöörates üht lehte teise järel, hakkas ta valjusti lugema.
– Ja kes sa tegelikult oled?
«Kurat,» lõi kutt raamatu pauguga kinni.
– Ja mida sa siit otsid?
Poiss vaatas uuesti raamatut. – Siin on kirjas…
Kunagi ei tea, mis seal kirjas on. Tulge aga võõrasse linna, pange lips külge ja minge sellisel kujul tänavale. See on liiga palju!
– Kas sa kuuled mind?
Ma kuulan. Ma kuulan. Ja otsin ka teed baari.
– Kuidas sa sellest aru saad?
– Sa solvusid. Ta ei tulnud. Mees raamatuga. Merevaigu silmad.
2. E = MV ^ 2/2
Niisiis, kuu esimesel päeval, olles kogunud kõik vajaliku, asusin teele. Kodust lahkudes lülitan telefoni välja ja komistan üle marmorikivi. «Siin on kambrid…»
Pöörates kivikest kätesse, viskan selle kergelt oma seljakotti. Minu kavatsused on kõige tõsisemad.
– Kas sa ootad kedagi?
Võttes taskust nikli, viskan selle reklaamialusele.
– Las ma räägin varandusi.
Sirutan oma käe. Ma naeratan hea tuju peale.
– Sinu rong, mustlane!
– Nyis1.
3. ZOMBID
Pärast õnnetust astun autost välja. Ma ei näe midagi. Lööksin pea vastu lauda.
«Z rajoon».
Olles avastanud ebameeldiva lõhna, uurin ümbrust. Ashdvao taim. Jõgi. Olles toppinud oma seljakotti jalgade all lebava kruusaga, ronin üles teisele korrusele puhkama. Metroo helid äratavad mind pooleldi unest.
– Järgmine jaam on Park Kultury.
– … ja puhake, – pabistan, puistates jooksu pealt vääriskruusa laiali.
4. JUHT
– Kui kellelgi pole midagi öelda, võime jätkata abieluliidu sõlmimist.
– Las nad suudlevad kõigepealt.
– Ei, las nad kirjutavad kõigepealt alla.
Olles mõnda aega publikut jälginud, lahkun hoonest ja ütlen kutsarile, et ta viiks mu kihlatu juurde.
«Ma tean seda teed,» ärkab kutsar ellu.
– Tõde?
– Atosh!
Hobused lendasid üles. Tahtsin ka lisada: «sõida kiiremini», kuid mind tõmbati sellise jõuga, et vaevalt jõudsin seljakoti haarata. Tundmatu märgiga poest mööda lennates suutsin vaevu kutsarile edasi anda, et peaksime siin kindlasti peatuma.
Paar sõna toimuvast
Pärast ootamatut kohtumist asub edasipüüdlik kirjanik rännakule. Mälestustest ajendatuna lahkub ta kodust, püüdes kaotatut tagasi saada ja tundmatut võita.
AEG: kiirendatud
KULTUUR: küberstaim
RIIDED: põll ja pütagoorlane
MORAALNE: – (kriips)
5. GOLD SPUR
– Tere. Soovime teiega kohtuda. Teiega üksi. Restoran «Zorotaya Spora…» Sporrra… Golden Spur. Seitse pi um. OKEI?
Vaatan aeglaselt noodivihikuid ja lahkun muusikapoest. Detsembrikuu lumi näos. Auto klaasipuhastid valgusfoori juures. Seal on ülekäigurada, pool tundi kesklinna läbivat teed ja oma elu riskides ületan tee «Spuri» ees. Restorani sissepääsu juures oleval pingil on kaks külmunud kuju.
– Halloween!
