oli võimalik majast talli hiilida, ilma et keegi seda oleks märganud.
Sorilda kartis vaid, et Harriet võiks teda märgata. Kahtlemata tekitaks ta palju pahandust, kui ta informeeriks sellest ka oma emandat.
Järsku meenus Sorildale, et ta ei tohtinud tallis pikalt viivitada.
“Kell kuus siis, Huxley,” ütles ta naeratades, “ja suur tänu sulle.”
Ta ei tänanud Huxleyt mitte ainult selle eest, et mees lubas tal Jäälinnuga ratsutama minna. Kui Sorilda tagasi vaatamata lahkus, saatis vana tallimees teda mureliku pilguga.
Sorilda suundus tagasi majja. Halli jõudes kuulis ta onunaist ülemisel trepimademel kärkimas.
“Tule siia!”
Hertsoginna käsk välistas igasuguse vastuvaidlemise. Sorilda jooksis kiiresti trepist üles.
Hertsoginna haaras Sorildal valusasti käe ümbert kinni ja küsis:
“Kas sa ütlesid Huxleyle, et tuleb oodata vastust?”
“Ee-i,” vastas Sorilda, “te ei öelnud mulle seda.”
“Loomulikult tahtsin ma, et ta seda teeks, sa igavene lollpea!” ütles hertsoginna. “Jookse ruttu ja ütle talle, et ta peab vastuse tagasi tooma. Ja palu lakeil vastus toimetada sinu, mitte minu kätte. Kas said aru?”
Hetkeks vaatas Sorilda teda suurte silmadega. Vastust andmata läks ta kärmelt trepist alla ja suundus tagasi talli.
Tema kahtlustused selle kohta, et hertsoginna oli krahvist huvitatud, osutusid nüüd tõestatuks. Sorilda oli kindel, et nad olid teineteist tundnud juba enne Irise abiellumist.
Talli jõudes märkas ta, et üks hobustest oli juba saduldatud ja valjastatud, ning livreed kandev tallipoiss oli valmis Winsfordi mõisa poole teele asuma.
Huxley, kes hoidis käes kirja ja jagas poisile viimaseid juhtnööre, pööras Sorilda taasilmumisel imestunult pead.
“Ma unustasin öelda,” ütles Sorilda vaikse häälega Huxleyle, “et tallipoiss peaks võtma vastuse ja tooma selle minu kätte.”
Sorilda tundis rääkides piinlikkust. Huxley pidi nende eelnevast kõnelusest taipama, et Sorilda ei tundnud tegelikult krahvi. Seega oli ilmselge, kellele krahvi vastus tegelikult oli mõeldud. Huxley oli olnud erateenistuses terve oma elu ja teadis hästi, et ükspuha kui kummaline ka härrasrahva käitumine ei tundunud, ei kuulunud see teenijate arutluse alla. Ta vastas seega lihtsalt:
“Selge, preili. Minu rehkenduse järgi on ta tagasi umbes tunnikese pärast, kui just kauem oodata ei lasta.”
“Et vaeva vähendada,” vastas Sorilda, “tulen ma ise umbes tunni aja pärast uuesti talli.”
“Neh, tehke seda, preilna,” vastas Huxley. Ta mõistis, et see oli Sorildale heaks ettekäändeks hobuste seltsis olla.
Huxley andis tallipoisile juhtnöörid, mispeale Jim juhtis hobuse aedikust välja ja tõusis sadulasse.
“Ja kiirusta siis seie tagasi!” käsutas Huxley. “Ma tian täpselt, kui kaua võtab aiga Winsfordide ärrastemajani jõudmine!”
Tallipoiss vastas talle irvitusega, tõstis käe hüvastijätuks mütsi juurde, ratsutas läbi võlvitud väljapääsu ja hakkas siis mööda teed allapoole traavima.
“Kuna ma juba siin olen,” tegi Sorilda ettepaneku, “võiksid sa mul ühtlasi lasta Jäälind üle vaadata.”
Huxley lasi ta innukalt hobuse latrisse ja Sorilda uuris looma kinniseotud liigest. Ta rääkis hobusega rahustaval toonil, mispeale see hakkas oma nina neiu nina vastu hõõruma.
“Homme hommikul kell kuus,” ütles Sorilda Jäälinnule ning tajus sealjuures, et loom sai temast aru.
Järgmise päeva hommikul lahkus Sorilda Jäälinnuga tallist tunduvalt varem kui plaanitud. Ta kasutas teist väljapääsu, juhuks kui keegi oleks lossiaknast välja vaadanud ja teda märganud.
Vaatamata sellele, et tüdruk saabus varem, oli Huxley hobuse juba ette valmistanud. Sorilda tundis ärgates elevust, sest võis taas ratsutama minna.
Ta libistas ratsakostüümi selga, aga kuna ta oli kindel, et nii varajasel tunnil ei satu keegi teda nägema, jättis ta mütsi pähe panemata.
Selle asemel sättis ta juuksed nii, nagu ta neid tavaliselt kandis, jättes kahele poole nägu vallatud juuksekiharad. Pumat, mille Harriet tema juustesse oli määrinud, tegi juuksed sirgeks. Sorilda juuksed polnud sugugi nii kütkestavad kui varem.
Igatahes polnud kedagi peale Huxley ja Jäälinnu, kes oleks teda näha võinud. Ja nemad ei armastanud Sorildat mitte tema välimuse, vaid lahkuse ja südamlikkuse pärast.
Sorilda teadis, et Jäälinnuga tuleb väga õrnalt ümber käia. Hobust ei tohtinud lasta galopeerida, vaid tuli hoida kerges traavis.
Nii varasel hommikutunnil oli kaste maas ja pargi madalamates kohtades hõljus udu.
Nartsissid olid õide puhkenud ja puudel oli näha esimesi rohelisi pungasid.
Talv oli olnud külm ja loodus puhkes ärkvele hiljem kui tavaliselt ning seetõttu tundus kevad Sorildale veel teretulnum
Sorilda armastas kevadet. Kevad oli temas alati taaselustanud usu ja lootuse, et peale silmaga nähtava maailma on veel teinegi maailm.
Kevad kuulutas kõigile, kes seda kuulda tahtsid, et midagi ei olnud kadunud. Midagi ei surnud, mis poleks taas sündinud.
Võib-olla algab ka minu jaoks kevad? mõtles ta endamisi.
Sorildale meenus, et kuigi ta oli eelmisel aastal ennast tihti üksikuna tundnud, paistis talle, et ees terendavad siiski uued väljavaated.
See oli olnud täiesti õigustamatu optimism ja edasimineku asemel tundis ta nüüd, et läks hoopis tagasi.
Eelmisel nädalal tabas Sorildat löök, mida ta oli ammu oodanud. Onunaine teatas, et Sorilda õpingud on puhas raha raiskamine.
“Sa oled õpingute jaoks juba liiga vana,” ütles hertsoginna. “Ja üldse, mis mõte on kogu sellel õppimisel?”
“On niipalju asju, mille kohta ma tahaksin rohkem teada saada,” vastas Sorilda. “Palun laske mul jätkata, vähemalt muusikatundidega.”
“Kes sinu arvates tahaks sind kuulata?” vastas Iris teravalt. “Pealegi, sinu onu ei saa seda endale rahaliselt lubada.”
See polnud tõsi. Sorilda teadis, et Iris nõudis onult iga viimse kui penni, et see siis enda peale kulutada.
Sorilda poleks eales arvanud, et üks naine võib nii lühikese ajaga koguda endale nii suure hunniku riideid ja ehteid.
Mõned tema ehetest olid Nuneatoni suguvõsa pärandusesemed. Aga Irisel oli ka hulgaliselt uusi ehteid, mis ta oli hertsogilt välja meelitanud, teades, et too ei suuda talle midagi keelata.
Uskumatu, mõtles Sorilda, et kuigi onunaine ostis endale riideid ja ehteid, mis läksid maksma terve varanduse, võis ta samas puhtast pahatahtlikkusest piirata ja keelata oma abikaasa
