jastajaAJASTAJA
Jää sulab ennäe
nii siriseb nireke
kaevusilmaveeks.
Suurvee sulinais
koevad avid nurmele
koduse nime.
Vaevalt pudenes
juba uibuoks viipas
jumalaga jää.
Allikasilmas
jahib vesilik vilkalt
toonatalvist lund.
Esimene lõo
teeb lõõritades meele
ytlemata hääks.
Lõolõõri saatel
inimluupindudel käid
syda täis torkeid.
Hiirekõrvul kõiv
lõolõõri ei kuulegi
kõrvad vaiku täis.
Vihmast või lõhnast
lehed kaasikus liikvel
või tont seda teab.
Visilahäitsme’
satava maalle maha
saiva’ki kodo.
Ploomikivike
kruusakivikeste seas
hiljuksi viljub.
Suislepa õied
matab langeva lume
hilinemine.
Leinaliivikul
sireliõiepilved
varjamas varje.
Õis
koduneb
maas
Näe kuldking õitseb
eile siugles siin nastik
kaarnakivi suus.
Jaanikutydruk
silm lausa metsa poole
võta või jäta.
Lõkkekumadest
pimeneb laas – varjates
sõnajalaõit.
Pinina saatel
kaob sääsk silmist teisale
kandes katseverd.
Yks must pilv läks siit
märg on nyyd mets tee hein loog
meel on must mis must.
Ilmast ilma veel
ikka mullas mu sõrmed
murdumiseni.
Põuapäikse pilk
kaetab kaevude silmad
sandil suleb suu.
Põualongus hein
seisab kui varjusurmas
surma vari yll.
Keskpäevalõõsas
yks varjunud kastetilk
viivitab veidi.
Tomp merevaiku
veereb lainest liivale
verevaiku kus!
See sajune öö
ravis praod põllupeenralt
murekortsud näost.
Peipsi järv õitses
kolm sõna sain liivale
siis tuli laine.
Rukkililleõis
suitsupääsukese lend
taevas maa kodu.
Sini – must – valge
pääsu lendu jälgiv silm
Jumal Maa Valgus.
Mesilind jõuab
õitsva lõhmuse juurde
lõppude lõpuks.
Risti yle tee
tallab sipelgarodu
inimkeelujoont.
Rukkiräägu rõkk
hull tulitöö naer rukkis
kodus kustund kirg.
Seitse veepiiska
helkleb ämblikuvõrgul
hingumiseni.
Vihmapiisk haihtub
juustelt laubalt põselt peolt
tahes-tahtmatult.
Kuusirbi lõikest
pudeneb põimukuu öös
tähtedeteri.
Tasahiljuksi
sirutab end kastehein
kastes veel jootvas.
Pihelgas punab
tormiks ässitab tuule
nyyd nukrutsev nälg.
Loodetuul surub
luitemännid maadligi
taeva kõrgele.
Kylm kõrge laotus
männid kooldund maadligi
vahe kõik täis tuult.
Kesk
