Dr. Eerik Turve istus mugavalt pruuni nahaga polsterdatud tugitoolis, mille ta oli nihutanud oma moodsa tammepuust kirjutuslaua äärde. Ta ees lebas kuhi kirju, – osalt avatud, osalt avamata – , mis olid saabunud tema ajalehekuulutuse peale. Praegu ta oli tegevuses pikliku õrnsinise ümbriku avamisega. Ta lõikas ettevaatlikult ümbriku ühe otsa lahti ja tõmbas välja neljaks kokkumurtud kirja, mille meeldiv parfüüm äratas temas kohe kujutelma ilusast naisest. Kerge naeratusega harutas ta kirja lahti ja hakkas lugema. Ent see naeratus suri kohe, andes maad ilmele, mida võis nimetada suurimaks hämmastuseks. Niisugune meelemuutus oli ka täiesti õigustatud, sest kiri kõlas järgmiselt:
Olin küllalt rumal hellitama lootust, et võib-olla omate siiski niipalju autunnet, et loobute oma alatust kavatsusest. Muidugi ma eksisin. Kuid teadke üht: pigemini ma olen valmis kõige halvemaks, kui et võtan vastu Teie ettepaneku. Olen Teiega siiski nõus rääkima, et öelda Teile, mis juhtub siis, kui jääte oma nõudmise juurde.
Kuupäeva polnud; samuti puudus ka igasugune sissejuhatav märkus, isegi allkiri.
Dr. Turve luges neid lühikesi ridu ligi kümme korda, suutmata taibata nende mõtet. Siis võttis ümbriku ja vaatas märgusõna, olles arvamusel, et toimetusest on talle eksikombel antud vale kiri.
Leides, et ümbrikule oli kirjutatud sõna „Preili”, ta hämmastus aina suurenes. See oli tõesti tema märgusõna, mida kandsid ka kõik teised kuulutuse peale tulnud kirjad. Ta otsis riiulilt üleeilse lehe, luges kuulutuse tähelepanelikult läbi oli veendunud, et sellest kuidagi võõriti aru saada oli võimatu. Tema kuulutus oli tavalistest kuulutustest kõige tavalisem, lihtne ja selge:
On inimesi, kes otsivad kuulutusist ridade vahele peidetud tagamõtet, mingit valgustkartvat kutset või pakkumist. Kas oli ehk ka siin tegemist ühe niisugusega, kes, leiutanud olematu viipe millelegi moraalivastasele, oli nii sügavalt solvunud, et ei suutnud jääda rahulikuks pealtvaatajaks? Selle oletuse heitis dr. Turve aga kohe kõrvale. Näis, et kirjas räägiti juba varemkuuldud ettepanekust, autust kavatsusest, mis lõhnas väljapressimisest. Kirja toon oli meeleheitlik, ent siiski otsustav. Ei tahetud alistuda, pigemini oldi valmis kõige halvemaks.
Aga keda oli kirjas mõeldud? Kas teda? Ei, see oli päris võimatu! Enda teada ta südametunnistus oli puhas. Niipalju kui ta mäletas, ta polnud kunagi esitanud kellelegi ettepanekut, mida oleks võinud nimetada alatuks. Ta oli iseloomult vaikne ja tagasihoidlik, üks neid mehi, keda naised kohtlevad kui suuri lapsi. Vaatamata oma kolmekümnele aastale, ta ei omanud mainimisväärt seiklusi. Kui ta oleks avaldanud oma memuaarid, siis sellest oleks saanud patenteeritud arstim unepuuduse vastu, sest nad oleksid kahtlematult omandanud maailma igavaima lektüüri kuulsuse. Tema senist elu võis võrrelda väikese jõega, mis voolab ühetooniliselt ja tähelepandamatult kõrkjaisse peidetud kallaste vahel. Nii nagu väike jõgi ei tunne suuri torme, mis panevad ta vihaselt mässama pinnast põhjani, nii ka tema senises elus ei olnud suuri sündmusi, vapustavaid elamusi, milledest säilib mälestus elulõpuni.
Ta lapsepõlv isakodus oli möödunud õnnelikus teadmatuses maailma tõelisest palgest, kooliaastad olid toonud poisikese killustunud huvid ja ülikooliaastad töö. Siis oli järgnenud aeg, mil ta isalt päritud väikese rahasummaga oli alustanud oma arstipraktikat kolmetoalises korteris, kus ta praegu tundis end nii koduselt. Vabadel tundidel ta oli siin katsetanud ka luuleliste ja romaaniga. Viimane oligi peale kolmekordset viimistlemist nüüd lõplikult valmis ja ajalehekuulutuse kaudu ta oli otsinud preilit, kes kirjutaks käsikirja masinal ümber. Kogu selle aja jooksul tal oli olnud vaid paar armulugu – ja needki väga süütu iseloomuga. Veel praegugi ta lauasahtlis oli poole postkaardi suurune foto, mis kujutas blondi tütarlast, kes tema naistuttavatest oli meeldinud talle kõige rohkem. See oli armas näoke, nagu neid on sadu, pehme suu ja unistavate silmadega. Vaadates seda nägu, ta vaimus rändas jälle tagasi vanasse parki, kus kuukiirte sinakas kuma looris sirelipõõsaste vahel looklevaid liivaseid jalgteid.
Kokkuvõttes: dr. Eerik Turve oli vanamoodne inimene, hea südamega ja hea arvamusega maailmast. Ta ei vaimustunud lennukeist, autodest ega Pitigrilli romaanidest, vaid käis ikka jala ja luges Pierre Loti’d. Ka omale romaanile oli ta katsunud anda seda unistavat, peaaegu ebamaist koloriiti millega Loti maalib nii meisterlikult Idamaad. Kuidas see oli õnnestunud, pidi näitama tulevik.
Võiks ehk arvata, et dr. Turve oli füüsiliselt nigel, võimetu pidama sammu tänapäeva inimesega kellele on tähtsam, et hüppad kümme sentimeetri kõrgemale, kui et tead Baudelaire’i värsse, või oskad Watteau maale eraldada Holbeini omadest, – kuid see polnud nii. Ta oli sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk, õlgadega, mis ei vajanud vatti, ja rusikatega, mille pärast ei oleks pruukinud ka parimal poksijal häbeneda. Ta suutis peale viiekümne-kilomeetrilist marssimist joosta sada meetrit neljateistkümne sekundiga ja võis töötada öö läbi, ilma et ta vaim oleks muutunud nüriks. Seltskonnas ta liikus vähe, ehkki igal pool nähti teda meeleldi. Peapõhjus, miks ta suurema osa omast vabast ajast veetis kodus, seisis armastuses kirjanduse vastu. Ta kas luges, või kirjutas ise. Harva suutis miski teda häirida. Tänane juhtum kirjaga aga oli erand. Mõte naisele, – sest kõik välised tunnused rääkisid selle poolt, – kes oli saatnud sinise kirja, ei andnud talle rahu.
Ta süütas piibu ja vaatas aknast välja, nagu leiaks ta kuski tänaval vastuse küsimustele, mis keerlesid ta peas.
Taevas oli pilves. Tuul keerutas õhku kollaseid lehti ja kandis neid üle katuste äärelinna poole, kus vabrikute suits palistas silmapiiri musta viiruna.
Kes oli see naine? Käekirja järgi otsustades oli tegemist haritud inimesega ja kirjapaberi ning parfüümi valik eeldas arenenud maitset. Ning miks oli ta kirja, mis kindlasti oli määratud kellelegi teisele, saatnud siiski temale? Ta püüdis leida ühendavat niiti nende kahe vastukäiva tõsiasja vahel, ent tulemusetult. Puudus tugipunkt. Oletuste varal ehitatud alusmüüride vahel haigutas sügav kuristik ja tema mõistus ei näinud võimalust silla konstrueerimiseks. Oleks ta vähemalt teadnud, mis mõeldi „kolme kotka” all, siis ta oleks läinud homme õhtul, – sest homme oligi neljapäev – , isiklikult sinna ja küsinud järele, milles asi seisab. Kuid terves linnas polnud „Kolme Kotka”-nimelist restorani ega kohvikut, veel vähem linna lähedal. Ta tundis hästi linna, samuti selle ümbrust ja teadis, et ta ei eksi.
Ta murdis pead mitu tundi, ei jõudnud aga sammugi edasi. Ta oli pettunud ja avastas, et ilmutas kergeid närvilisuse tunnuseid.
Öösi ta nägi unes, et sai kottide viisi siniseid kirju ja et igaühes neist oli juttu kolmest kotkast. Viimaks lendlesid isegi kolm musta kotkast tema toas ringi. Ja ärgates ta polnud põrmugi targem kui uinudes. Kui teenija tõi talle kohvi, ta tuli õnnelikule mõttele.
„Kas teie, Alma, olete kuulnud kohast, mida nimetatakse „kolmeks kotkaks”?” ta küsis.
Teenija mõtles tükk aega.
„Ei, härra,” ütles ta siis, „ei ole kuulnud niisuguse nimelist kohta.” Ta asetas kandmiku einega lauale ja hakkas minema. Aga uksel pöördus ümber ja ütles:
„Nüüd mulle tuli meelde üks koht, mida ehk võiks nii nimetada…”
Dr. Turve oli korraga tähelepanu ise.
„Kus see on?”
„See on üks värav, millel on peal kolm raudkotkast.”
„Kus?”
„Kulla tänaval."
Ta ei saanud aru, miks doktor muutus korraga nii elavaks; ja kuna igasugune küsimus selle kohta oleks olnud ebaviisakas, tuli tal leppida teadmatusega. Ta lahkus, sulgedes enda järel tasa ukse.
Niipea kui kõnetundide aeg oli möödas, läks dr. Turve Kulla tänavale
