Konn-kuningas. Jakob Grimm

      Vanasti, kui soovimine veel aitas, elas kuningas, kelle tütred olid kõik kenad, aga noorim nii ilus, et isegi päike, mis ometi nii palju on näinud, neidu alati imetles, kui talle näkku paistis.

      Kuningalossi lähedal oli lai laas, hämar ja varjurikas. Laanes põlise pärna all oli kaev. Kui päev õige palav oli, läks kuningatütar metsa ja istus kaevu äärde vilusse. Igavuse peletamiseks võttis ta kuldse kera, pildus seda kõrgele üles ja püüdis jälle kinni; kuldne kera oli ta armsaim mängukann.

      Kord ei püüdnud kuningatütar kuldset kerakest juhtumisi kinni, see kukkus maha ja veeres otseteed vette. Kuningatütar jälgis kera silmadega, aga see kadus. Kaev oli sügav, nii sügav, et põhja ei paistnud. Kuningatütar puhkes nutma, nuttis üha valjemini ega suutnud end lohutada.

      Kui ta seal nii kaebas, hüüdis keegi:

      „Mis sul viga, kuningatütar? Sa hädaldad ju nii, et isegi kividel hale peaks hakkama.”

      Kuningatütar vaatas ümber, kust hääl tuleb, ja silmas konna, kes oma inetu pea veest välja oli pistnud.

      „Ah, see oled sina, vana veesladistaja,” ütles neiu, „ma nutan oma kuldse kera pärast, mis kaevu kukkus.”

      „Jää vait ja ära nuta,” vastas konn, „küll ma nõu leian. Aga mis sa mulle annad, kui ma su mänguasja üles toon?”

      „Mida sa tahaksid, armas konn,” küsis neiu, „mu rõivaid, pärleid ja kalliskive või isegi mu kuldset krooni, mida ma kannan?”

      Konn vastas:

      „Su rõivaid, pärleid ja kalliskive ega su kuldset krooni ma ei ihalda. Kui sa tahaksid mind armastada ja ma su seltsiline ning mängukaaslane tohiksin olla, kui ma su lauakese ääres su kõrval tohiksin istuda ja su kuldselt taldrikukeselt süüa, su peekrikesest juua ja su voodikeses magada! Kui sa seda kõike mulle tõotad, sukeldun alla ja toon su kuldse kera üles.”