Punane vänt. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Punane vänt - Juha Vuorinen страница

Punane vänt - Juha Vuorinen

Скачать книгу

le>

      OKTOOBER 1998

      ESMASPÄEV

      Türamaivõi, milline pohmakas. Tuleb vist helistada mingile lastepsühhiaatrile ja küsida, kas mul on lapsepõlvetraumasid. Lutsutasin lähedusenäljas radika termostaati nagu lutti. Lõust pidi peaaegu ära kõrbema. Kui keegi sattus kirjeldatud episoodi nägema, pean minema ja ta maha lööma, sest kõvad mehed ei lutsi radikat.

      Kulistasin kõige hullema vabina leevendamiseks ühe õlle. Kummaline küll, see püsis isegi sees. Proovisin magada, aga silme ees keris aina hirmus lapsepõlvemälestus: hull külasepp lõikab vanaema juures mu juukseid. Otsustasin kirjutada kohe lastekaitseliitu:

Head lastekaitsjad!

      Suurem osa soomlastest on käinud vähemalt korra elus päris juuksuri juures, välja arvatud mõned rütmimuusikaorkestrite liikmed. On ka selliseid, kes ei ole omalt poolt andnud leiba neile toredatele kääriklõbistajatele ehk juuksuritele ja habemeajajatele. Mina kirjutan nende kaduvväheste tarbijate asjus, keda on sunnitud käima külahullust kodujuuksuri juures, kes viinapalga eest laste juukseid pügab.

      Minu meelest oleks siiski korrektne, kui põnn saaks neil juhtumeil ise valida anuma, mida lõikuse mudeliks kasutatakse. Näiteks minu hapraid lapsejuukseid rapiti laudas lambaniitmismasinaga. Kõik lõigati viimseni maha. Just nii on minu meelest sündinud turrisjuukseline ja rohmakanäoline soome rahvas.

      Tahan rõhutada, et haruharva tuleb sellistel kodujuuksuritel meelde õhendada juukseid ka pealtpoolt. Te ei oska arvatagi, kui lahe peakate on niisugune keerubijuus siis, kui aetakse heina saadu ja parmud närivad higist paljakspügatud kaela. Raisk, siiamaani ajab vihale!

      Kõnealusel juhtumil pakkusin, et lõikan parem ise oma salgud maha, mispeale küla hull juuksur läks koledasti pabinasse. Kõigepealt jootis ta mu vanaema ehk siis maksja täis ja siis asusid nad kahekesi selle keeruka kosmeetilise protseduuri juurde. Vanaema tõi pliidi pealt kõige raskema malmpaja ja lõi selle mulle pähe, kuna juuksur mu habrast lapsekeha kinni hoidis. Enne sügavat teadvusetust jõudsin palvetada, et vanaema oleks taibanud valida vähemalt selle paja, millel on kõrvad. Hetk enne paja mulle pähe langemist lootsin, et vormi kõrvad satuvad enamvähem minu kapsalehtede kohale, mitte ettepoole, nagu juhtus eelmisel korral. (Siis nägid mu juuksed välja nagu keskaegne kiiver.)

      Niisiis soovin, et Te korraldaksite mingisuguse heategevuskontserdi selle asja heaks. Esinejateks soovitan Madonnat, Michael Jacksonit, Bruce Springsteeni, Rolling Stonesi ja U2te. Soojendusbändiks võiks olla kas või Solistiyhtye Suomi. (Siis tuleks kohale ka vanemat rahvast, raha on tarvis saada kõigilt!) Kontserdi tulud võite suunata otse minu arvele, kust saan siis ise nutsu jagada kõigile kannatanutele, et teil ei oleks tarvis sellele oma kallist aega raisata.

      Lugupidamisega

      P.S. Kas ma saaksin ka tasuta pileti kotserdile, sest see on ju minu idee?

      Sai alles tore kiri.

      TEISIPÄEV

      Nägin üsna õõtsuvat und. Minu juurde tuli haldjas Tinker ja tonksas mind oma võlukepikesega perse (mitte otse auku, vaid kannikale) ja muutis mu männikoorelaevukeseks. Kiikusin terve öö kõigil maailma meredel. Eriti ümber Kap Hoorni sõitmine kaheteistpallises tormis oli raju elamus.

      Oksendasin terve päeva. Türamaivõi, ma jäin tõeliselt merehaigeks. Õhtul komberdasin kodus seinast kinni hoides ringi. Tundus, nagu korter oleks kõige täiega õõtsunud. Kummaline uni. Loodetavasti olen järgmisel ööl nii väsinud, et ei jaksa unenägusidki vaadata.

      KOLMAPÄEV

      Tuleb hakata jälle tina panema, sest unenäod hakkavad juba üle mõistuse käima. Eile öösel olin mingi Tom of Finlandi taolise tüübi asfaldipuur. See kuradi pede pruukis mind puurina, mis tagus terve Mannerheimintie üheks kuradi asfaldipudruks! Mul ei ole nii sitaks ilget peavalu veel olnud. Värin on sees… Kui suurem värin vaibub, lähen Alkosse.

      Pärastlõunal tatsasin viinapoodi. Käed värisesid endiselt nii jubedalt, et lasin Alko müüjal raha rahakotist välja võtta. Müüja vaatas huvitatult mu värinat ja leidis:

      “On vist saanud pisut rüübatud?”

      Otsustasin kohe, kui olen rahunenud, välja uurida, kus renditakse asfaldipuure ja teha väike visiit tolle müüja perse. Mulle näkku ei nikuta.

      Õhtul võtsin hundijalavett ja vaatasin sõbra Itaalia pornomultikat. Haige värk. Seitse pöialpoissi õpetasid Lumivalgekesele panemist. Need olid päris pöialpoisid, mitte mingid üleskeeratavad nukud. Üks õpetas suhuvõtmist, teine tagant, kolmas eest, neljas külje pealt, viies pealt, kuues käega ja seitsmes põrutas kõige krooniks perse. Too pärakupöialpoiss oli kindlasti see Ninatark.

      Et muinasjutt oleks täielik, oli seal ka kuri nõid, kellel oli kaks suurekürvalist abilist. Need nussisid kõigepealt nõida nagu Leidur Leo pirnipäised abilised. Äkki käskis nõid kuttidel teineteist nussida. Ja põrutasidki tüübid teineteist pärakusse nagu viimnepäev oleks käes. Ega nõid polnud asjata kuri. Hea nõid ei sunniks heterokutte teineteist nussima.

      Natuke kummaline pööre muidu nii fantaasiarikkas muinasjutufilmis.

      Ma ei viitsinud vaadata, mida Lumivalgekese juurde saabunud kaunis prints filmis välja mõtles – ilmselt põrutas Torisejat perse. Läksin magama lootuses, et õhtune filmielamus mõjutab mu unenägusid.

      NELJAPÄEV

      Türamaivõi, mõjutas küll. Ärkasin higist märja ja sinikatega kaetuna! Olin unes kaheksas pöialpoiss nimega Valulik. Teised pöialpoisid olid tellinud meile seksiõpetust jagama hiiglasliku Sarah Youngi. Kõigepealt tõmbas ta mu seitse venda korralikult läbi, mille järel leidis: ah teid on kaheksa? Siis tuli minu juurde, võttis mu tervenisti suhu ja hakkas põsest põske keerutama. Äkitselt sülitas ta mu voodile ja hakkas mu perset rihmaga nüpeldama. Kas see oligi siis see palju reklaamitud REM-uni? Loodetavasti olid mu sinikad siiski pärit lavatsil visklemisest. Muidu oleksin ma olnud astraalolend, kes vaid peab end inimeseks. Sitaks kohutav mõte kohe hommikul.

      Jõudsin järeldusele, et lihaliku inimese olemise tõestuseks pidin saama perset. Olin tuttavatele tibidele helistades vist pisut taktitu või lihtsalt sitaks innukas. “Tšau, Juha siin! Kas panema tuled… Minuga muidugi… Ahah, no tõmba siis endale puts pähe. Pakaa!” Nii need kõned umbes kulgesid. Otsustasin lõpetada riista akuutse puutumatuse perioodi ja helistada õhtulehe massaažikuulutuste peale. Otsisin välja esimese massööri numbri ja kõlistasin sinna.

      “Tere, kas teilt saab ka niinimetatud massaaži?”

      “Millisest massaažist oleks jutt?” küsis naishääl.

      “No türamaivõi, sellisest, et pärast teaks, et oled saanud.”

      Tibi jäi tummaks.

      “Kas õlavöö või terve keha massaažist?”

      Naersin lõbustatult:

      “Eks sa võid ju ka mu õlgu masseerida, aga peamiselt tuleks töödelda ikka vänta. Kas sa võtad suhu ka?”

      “Piip-piip-piip…”

      Raisk, ma helistasin kogemata päris massöörile. Kuradi kujutlusvõimeta lehm.

      Õnneks elas ülakorrusel üks viinalembene seksihull eit. Võtsin pudeli kaasa ja helistasin muti uksekella. Nähes mind, pudel käes, hakkas ta valjuhäälselt kaagutama:

Скачать книгу