>Algus
Koputati.
“Sisse!”
See oli vana Ruup. Juba enne tuppatulekut oli ta peosse kahmanud rasvast ja õlist läikivaks võidunud mütsi, kuna ta ise ukse kõrvale seisma jäi ja hoides pahemas käes mütsi, paremaga üle sagris juuste lükates neid veidi korraldas.
“Ah sa tulid juba? Hea küll, ma panen enese riide. Tuul on hea?”
“Jah. Paljuks siit maad minna on.”
Aknast läikis rohekas merepind. Neem, mille peale majakas oli ehitatud, ulatus kaugele merre, lõppedes poole versta pikkuse kariga ja paari rahuga.
Mind saadeti Lundi majaka ülemaks, aga kohe sain aru, et see on täieline vangipõli. Alla kahekümne versta ei leidunud ühtegi inimest, kellega oleksid võinud kõnelda kui omasugusega. Pikuti randa mööda kalameeste külad ja nende selja taga verstade kaupa lagedat nõmme.
See oli täna esimene kord, kus mõtlesin sõita rannakülla.
“Noh, mis küla pool uudist kuulub?”
“Ei tea midagi.”
“Kas tantsivad ka kõrtsis?”
“Eks ikka ka. Täna on ju pühapäeva õhtu.”
Tahtmatult naeratasin. Randlased tantsivad! Aga olgu peale – eks me näe.
“Kas külas on ka ilusaid tüdrukuid?”
“Eks ole ikka ka.”
“Noh, kes?”
“Eks ole mitugi. Kõik jumala loodud.”
“Aga sa ei tea ühtegi nimetada. Missugune sinu meelest see kõige ilusam on?”
“Mis nüüd minust seal rääkida. Eks iga mees vaata omamoodi.”
“Ei noh – usun, küllap ka sinulgi silmad. Eks nimeta siis mõni nimi. Siis mul ka nagu ette teada.”
“Eks ole nii mõnigi, kellel kena näolapikene. Aga seda Velsandi plikat kiidavad kõik. Eks see ole ikka tüdruk küll.”
Vanamees läks veidi elavamaks. Algul oli temaga kõnelemine alati nagu kivikaalumine.
“Velsandi plika? Kuidas tal niisugune nimi on? Kas ta on alles laps?”
Minu teadmatus tegi vanamehele nalja.
“Ei ta nüüd laps ole küll ühti,” kõneles ta naerdes. “No ega ta vana ka ole, paras niisugune noor tüdruk. Eks see nimi ole talle pandud üsna õieti. Ema tuli teisega Velsandist, aga siis ta oli küll alles laps, üsna pisikene. Siin rannas on ta üles kasvanud. Aga ega tal ole ema nüüd ühtegi enam. Teda hüütakse ikka Velsandi plikaks.”
“Ah on ilus tüdruk?”
“Ega või ütelda ühti. Eks härrad ise näevad.”
“Sooh! Noh, sõidame siis!”
Kui keegi tuttavatest oleks minu poole sel ajal tulnud, oleks ta igatahes vaimustuses hüüdnud: kui tore küll siin elada!
Selles olen kindel.
Ümberringi meri, mis ilmaski ei vaiki. Tormi ajal seisavad karil alaliselt kroonilised veekuhjad ja üle rahude mürinal veerevad ja kõrgele sööstvad lained. Vaadates merele, ei jäänud pilk enne seisma, kuni ta jõudis taevarannale, sinna, kus tume vesi ja hall taevas ühte sulades tõmbavad silmapiirile sinkja kriipsu. Majaka juurest viib paari versta pikkune kõrge kivine selg üleskuhjatud jäana maale. Sealt hakkabki rand, lage, mõne kidura kadakaga, kivine nõmm, millel ei näe otsa ega äärt. Üle lahe paistavad kalameeste madalad onnid. Need lommutavad seal argselt voogude lähedal nagu haudujad veelinnud omil pesil.
Esimesel silmapilgul võib see vaade olla ju suurepärane, seda ma usun. Aga ma ütlen – ainult esimesil ajul. See ühetasane mere mühin, see ühtesoodu kuulduv kajakate kisa, see piiritu ruum, kus pilk peagi hulkumisel väsib, need ühelaadilised kaldad ja kivid – see muutub peagi väsitavalt vastikuks, tüütavalt ühetaoliseks. Sul hakkab igav. Viis majakameest – kõigil ühesugused tuhmid pilgud, kust ka kõige teravam silm ei suuda leida ei kurbust ega rõõmu, ei rahulolemist ega erutust. Alati ühesugused hallid näod, nagu need kividki seal kaldal, mis aastasadade jooksul ei muuda oma kuju. Kui tahad saada nende suust sõnu, siis pead selle nagu killu raudkivi küljest lahti taguma. Kindel võid olla, et ka see ainuke kild ongi, mis siis langeb. Mingil tingimisel mitte rohkem.
Ma olin alles teist nädalat siin, aga oleksin siit läinud lennates. Iga möödasõitva laevaga rändasin ühes ja olin enese saatuse peale tulivihane, mis mind asendas siia vangi.
Ei lootnud ma sellest külast ja kõrtsist ka mingit head – aga ometi tahtsin kord sõita.
Mul oli aega oma saatuse üle mõtelda, olles küliti paadis, mis hea tuulega liugles kuulmatult ja kiirelt.
“Hop – olemegi kohal!” ütles Ruup, kargas püsti ja laskis purje tärinal alla.
Valgmas oli koos salk randlasi. Enamasti kõikide pruuniks põlenud nägusid piiras lühikeseks pügatud habemetara. Kehad olid neil vajunud veidi võmmi, abud ülemäära laiad ja tugevad, kuna käed kehaga võrreldes olid veninud liiga pikaks, jalad aga välja arenenud hoopis viletsalt. Nende liikumised olid kohmakad, kõnnak tatsuv, paindumatu.
Sain aru, et nad vaatasid mind kui uut majakaülemat uudishimuga. Minu imestuseks muutus aga Ruup siin hoopis elavamaks. Demonstreerivalt püüdis ta näidata randlastele, missuguse tähtsa mehega ta ühes sõidab.
“Ah see ongi Pikaneeme küla. Mitu peret siin on?” küsisin ma, jäädes nende juurde seisatama.
“Mis siin neid nüüd on,” ütles üks vanematest meestest, sellejuures astudes paar sammu teiste hulgast välja ja kalki suust ära võttes. “Eks neid oli ikka tükki 20.”
“Teie olete kõik ikka päris kalurid?”
“Kuidas siis muidu, härra.”
“Kas teil on põldu ka?”
“Mis tühja põldu meil on. Eks ole aastate jooksul üles urgitsetud siit ja sealt mõni lapike.”
“Mida seal siis kasvatate?”
“Mis seal kuivas liivas siis õige kasvab. Saab mõne vaka kartulid, hea küll.”
“Kust siis leiva saate?”
“Eks ikka kalade eest.”
“Kas siia randa läheb ka laevu hukka?”
“Enne tuli seda ette. Hundikari alla läksid. Aga ega nüüd enam lähe, on ju majakas.”
Teadsin seda, et randlased ei suutnud temaga leppida oma hinges. Iseäranis vana põlv. Neil oli põhjust kanda majaka vastu vaenu, sest ta tõrjub ära jumala õnnistuse. Endisel ajal andis kaugele merre ulatuv veealune kari neile tihti vältavat teenistust ja rikkalikku saaki. Majakas aga riisus selle neilt.
Eemalt tuli salkkond tüdrukuid. Kui nad meid nägid, jäid eemale seisma, misjuures nad, hoides kobarasse, naerda itsitasid.
Nende päevitanud paksud käed helendasid vererohkusel. Pea kõigil paistsid tugevad rinnad ja punasetriibulised lühikesed seelikud katsid ainult pooleni jämedaid sääri. Nende puusad olid kõrged ja järsud,
