e, kes on alati mu esimene lugejaüks
Pikk noor naine võpatas ja pistis pöidla suhu, et imeda ära punane veretilk. Pöialt suust võttes nägi ta torkejälge punetaval nahal, mis oli hakanud tuikama. Ta vaatas pahaselt vigastuse põhjustajat. Maja välisuksele oli teibiga kinnitatud uhke plastmassist jõulupärg. Selle lehed olid laimirohelised, neid oli piserdatud valge ja hõbedase värviga. Helkjad lillakaspruunid plastmarjad olid torgatud traadijuppide otsa, millest üks oli tunginud ta pöidlasse ja mille teine ots hoidis kinni tundmatu linnuliigi esindajat, kellele oli püütud anda punnarinna välimus, kuid kes sarnanes pigem hallvaresega. Üle pärja jooksis lint, millelt võis lugeda: „Rõõmsaid jõule!”
Naine tegi jõulukaunistuse eemaldamiseks teise ja ettevaatlikuma katse. Tal polnud midagi jõulutervituste vastu, kuid see siin läks igas suhtes üle piiri. Tal polnud õrna aimugi, kes sellega oli hakkama saanud. Maja oli olnud mitu nädalat tühi ja oodanud tema saabumist.Ta toetas pärja vastu teerajal seisvat kohvrit, otsis taskust võtme, keeras seda lukuaugus ja lükkas samas ust. See avanes sissepoole, tekitades põrandal laiali vedelevaid pabereid puudutades sahinat. Ta pressis ennast sisse, tõi kohvri ja pärja esikusse ning leidis ennast kellegi teise majast, millest pidi vähemalt järgmiseks aastaks saama tema kodu.
Põrandal vedeles hommikune post. Ta võttis selle üles ja vaatas läbi. Kolm ringkirja, tasuta ajaleht, kiri Russellidele – Rose Cottage’i omanikele –, mille ta peab edasi saatma, ja valge ümbrik, millele oli kirjutatud: Preili Meredith Mitchell, Rose Cottage, Pook Bamfordi lähedal. Sellel oli Oxfordi postitempel.
„See on mulle!” hüüatas ta. Hääl kajas tühjas esikus vastu, ta keeras ümbrikku ja imestas, kes võiks teada, et ta siin on. Ta oli just lahkunud Briti konsuli ametist Jugoslaavias ja saanud endale lõpuks selle, mida kõik välisministeeriumi töötajad lõpuks saavad – töökoha kodumaal. Selles polnud midagi üllatavat. Ta oli olnud hulk aastaid välismaal. Aga see oli hoopis teistsugune elu. Nüüd oli tema kord tungelda hommikuti Londoni ühistranspordis, istuda terve päev laua taga, et siis õhtul koju tagasi tungelda. Nüüd oli tema kord otsida endale taskukohane eluase.
Selles osas oli tal olnud õnne. Russellid, kes olid talle naisliini kaudu sugulased, olid kolinud ajutiselt Dubaisse, kus Peter oli võtnud vastu arsti koha. Neil oli hea meel, et saavad selleks ajaks oma maja Meredithile võileivahinna eest välja üürida, kuigi see tähendab Meredithile tõusmist igal hommikul kell kuus, et jõuda Bamfordi rongile. Kui ma elan kokkuhoidlikult, mõtles ta muiates, siis võin ma lubada enesele Briti Raudtee aastapileti.
Kuigi Rose Cottage’i linnalähedus, mugavus ja odavus olid peamised põhjused, miks ta võttis vastu Russellide pakkumise, pidi ta enesele salamisi tunnistama, et oma osa oli selles ka maakoha nimetusel, mis oli teda peibutanud. Pook esines ka veel mõnes teises riigi kohanimes ja Merdithi arvates oli selles midagi ülemeelikut nagu Shakespeare’i Puckis. Ta oli vaadanud sõnaraamatust järele ja leidnud sealt ka sõna „pooka”, mis tähendab paharetti, kes ilmutab ennast peamiselt hobusena. Võimalusest elada kohas, kus kummitab müstilise hobuse vaim, oli raske loobuda.
Isegi tänapäeva Pookis valitses kergelt isemeelne ja ebareaalne õhkkond. See oli üks nendest kummalistest paikadest, millel polnud nähtavat raison d’étre1, rääkimata ainulaadsest nimest, kuna seal oli ainult mõni maja. Iidse külana oli sel õnnestunud kuidagimoodi jõuda kahekümnendasse sajandisse, ilma et oleks pidanud naabruses asuvate suuremate kogukondadega kokku sulama. See asetses tee ääres, mis ühendas Westerfieldi alevit Bamfordi linnaga. Meredith oli Westerfieldi külastades seda teed mööda mitu korda sõitnud, külakest peaaegu märkamata. Külake ise koosnes tee äärde püstitatud kohanimest, kuuest sõjaeelsest riigimajast ja autoremonditöökojast. Töökoda oli üllatavalt kena ja selle plangule oli erksa värviga maalitud: J. Fenniwick. Remont. Hindamine. Laenutamine.
Rehvid. Müük. Viimane läks käiku ilmselt siis, kui remont enam ei aidanud või kui see oli liiga kulukas.
Kuid see oli võlts-Pook, kõrvalharu. Tegelik Pook asetses kõrvalteel kurvi taga, kitsa üherealise tänava ääres, mis oli konarlik (ilmselt elanike soovil, et vältida juhuslikke läbisõitjaid) ja hekkidega ääristatud. Hekkide taga seisid lihtsad kivimajad. Need olid korras ja kõigil oli kena väike aiake. Praegusel aastaajal ei pakkunud külake erilist silmailu, kuid kevadel kindlasti, kui teede ääres kiviaedadel õilmitsesid punased ja kahvatulillad aubrieetad, tärkasid oranžid peiulilled, kukekannused sirutasid siniseid õieteravikke, elulõngad ja vistaariad olid õide puhkemas ning roosid näitasid pungi.
Erinevalt tavalistest külaelanike aedadest polnud üheski näha aedviljapeenraid. Kusagil ei mädanendud sügisest jäänud kapsavarsi, ei paistnud olevat ilma põhjata ämbrit, mis toetaks rabarberivarsi, ega vigvamitaolisi reste roniubade jaoks. Pealegi olid paar maja ja aeda üpris „uhkeldavad”. Ühe murul seisis kunstmaterjalist linnubassein, teise etiku kõrval konutas nukralt siniseks värvitud vanaaegne käsitsi vändatav pesurull. Pookil oli oma väärtus. Sellest oli saanud teine kodu inimestele, kes töötasid terve nädala linnas ja käisid siin nädalavahetustel või puhkuse ajal. Russellid olid elanud siin enne Dubaisse minekut aastaringselt. Ja seda sellepärast, et Peter Russell oli töötanud arstina Bamfordi meditsiinikeskuses ja käinud sinna Rose Cottage’ist tööle. Meredithi igapäevane marsruut Londonisse kujuneb palju pikemaks. Tüütu värk, mõtles ta pahuralt. Suurem osa inimestest otsib elamiseks paiga, mis on töökohale lähemal ja pole nii üksildane.
Kõige selle tulemusena oli Pook suurema osa ajast mahajäetud, just nagu mingi kummitusküla. Võib-olla pärast seda, kui inimesed oma Volvode ja BMW-dega minema sõitsid, tulid paharetid, kepsutasid oma pisikestel kapjadel linnubasseinis ja püüdsid asjatult ajada hapuks pastöriseeritud piima kinnistes pakkides.
Meredith läks läbi kitsa eeskoja ja avas ukse selle kaugemas otsas. Uks viis äärmiselt puhtasse kööki, mis kümbles kahvatus talvepäikeses. Köögil oli säilinud algne kivipõrand, mille jahedus tungis läbi Meredithi kingataldade. Puhtaks küüritud männipuust laual seisis lillepoti najale toetatud kiri. Selles öeldi: Külmkapis on veidi toiduaineid, et te esialgu hakkama saaksite. M. Brissett. Potis kasvas kalanhoe, Meredith katsus sõrmega mulda, see oli tuhkkuiv ja taime lihavad lehed olid nahkjaks tõmbunud. Meredith läks sellega valamu juurde, keeras lahti üsna tihkelt käiva kraani, täitis poti all oleva nõu veega ja asetas lille aknalauale valguse kätte. See tegevus tekitas temas mõnusa tunde, otsekui oleks ta head heaga tasunud.
Siis läks ta külmkapi sisu uurima. Selles olid vaakumpakendis peekonilõigud, kuus muna, või ja purk kodumoosi. Ta avas sügavkülmiku, leidis sealt pätsi viilutatud leiba ja viis selle lauale. Edasised uuringud sahvris tõid päevavalgele rea mitmesuguseid plekkpurke ja pudeleid, mis olid jäänud ilmselt Russellidest, ning Meredith oli tänulik, et nende hulgas oli ka purk lahustuvat kohvi ja kondenspiim. Meredith lasi tõrkuvast kraanist veekannu täis, pani selle tulele ja läks otsima gaasiboilerit, mis reguleeris keskkütet. Ta leidis selle keerdtrepi alla moodustunud pesakesest koos käsitsi kirjutatud kasutusjuhendiga. Õhuventiilist tuli ainult külma õhku. Polnud ime, et maja oli kui jääkelder. Pärast seda, kui ta oli löönud pea vastu trepiastet ja tagunud jalaga trepiposti, millele boiler ühelt poolt toetus, õnnestus tal gaas süüdata. Selle aja peale andis veekann endast valju vilega märku, Meredith tõttas kööki, võttis varnast kruusi ja valmistas endale kohvi. Nüüd lõpuks võis ta istuda, anorak ikka veel seljas, ja avada temale adresseeritud kirja.
See osutus kenaks postkaardiks, mille esiküljel olid fuksiad. Sisse oli kirjutatud: Tere tulemast tagasi! Alan. Meredith oleks pidanud seda arvama. Sherlock Holmesil oleks piisanud ainsast pilgust ümbrikule, et teada selle sisu ja anda Alan Markby täpne kirjeldus. Kogu ümbruskonna post käis läbi Oxfordi sorteerimiskeskuse ja ilmselt olid Russellid Alanile öelnud, et nad jätavad maja Meredithi käsutusse. Meredithi silme ette ilmus Alani kuju. Ta nägi teda kaarti ostmas, pikka kõhna meest, kes koogutab poes riiuli kohal ja valib meelepärast kaarti. See peab olema lillede või taimedega, ent mitte mõni neist ebamäärastest kahvatutest plätserdistest mingist kimbust. Ei, see kaart iseloomustab meest, kes selle ostis. See oli väga professionaalne foto ning selle
pr. k – olemasolu õigustus
