„Vabandust, et veidi hiljaks jäin,” ütles George Biddock. „Ma pidin käima oma vana tädi vaatamas. Ta on üle üheksakümne. Pisut kurt ja ta jalad on kehvad, ent muidu imekspandavalt erksa vaimuga.”
„Saan aru,” ütles Meredith Mitchell käekella vaadates. „Jah, kadestusväärne iga. Ma ütlesin teile, härra Biddock, et pean hommikusele rongile jõudma.”
„Laske aga käia, kullake,” vastas George sõbralikult, „ja jookske rongile.” Ta tegi puhkiva veduri häält nagu asjaarmastajast koomik. „Mul on siin väike joonis ja mõõdud.” Selle tõestuseks võttis ta taskust üsnagi kortsus paberilehe, millele olid sinise pliiatsiga sirgeldatud mingid arusaamatud märgid.
Nad seisid Meredithi terrassmaja välisukse ees. George libistas keelega üle hammaste, silmitses hindava professionaalse pilguga maja esikülge ja surus plaani tagasi taskusse. Meredith kahtlustas, et see jääb sinna kuni tööde lõppemiseni. George’i vaadates hakkas ta juba mõtlema, kas otsus kutsuda härra Biddock väikest verandat ehitama oli ikka õige tegu.
Ehitaja oli kohalik mees. Kui Bamfordis kuuldi, et keegi soovib lasta teha mõnda väiksemat tööd, soovitasid kõik nagu ühest suust: „Sul on vaja George Biddockit.” Tundus, et George’i kutsumata jätmine riivas kohalike uhkust. Kui Meredith oli maininud oma naabrile proua Crouchile, et ta mõtleb väikese veranda ehitamisest oma tagasihoidliku maja ette, oli naabrinna soovitanud George’i, nagu võis ette arvata.
„Ta ajab selle asja lühikese ajaga jutti.” Ja pealegi oli proua Crouchil George’i telefoninumber, mis oli kirjutatud rasvakriidiga öökullikujulisele tahvlikesele köögis. See otsustas asja. Veranda ehitab George Biddock.
Seetõttu oli Meredith leppinud kokku, et saabub täna välisministeeriumi hiljem, kuna ootab George’i. Enne Londoni rongile minekut oli vaja täpsustada veel mõned viimase minuti pisiasjad, ja George võis ehitamisega algust teha. Ta oli vedanud eelmisel õhtul vana logiseva veoautoga kohale puitmaterjali ja mõned kotid tsementi. Erinevas pikkuses lauad lebasid teeraja kõrval. Tsemendikotid olid kilega korralikult kaetud.
Veranda tundus olevat väga hea mõte. Maja eeskojas oli alati tuuletõmbus ja Meredith lootis, et veranda hoiab kokku küttekulusid. Pealegi võib vihmaga ukse ees seistes läbi liguneda. Meredith oli seda kogenud talvel kotist võtit välja kaevates ning oli otsustanud, et nüüd aitab ja kevadel tuleb midagi ette võtta.
Georg oli alustanud läbirääkimisi sõnadega: „Doris Crouch rääkis, et te soovite puidust verandat.” Nii et on hea, et ma teda palusin, mõtles Meredith, sest võsatelegraaf oli temast ette jõudnud.
Tõtt öeldes tundus, et George sai temast aru ja hind oli mõistlik. Ent samas tuli asjad kohe alguses selgeks rääkida, sest muidu võis juhtuda, et George ehitab veranda oma äranägemise järgi, mitte nii nagu Meredith soovib. Ja nüüd hakkas Meredithi närima kahtlus, kas meest võib ikka usaldada. Muidugi on kena, et George käib oma vana tädi vaatamas. Georg oli ise üle kuuekümne ja Meredith ei imestanud, et tädi on üle üheksakümne. Aga ta lootis kõigest südamest, et tädi ei kujune ettekäändeks hilineda või üldse mitte kohale ilmuda. Ent praegu oli ta igatahes kohal – pikk kiitsakas mees, vana ülikond käsitsi kootud sviitri peale tõmmatud. Kuuekäised lõppesid jupp maad randmetest ülalpool ja tema suured nukiliste sõrmedega käed rippusid küljel. Kiilaks muutuvat pead kroonis sonimüts. Ühe kõrva taga oli tal pliiats ja teise taga süütamata sigaret.
„Ma jätan teid siis tööle,” ütles Meredith.
„Ahah,” lausus George hajameelselt. Nagu aru sai, võis Meredith nüüd minna. See oli väljaütlemata vihje, et ta ei jääks jalgu tolknema.
Meredith tagurdas auto garaažist välja ja valmistus jaama sõitma. Viimasel hetkel keris ta akna alla ja hüüdis: „Ma andsin teile oma töökoha numbri, eks ole? Helistage, kui mõni probleem tekib!”
„Nii väikese töö juures?” vastas George. „Ärge pabistage! Sõitke aga minema! Kui Doris Crouch näeb, et olen kohal, paneb kohe teekatla tulele.”
Oh heldeke! Meredith keris akna üles ning jättis George’i ja tema töö – mis laadi see iganes oli – sinnapaika. Ta oli mehe palganud ega saanud teda nüüd lahti lasta. Igatahes polnud tal praegu aega selle üle arutleda.
Nagu ikka, tekitas hilinemine raskusi. Jaama parkla oli autosid täis. Ta pidi sõitma platsi tagumises servas konarlikule pinnale ja jätma auto sinna. Tegelikult jäi see territooriumile ja seal kehtis parkimisluba, kuid Meredithi tuju ei paranenud põrmugi, kui ta astus autost välja ja kõrged kontsad vajusid porisse.
Võib-olla polnud George’i verandategijaks võtmisel mingit pistmist kehva ilmaga, aga Meredithi viimase aja meeleoluga küll. Elu ei kulgenud nii, nagu ta oleks soovinud, ja ta kinnitas enesele, et midagi peab ette võtma. Muidugi oli küsimus Alanis. Alanis ja tema abieluettepanekus. Ettepanekus, mille Meredith oli tagasi lükanud. Tagasilükkamises, mille Alan omakorda oli vastu võtnud külma rahuga, otsekui olles kindel, et Meredith muudab ajapikku meelt.
Meredith ei kavatsenud seda teha, nagu ta oli endale arvutuid kordi kinnitanud, küll rongis sõites, duši all, pesu pestes, hambaid harjates, kontoris tööd teeseldes. Tegelikult iga võimaliku tegevuse juures. Selline otsustavus oleks pidanud teda rahustama. Ent Meredith tundis hoopis rahulolematust. Ta süüdistas Alanit suhtumises, mille tõttu tema, Meredith, tundis ennast ussikesena ja samas mässajana. Ta tõrkus otsustamast muuta oma elustiili.
Veranda polnud ainus selles muudatuste reas. Ta oli oma riided ja välimuse hooletusse jätnud. Ta polnud kunagi olnud moenarr ega kavatsenud selleks ka saada, kuigi oli piisavalt pikk, et modelliks hakata. Kuid temas puudus sära, nagu talle lapsepõlves sageli öeldi. „Õnn, et Meredithil on hea pea,” oli üks tädidest lahkesti tema kuuldes öelnud, „sest oma näolapiga ei lööks ta läbi.”
Nüüd täiskasvanuna seda meenutades mõtles Meredith, et näolapiga oleks ükskõik kellel raske kuskil läbi lüüa. Tollal polnud see märkus teda eriti solvanud ja ta pole ka selle pärast hiljem suurt muretsenud. Kuigi oli alles eile endale magamistoas peeglisse vaadates öelnud, et pole mingit vabandust käia ringi nagu katkutud kana – nagu seesama tädi oleks ta välimust iseloomustanud.
Kuna Meredithil oli olnud täna hommikul enda valmisseadmiseks natuke rohkem aega, oli ta pühendanud selle oma välimusele. Ta pani selga uue roostekarva kostüümi ja sättis hoolega oma pruuni poisipead. Ka kingad olid uued, aga nüüd kattis mõlemaid kontsi pori. Nende puhtaks pühkimiseks ei jäänud enam aega. Rong juba lähenes jaamale. Meredith lukustas auto, kergitas kitsast seelikut ja tormas imetlusväärse kiirusega, diplomaadikohver käes, üle parkla. Läbinud sissepääsu, jõudis ta perroonile just selleks hetkeks, kui rongiuksed avanesid. Ta hüppas sisse ja vajus lähimale istmele.
Hilisema rongiga sõitmisel oli see eelis, et reisijaid on vähe. Selle asemel et seista higistavate, pahas tujus inimeste vahele surutult, said võimaluse valida istet vagunis, kus oli ainult mõni reisija. Teisel pool vahekäiku istus ajalehte lugev mees, kes leidis ka aega Meredithi jalgu silmitseda. Meredith sikutas seelikusaba nii palju allapoole kui andis, mida polnud just eriti palju. Eespool ajasid kaks naist juttu. Vaguni lõpus kõigutas ennast teismeline, kõrvaklapid peas, ainult temale kuuldavas maailmas. Meredith asetas diplomaadikohvri istmele ja võttis käekotist pabertaskurätiku, et kingi puhastada. Vaguniuksed sulgusid susinal ja rong sõitis jaamast välja. See ei jõudnud kuigi kaugele ega arendanud veel õiget kiirustki, kui aeglustas hoopis käiku ja jäi seisma. Meredith, king ühes ja taskurätt teises käes, vaatas aknast välja.
Nad seisid vana Victoria-aegse viadukti lähedal, mida ümbritses mets. Kahel pool raudteed kõrgusid teevallid, mis olid nõgestesse kasvanud, kohati talvekülmadest mustaks tõmbunud, kuid juba heleroheliste tärkavate võsudega. Leidus põldmarjavääte ja noori leedrikasvusid, mille vahel turritasid budleia mullused raagus oksad – taime, mida meeldib armunutel toppida igasse võimalikku nurka ja soppi ning mis oli raudteeäärtes tavaline, kasvas sageli ka rööbaste vahel. Budleiad hakkasid just lehte minema. Nende keskel
