Joost ja Needu. Eduard Vilde

      JOOST JA NEEDU

      Mäletan veel selgesti Needu nägu. See oli pikk ja kitsas ja väga valge. Ta silmad seisid ligistikku ja nina tõusis pisut kongi. Needu kasvgi oli nii, et ma kord, kui preilid von Dittmarid kaevul kolmekesi tema ümber seisid, ühe ja teise riided endi tüdrukule selga mõtlesin ning leidsin, et tema väga hästi nende õde võiks olla. Silmist ja juukseist mustjas oli ta nimelt ka.

      See noor tüdruk tuli emale kihelkonnast, kus vähe teisiti kõneldi kui meil, kus öeldi „nutin” ja „naerin” ja „nähend” ja „tehend”, ja mul on veel meeles see puhang sooja lõbu- ning sõprusetunnet, millega ma Needut teretasin, kui ta esimest korda lause pillas, nagu: „Võtin maast ja annin talle!” Mõeldud oli üks tige mõisakoer, kes võõrastele vahel peale tikkus, kui neil midagi isepärast küljes oli, ja Needu kandis meile tulles jakki ning pearätti, mille kuumad värvid võistu kisasid.

      Aga need olid talle näo järgi, ma vahtisin teda ema varjust nagu ilusat kirjut lindu – need olid talle niisama näo järgi kui õrnsinised soonekesed ta põskedes, kui kaks pruuni ning ninatarka soolatüügast ta pealmise huule serval.

      Joost nägi teda paar päeva hiljem.

      Joost astus sisse – kraps, krann ja peen nagu ikka. Ta rind valendas, krae läikis, kaelaside oli laitmatult sõlmitud ning musta pihtkuue pealt poleks leidnud linnugi silm tolmukübet. Ja lauk keset pealage oli imeõige ja juuksed hoolikalt võitud.