Õnne-rublatükk. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      ÕNNE-RUBLATÜKK

      Ükskord elas üks nõukas talumees; tal oli kolm poega, kellest kaks vanemat igapidi väga osavad mehed olid, aga noorem poeg näis lapsest saadik natuke lollakas, nõnda et temast kuskil tööl õiget asjatalitajat ei leitud. Isa õpetas neile surmavoodil:

      „Kui minu elupäevad nüüd, nagu ma arvan, õhtule jõuavad ja mind siit maailmast ära kutsutakse, siis jagage pärandus nõnda, et kaks vanemat venda varandust ühetasa saavad, ja kui tahavad, ka põllumaad pooleks võtavad. Himustaks kumbki üksi majapidajaks jääda, siis maksku ta teisele vennale nii palju raha, kui pool põldu väärt on. Sina, Peeter, minu noorem poeg, ei kõlba majapidajaks ega teistele sulaseks, sellepärast pead sa välja rändama ja laias ilmas oma õnne kastuma. Sinu ristiema kinkis ristimise päeval ühe vana rublatüki, mida ta õnnerahaks nimetas ja sulle kaasa anda käskis, kui sa ükskord vanemate kojast pidid välja minema. Tema ütles: niikaua kui minu ristipojal õnne-rublatükk taskus on, võib ta igas kohas hõlpsasti läbi saada, sest et hädad ja viletsused ühe õnnelapse külge ei või puutuda. Jah, võta siis vaderiand päranduseks ja katsu, kuidas sa tema abiga läbi saad.“

      Teisel päeval heitis isa hinge. Pojad vajutasid tal silmad kinni ja matsid ta maha. Et vanemad vennad mõlemad alles poissmehed olid, jäid nad üheskoos isatalusse elama. Nad andsid nooremale vennale leivakoti selga, mis kõige vähemalt nädala päevad meest võis toita, ja ütlesid siis: „Mine nüüd õnneteed otsima!“

      Peeter läks vilistades õueväravast välja ja võttis teekäiku hommikut vastu, mõteldes: kui päike hommikul tõuseb, siis näitab ta mulle sihti ette, et eksimise pärast kartust ei ole.

      Niikaua kui ta moona leivakotist leidis, ei olnud tal pisemat muret, vaid ta rändas lauldes ja vilistades päev-päevalt kodust kaugemale. Mõne päeva pärast leidis ta leiba võttes, et kott tühjendatud oli, aga et tal kõht parajasti täis oli, ei tundnud ta sellepärast midagi raskust. Teisel hommikul magamast tõustes ahmas ta jälle käe leivakotile, mis aga niisama tühi oli kui tema kõht. Raske südamega sammus ta veel penikoorma osa teed edasi, istus siis maha puhkama ja hakkas nõu pidama, mis ta nüüd pidi ette võtma, et tühja kõhu näpistusest võiks pääseda. Rublatükk seisis küll puutumata taskus, aga mis see temale siin võis aidata, kus kedagi inimeselooma ligimail ei olnud, kelle käest ta leiba oleks võinud osta. Ta toetas pea kivi najale ja sirutas keha muru peale, lootes, et ehk magades midagi mõnusat nõu võiks leida.

      Unest ärgates leidis ta enda kõrval ühe võõra vanamehe istumas, kel pikk valge habe suus, aga üksainuke silm peas oli. See silm seisis kesk-otsa ees nina kohal; seal, kus muidu loodud kombel inimesel silmad seisavad, nähti vanamehel kaks suurt soolatüügast, mis kui oinatalle sarved olid. Kolm suurt musta koera, üks ikka tükk teisest suurem, lamasid vanamehe jalgade ees.