agendile ja tšempionileESIMENE OSA
Laurel
1
Inglismaa, talumaja kusagil pärapõrgus, suvepäev 1960. aastate alguses. Maja on tagasihoidlik: pooleldi puidust, läänepoolsel küljel hakkab valge värv laudadelt maha kooruma ja krohvitud seina mööda ronib üles elulõng. Korstnatest kerkib suitsu ning esimesest pilgust on aru saada, et pliidil säriseb midagi maitsvat. Silmale teeb rõõmu, kuidas köögiviljaaed on rajatud otse maja taha, kuidas tinaraamistuses aknad uhkelt läigahtavad ja katusekivid seisavad korralikult rivis.
Maja ümber on maaliline tara, puust värav eraldab taltsast aeda majatagusest padrikust ja kummalgi pool asuvatest heinamaadest. Pahklike puude vahel vuliseb üle kivide vilgas oja, kord päikesevalguses, kord varjus, nii nagu ta on kulgenud juba sajandeid, aga maja juurde ojavulin ei kosta. Liiga kaugel. Üsna üksildaselt seisab talumaja pika ja tolmuse sissesõidutee lõpus, külavaheteelt, mille nime ta kannab, see ei paista.
Harv tuuleiil välja arvatud, on kõik vait ja vagune. Visteeriapergola vastu on toetatud kaks valget võimlemisrõngast, mullune moeröögatus. Rohelise käru peal pesulõksude korvis on vahipostil silmasideme ja väärika ilmega kaisukaru. Kuuri juures seisab kannatlikult ootel potte täis laotud aiakäru.
Täielikule vaikusele vaatamata, aga võib-olla just tänu sellele, on kogu stseenis pinget ja ootusärevust – otsekui teatrilaval hetk enne seda, kui näitlejad kulisside vahelt välja astuvad. Kõik võimalused terendavad alles ees, asjaolud pole saatusele veel pitserit löönud, ja siis …
„Laurel!” kostab taamalt kannatamatu lapsehääl. „Lau-rel, kus sa oled?”
Ja otsekui võluviipel ärkab kõik ellu. Saal pimeneb, eesriie kerkib.
Teab kust ilmub välja kanakari ja hakkab aiatee telliskivide vahelt midagi nokkima, pasknääri vari lohiseb üle aia, niidul lööb põrisema traktor. Ja kõrgel kõige selle kohal pikutab puu otsa ehitatud lasteonni laudpõrandal kuueteistaastane tüdruk, lükkab sidrunimaitselise lutsukommi keelega vastu suulage ja ohkab.
Ju oli vist julm neil end niimoodi otsida lasta, aga kuumalainet ja hingesoppi peidetud saladust arvestades tundusid mängud – lapsikud mängud – liiga suur jõupingutus. Lõppeks tuleb natuke peamurdmist vaid kasuks ja isa ütleb ikka, et aus mäng – kes ei proovi, see ei võida. Laurel pole ometi süüdi, et oskab paremaid peidupaiku leida. Nooremad on õed temast tõesti, aga mitte enam titad.
Ja praegu poleks ta eriti ka soovinud, et ta üles leitaks. Mitte täna. Mitte praegu. Hetkel ei tahtnud ta muud, kui siin pikutada, pea mõtteist tulvil, ja lasta kleidi õhukesel puuvillkangal vastu paljaid sääri laperdada.
Billy.
Ta pani silmad kinni, ja poisi nimi joonistus laugude siseküljele. Neoonkirjas, tulitavalt roosas neoonkirjas. Nahk hakkas kipitama ja ta pööras lutsuka suus ringi, nii et keeleots sattus täpselt auku kommirõnga keskel.
Billy Baxter.
See, kuidas Billy teda üle mustade päikeseprillide ainiti silmitseb, tema lahedalt viltune naeratus, tumedad lõngusejuuksed … Üheainsa silmapilguga – just nii tabab sind tõeline armastus. Viis laupäeva tagasi nägid Laurel ja Shirley bussist maha astudes Billyt koos semudega tantsusaali ees trepil suitsu tõmbamas. Pilgud kohtusid ja Laurel tänas jumalat, et oli raatsinud terve nädalavahetuse palga uute nailonsukkade eest välja käia.
„Kuule, Laurel!” Irise hääl oli palavusest rammetu. „Nii pole aus!”
Laurel pigistas silmad kõvemini kinni.
Nad tantsisid tol õhtul kõik tantsud koos. Bänd pani särtsu juurde, Bounty kaanepildi järgi hoole ja vaevaga Prantsuse rulli keeratud juuksed vajusid soengust lahti, jalad valutasid, kuid Laurel tantsis ja tantsis. Ta ei lõpetanud enne, kui ilmus Shirley, pisut solvunud, et temast polnud väljagi tehtud, ja ütles, et kui Laurel kavatseb õigeks ajaks koju jõuda (mis temale, Shirleyle, olevat muidugi täiesti ükskõik), siis kohe läheb viimane buss. Shirley kopsis kannatamatult kinganinaga, Laurel ütles punastamisi head aega, Billy haaras tal käest ja tõmbas ta enda vastu, ja siis sai Laurel pimestava selgusega aru, et seda hetke, seda kaunist ja tähesärast hetke ongi ta terve elu oodanud …
„Ah, olgu.” Irise hääl oli nüüd järsk ja pahur. „Aga ära siis mind süüdista, kui sulle sünnipäevatorti ei jää.”
Päike lipsas üle keskpäeva rajajoone ja onni aknast langes sisse viiluke kuumust, mis pani Laureli silmalaud seestpoolt kirsikoolapunaselt tulitama. Ta tõusis istuli, ent ei teinud ühtki teist liigutust, et peidikust lahkuda. Irise ähvardus oli vägev – Laureli nõrkus ema tehtud, vahukoore ja marjadega biskviittordi vastu oli üldteada –, aga huupi sihitud. Laurel teadis väga hästi, et tordinuga lebab unustatuna köögilaual, jäänud kahe silma vahele kaoses, kus terve pere piknikukorve, tekke, gaseeritud limonaadi, ujumisrätikuid ja uut transistorraadiot kaasa kahmates uksest välja tormas. Tema teadis, sest peitusemängu kattevarjus jahedasse ja hämarasse majja paki järele tagasi hiilides nägi ta nuga puuviljakausi kõrval, punane pael käepideme ümber.
Nuga ise oli omaette traditsioon – see oli lõiganud lahti Nicolsonide pere viimse kui sünnipäeva- ja jõulutordi, isegi hea tuju nimel tehtud lohutuskoogid – ja ema pidas traditsioonidest hoolega kinni. Järelikult on nii, et kuni kedagi koju tordinoa järele ei saadeta, võib Laurel olla iseenda päralt. Ja miks mitte? Majas, kus vaikseid viive tuleb ette sama harva, kui kana pissib, majas, kus keegi pidevalt sisse astub või taamal uksi prõmmib, oleks omaette olemise hetkede raiskamine lausa pühaduseteotus.
Eriti just täna oli tal vaja omaette olla.
Pakk tuli Laurelile neljapäevase postiga, ja vedas, et postimehele sattus vastu just Rose, mitte Iris, Daphne ega – jumal hoidku – ema. Laurel sai silmapilk aru, kellelt see on. Põsed lõid tulitama, ent läbi häda suutis ta pomiseda midagi Shirleyst, bändist ja laenatud heliplaadist. Tegelikult poleks vajagi olnud hämada, sest juba köitis Rose’i tähelepanu, niipaljukest kui tal seda üldse oli, hoopis aiapostile laskunud liblikas.
Õhtul, kui pere kuhjus teleri ette heliplaatide edetabeli muusikasaadet vaatama ning Iris ja Daphne vaidlesid, kumb on etem, kas Cliff Richard või Adam Faith, ja isa kaebles viimatimainitu teeseldult ameerikapärase aktsendi ja Briti impeeriumi allakäigu pärast, oli Laurel minema lipsanud. Ta pani vannitoa ukse enda järel lukku ja istus põrandale, selg kindlalt vastu ust.
Värisevate sõrmedega rebis ta paki ühest otsast lahti.
Sülle kukkus siidpaberisse keeratud raamatuke. Läbi paberi paistis pealkiri – Harold Pinteri „Sünnipäevapidu” – ja seljast uhkas üle põnevusjudin. Laurel ei suutnud tasast kiljatust tagasi hoida.
Sestsaadik magas ta, raamat padjapüüri sees. Mitte just kõige mugavam moodus, aga talle meeldis seda enda läheduses hoida. Tal oli vaja seda enda läheduses hoida. See oli tähtis.
Laurel uskus pühalikult, et inimese elus on hetki, mil ta jõuab otsekui ristteele, ja äkki, otsekui välk selgest taevast, juhtub midagi, mis annab ta elule uue suuna. Pinteri näidendi esietendus oli tema elus just selline hetk. Lugenud etendusest ajalehest, oli ta tundnud seletamatut tungi seda vaatama minna. Vanematele ütles ta, et läheb Shirley juurde, Shirleyt vannutas saladust pidama, aga ise istus Cambridge’i bussile.
Reis Cambridge’i oli tal esimene kord kuhugi päris üksi sõita, ning hämaras teatrisaalis istudes ja pealt vaadates, kuidas Stanley sünnipäevapidu järjest painajalikumaks muutub, koges ta senitundmatut vaimustust. Vist üsna samasugust ilmutust, nagu õhetavapõsised preilid Buxtonid igal pühapäevahommikul kirikus, ehkki nende innukuse põhjuseks võis arvata pigem uut ja noort kirikuõpetajat kui jumalasõna. Odava istekoha tooliserval tundis Laurel, sedamööda kuis laval toimuv
