Laulud. Villem Grünthal-Ridala

      Põigiti veerude nõlvu,

      Rammude süütuvas kiimade alges,

      Võimuvas kaugete loitude valges,

      Laiutab maa omi hõimu.

      Valguvat, kuumavat kulda,

      Helkjana särasest taevast, kui äike,

      Välgutab ülenev kevade päike

      Musta ja muhesse mulda.

      Suitsedes kisuvad hiirud

      Läikiva adraga, varmasel sammul,

      Vedurjal raudiste lihaste rammul,

      Nurme mustavad viirud.

      Võimsa ja tõmmuka käega

      Heidetud kollakad, tuumekad terad

      Sajavad helkjalt kui kullased kerad,

      Ohtra ja voodava väega.

      Sünnites himura hüppe,

      Seemendus, võimsate vagude taha,

      Pudiseb puhkenud nurmele maha,

      Tungides huumuse rüppe.

      Külvaja isade pinnal,

      Ajudes armaste aegade ootus,

      Leegitsev, vaanelik, lõikuse lootus,

      Astub põksuval rinnal.

      Meeles tulevad ajad,

      Heledad, selged kui valguse jooned,

      Kiirgavad, helkjad kui kullased sooned,

      Armsad kui häälivad kajad.

      Karskena huljub jo lahe ja sulatav ahava hingus

      Väinade tuhmuvalt jäält, väljade, vainude päält.

      Ülenev kevadepäikene sätendab eemal, kesk säralist taevast,

      Üle kaugete jõgede, puhkeva vee.

      Kauguses särab ja virvendab midagi hõbedast, helkjast,

      Piki tumenevat, ärkavat, mustuvat maad.

      Mahedal, tasasel sulinal, soontes ja ojades, veervad

      Kevade viredad veed enese valguvat teed.

      Pruunikalt, eel, näed punavat kaugete metsade latvu,

      Keset sulavat lund, kevadest tärkuse und.

      Kundudest kustki kuulukse kumedat koovide hüüdu,

      Kõrgusest, säält ja täält, luikede, kurgede häält.

      Midagi suurt ja avarat tunnukse liikuvat hinges,