age target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg" alt="pilt"/>
1. PEATÜKK
Nuttev kirikuõpetaja
Lasse ja Maia on teel linna hotelli poole.
Kirikutänaval Muhammed Karaadi kullapoe juures seisab Ivy Roos koos oma puudli Karl-Filipiga.
Lasse ja Maia tervitavad teda.
„Kuhu te lähete?” pärib Ivy uudishimulikult.
„Hotelli,” vastab Maia. „Hotelli direktor Ronny Hazelwood kutsus meid kirikuõpetaja lahkumise puhuks korraldatud õhtusöögile.”
„Ja homme alustab tööd juba uus kirikuõpetaja,” ütleb Lasse. „Lugesin lehest, et tema nimi on Fanny Winter.”
„Fanny!” kordab Ivy kohkunult. „Naisterahvas!”
„Mis seal siis nii imelikku on,” ütleb Maia.
„Vanasti küll niimoodi ei olnud,” teatab Ivy Roos ja tõstab Karl-Filipi sülle.
Seejärel kõnnib ta kindlal sammul eemale.
Lasse ja Maia vangutavad pead. See Ivy on pisut iseäralik, mõtlevad nad.
„Vaata,” ütleb Lasse ja osutab üle tee. Sealt tuleb Uno Svan.
Tema on ajalehetoimetuse kuller. Ta hüppab oma ratta selga. Lasse ja Maia lehvitavad. Aga Uno ei näe neid. Ta vaatab hoopis ühe tüdruku poole, kes väljub Panini & Bernardi kohvikust.
Kuller ei jälgi üldse teed – ja äkitselt kostab mütsatus, kui ta otse vastu laternaposti põrutab.
„Armastus on pime!” ütleb Maia naerdes.
Linna hotelli söögisaal on inimesi täis. Suure laua ääres istuvad kirikuõpetaja sõbrad ja tuttavad. Politseiülem kannab oma kõige pidulikumat mundrit ning õpetaja Gun lehvitab Lassele ja Maiale.
„Tulge ja istuge siia minu ja Sigge juurde!” hõikab ta.
Valleby Sõnumite reporter Sigge Jansson tervitab Lasset ja Maiat, kes laua taga istet võtavad. Maiast paremal istub Roland Svensson, kirikuvalvur, ja üle laua istub aukülaline ehk kirikuõpetaja.
„Kallid sõbrad,” ütleb Ronny Hazelwood ja tõuseb püsti.
Kõik jäävad vait, et kuulata, mida hotelli direktoril öelda on.
Lasse ja Maia näevad, kuidas kirikuõpetaja võtab suure taskurätiku ja pühib silmanurka.
„Ärge enam nutke,” ütleb Roland Svensson ja nõjatub üle laua.
Ronny Hazelwood jätkab:
„Täna oleme siia kogunenud selleks, et avaldada tänu oma armsale kirikuõpetajale. Ta on palju aastaid kirikus töötanud, aga nüüd on saabunud aeg piibel riiulile panna – ta läheb pensionile.”
Nüüd hakkab kirikuõpetaja lahinal nutma.
„Töötanud?!” hõikab Sigge Jansson nutvast kirikuõpetajast välja tegemata üle laua. „Kas teie nimetate seda tööks? Kui seisad kord nädalas kirikus ja ajad inimestele kärbseid pähe?”
Õpetaja Gun naelutab pilgu Siggele.
„Kuule sina, Sigge,” ütleb ta. „Niimoodi küll ei räägita. Vaata, kui õnnetu kirikuõpetaja on! Palu tema käest vabandust!”
Sigge Jansson näeb, kuidas kirikuõpetaja nutab – suured pisarad voolavad mööda ta põski alla.
„Vabandust,” sosistab ta. „Aga ma lihtsalt ei suuda kõiki neid imelugusid uskuda, mis piiblis kirjas on.”
Kirikuõpetaja vaatab talle punaseks nutetud silmadega otsa ja lausub nuuksudes:
„Sulle on andeks antud, mu poeg.”
„Siis on hästi,” ütleb õpetaja Gun rõõmsalt. „Nüüd on kõik jälle korras. Sina, Sigge, oled alati selline vigurivänt olnud. On sul meeles, kuidas sa klassis kolm siili lahti lasid?”
Lasse ja Maia naeravad.
„Räägi meile,” ütleb Lasse.
Õpetaja Gun raputab pead ja tõstab sõrme huultele. Ronny Hazelwoodil on veel üht-teist öelda:
„Seetõttu tahtsingi teid kõiki täna siia õhtusöögile kutsuda. Kirikuõpetaja auks. Homme saabub Vallebysse piiskop.”
„Piiskop?” küsib Maia.
„See on kirikuõpetaja ülemus,” sosistab õpetaja Gun.
„Mida see mees siia tegema tuleb?” küsib Lasse.
„Naine,” parandab õpetaja Gun. „Piiskop on naisterahvas. Tema annab kirikuõpetaja töö järgmisele üle. Vallebys elab piiskop siin hotellis.”
Ronny köhatab ja vaatab ärritatud pilgul õpetaja Guni, Lasset ja Maiat, kes tema kõnepidamist segavad.
„Seetõttu teen ettepaneku hüüda kirikuõpetaja auks neli korda elagu,” ütleb Ronny.
„Elagu, elagu, elagu, elagu!” hõikavad kõik laua ümber.
Aga kirikuõpetaja muudkui nutab ja nutab.
2. PEATÜKK
„Võib-olla tahab tema ka ujuda!”
Järgmisel päeval saabub Maia juba varakult detektiivibüroo kontorisse. Ta istub arvuti taga, kui Lasse sisse astub. Lasse paneb arvuti kõrvale lauale Valleby Sõnumid.
„Tänases lehes ei ole sõnagi,” ütleb Lasse.
„Oota, millest sa räägid?” küsib Maia.
„Eile õhtusöögil rääkisin Roland Svenssoni, kirikuvalvuriga,” ütleb Lasse. „Ta ütles, et Sigge Jansson oli käinud kirikus, et kirjutada lugu meie kirikuõpetajast, kes pensionile läheb. Aga lehes tema artiklit ei ole. Kummaline.”
„Võib-olla on nii isegi parem,” ütleb Maia naeratades. „Sigge Jansson ju ei usu Jumalat ja vaevalt ta kirikuõpetajast hästi kirjutaks.”
„Minu meelest on see igatahes imelik,” ütleb Lasse.
„Vaata parem siia,” ütleb Maia ja osutab arvutiekraanile. „Artikkel meie uue kirikuõpetaja kohta.”
„Ülimalt pettunud Fanny Winter kaotas piiskopivalimised,” on seal kirjas. Pildil näevad Lasse ja Maia kaht naist kõrvuti seismas. Üks paistab väga rõõmus, aga teisel, kes on tõenäoliselt Fanny Winter, on peas nii hapu nägu, nagu oleks ta just sidrunit söönud. „Eks nüüd ootab ees töö kusagil
