I peatükk
Neile heiastus kuu – nende mesinädalatel – üle järvevee, mis oli romantilise joovastuse lavapildina nõnda kuulus, et nad olid üpris uhked, et polnud kartma löönud selle oma isiklikuks lavakujunduseks valimise ees.
“Oli vaja täielikku huumorimeele puudust või sedavõrd suurt talenti nagu meil, et selle eksperimendiga riskida,” arvas Susy Lansing, kui nad vältimatult vajalikul marmorist balustraadil rinnutasid ning jälgisid, kuidas nende kahkjas kettakujuline kaitsevaim laotab oma võluvaiba vetele nende jalge ees.
“Jah, või Streffordi villa laenamine,” täiendas ta abikaasa, kiigates ülesmäge, kus läbi puuokste helendas pikk madal valev riba, millele kerkiva kuu valgus hakkas andma valge maja fassaadi kuju.
“Oh jäta, meil oli viie koha vahel valida. Kui vähemalt Chicago korter kaasa arvata.”
“Meil ju oli – ja sina paned imeks!” Mees asetas käe naise käele ning puudutus uuendas hämmastavat erutusseisundit, mida nende seikluse kaalutletum vaatlus naises alati tekitas… Endale iseloomulikul viisil lisas ta lihtsalt, oma rahulikult narritaval toonil: “Või kui me korterit arvesse ei võta, siis – ma vihkan kiitlemist – arvesta teisi: Violet Melrose’i maja Versailles’s, sinu tädi villa Monte Carlos ja see nõmm kah veel!”
Susy teadis, et nõmme mainimine on tundlik teema, siiski nimetas ta seda erilise rõhuga, nagu tahaks kindlaks teha, et mees ei saaks teda nende uhkete nimede alandamises süüdistada. Kuid abikaasal ei paistnud sellist tahtmist olevat. “Vaene vana Fred,” märkis ta vaid; ning naine pillas hoolimatult: “Oh, noh…”
Mees hoidis endiselt ta kätt ning kuni nad mõne aja vaikides seisid öö lembelises embuses, tundis naine vaid sooja hoovust, mis voolas peopesast teise, kuni kuuvalgus nende all tõmbas oma maagilise joone kaldast kaldani.
Viimaks kõneles Nick Lansing, Susy abikaasa. “Maikuus oleks Versailles’s olnud võimatu: kogu meie Pariisi seltskond oleks meid kahekümne nelja tunniga jalust maha jooksnud. Ja Monte Carlo jäi ära seepärast, et see on just niisugune koht, kuhu kõik arvavad meid minevat. Niisiis – kogu austuse juures sinu vastu – polnud vaja palju vaimujõudu rakendada, et otsustada Como kasuks.”
Susy reageeris otsekohe sellele tema vaimujõu alahindamisele. “Oli ikka päris palju vaja vaielda, et sind veenda – me saame Comos pilkealuseks jäämisest üle!”
“Aga, mina oleksin eelistanud midagi tagasihoidlikumat; vähemalt nii ma mõtlesin, et peaksin, kui siia jõudsime. Nüüd näen, et see koht on piisavalt totakas – välja arvatud täiuslikult õnnelike inimeste jaoks; ja et see koht on niisama hea kui iga teine.”
Naine ohkas õndsalikult nõustudes. “Ja ma pean ütlema, et Streffy on muutunud. Koguni need sigarid – kes talle sinu meelest need sigarid andis?” Ja ta lisas mõtlikult: “Sa hakkad neist puudust tundma, kui peame lahkuma.”
“Oh, kuule, ära täna õhtul parem lahkumisest räägi. Kas me ei viibi praegu väljaspool aega ja ruumi…? Kas tunned nende eksootiliste taimede lõhna: mis see on? Stephanotis floribunda?”
“V-vist küll… Jah, vist küll. Või gardeenia… Oh, ning jaanimardikad! Vaata… seal, kuuvalguse peegelduse taustal vee kohal. Hõbedased õunad kuldses võrgustikus…” Nad nõjatusid üksteise vastu, üks liha õlast sõrmeotsteni, nende pilke hoidmas helendav virdamine oma nõiduses.
“Praegusel hetkel ma suudaksin välja kannatada,” märkis Lansing, “isegi ööbiku laksutamise.”
Vaevukuuldav kuristamine kostis magnooliatest nende selja taga, sellele vastas pikk vulinataoline sosin loorberipuhmast pea kohal.
“Tänavu on nende jaoks aeg juba hiline: nad lõpetavad just siis, kui meie alustame.”
Susy naeris. “Ma loodan, et kui meie kord kätte jõuab, ütleme üksteisele hüvasti niisama armsalt.”
Tema abikaasal mõlkus meeles vastata: “Nad ei ütle hüvasti, nad vaid asuvad oma perekondlike murede kallale.” Kuid tal polnud plaanis nii öelda, ega olnud Susyl see mõttes, niisiis mees vaid kajas naeruga vastu ning surus naist tihedamalt enda vastu.
Kevadine öö mähkis neid oma aina võluvamasse haardesse. Järve virdavad vood olid aegamööda laienenud ja hääbunud siidisesse leebusse, ning kõrgel mägedes muutus kuu kuldsest valgeks taeva taustal, mis oli kahvatuvate tähtedega üle puuderdatud. Teisel pool järve kustusid linnakese tuled üksteise järel ning kauge kallas moondus pigmendilaiguna tumedaks. Aeg-ajalt puhuv briis pühkis üle nende nägude aia aroome; kord kandis see üle vee nendeni mingi suure valge liblika nagu magnoolia triiviva kroonlehe. Ööbikud vaikisid endiselt ning süvenevas vaikuses kostus purskkaevu veenirin aina tungivamalt nende kõrvu.
Kui Susy kõnelema hakkas, oli ta hääl tulevikunägemustest veidi uimane. “Ma olen mõelnud,” ütles ta, “et me peaksime olema suutelised laskma sel kesta veel vähemalt aasta või kauem.”
Tema abikaasa võttis selle lause teadmiseks, üllatuse või vastumeelsuse märke ilmutamata; tema vastus näitas, et ta mõistab naist, ja on sisimas sama mõttelõnga järginud.
“Sa mõtled,” küsis ta pärast pausi, “et arvesse võtmata sinu vanaema pärleid?”
“Jah – ilma pärliteta.”
Mees mõtiskles hetke, siis esitas ettevaatliku vastuväite õrnal sosinal: “Ütle mulle, kuidas siis ometi.”
“Istume siis. Ei, mulle meeldib pehme iste.” Mees sirutas end välja pikal pajuvitstest punutud sohval ning naine keris end patjadele tema kõrval, pannes pea mehe põlvile. Otse ta pea kohal, kui Susy lauge paotas, oli tükati näha kuuvalgusega üle kallatud taevast nagu hõbedast inkrusteeringut läbi plaataniokste terava musta joonteräga. Kogu maailmast nende ümber õhkus rahu, kaunidust ja püsivust, ning tema õnn oli nii tugevalt tajutav, et suisa kergendus oli meelde tuletada arvete ja võlgade tormist tausta, millele kogu see habras ehitis toetus. “Tasakaalukad inimesed ei saa kunagi nii õnnelikud olla,” meeliskles Susy, lastes kuupaistel kumada läbi poolsuletud laugude.
Need niinimetatud tasakaalukad inimesed olid alati Susy Branchi hirmutised olnud; nad olid ikka veel, ja aina ohtlikumad, Susy Lansingi jaoks. Ta põlgas neid, põlgas nüüd kahekordselt kui inimkonna loomulikke vaenlasi ning sääraseid, kelle vastu tuli oma ego alati mängu panna. Kuna suurem jagu tema elust oli möödunud nende keskel, teadis ta ligikaudu kõike, mida nende kohta üldse võis teada, ning kahekümne aasta pikkuse sõltuvuse kestel oli ta õppinud nende üle põlastava läbinägelikkusega kohut mõistma. Kuid praegu oli ta vihavaen taandunud, mitte üksnes armastuse leevendaval mõjul, vaid ka seetõttu, et oli nende hulgast välja saanud – jah, isegi nõnda palju enam kui tema ja Nick olid iganes julgenud loota ka oma kõige pöörasemate tegevusplaanide juures.
“Lõppude lõpuks ikkagi võlgneme neile seda!” mõtiskles ta.
Tema abikaasa, öötunni unisesse õndsusse vajunud, ei korranud oma küsimust; ent naine püsis endiselt mõttelõnga juures, mille mees oli algatanud. Aasta – jah, nüüd oli ta kindel, et väikese õiendamisega saaksid nad võita sellest ühe aasta! “See” oli nende abielu, nende kooselu, eemal kogu tüütusest ja tülinast, seltsimehelikus teineteisemõistmises, millest nad mõlemad olid kaua aega tagasi arvanud kogevat vahetut mõnu, kuid vähemalt Susy polnud kunagi lootnud sügavamat harmooniat.
See oli olnud ühel nende varasemal kohtumisel – ühel neist segasumma-dineedest, mida Fred Gillow pidas “kirjanduslikeks” –, kui keegi noormees, kes juhtumisi ta kõrval istus ja kellest uduselt liikus kuulujutt, et ta olla “midagi kirjutanud”, kerkis neiu kujutlusse mingit sorti lubamatu luksusena, millega Susy Branch pärijannana oleks oma narruste nimekirja krooninud. Kuid Susy Branch kerjustüdrukuna oli maias
