ikka alles tundmus, et ta õieti pole veel saanudki koerale anda. Aga kambriukse käsirauast pisteti toa poolt luuavars läbi, nii et ust enam keegi avada ei võinud.
“Jäta järele,” manitses viimaks Mari, “sa peksad ta surnuks.”
“Surgu, kui tahab,” vastas Andres peksuvaimustuses, “saab risust lahti, muud midagi.”
Aga Oru koeral oli visa hing, Andrese tümikad ei toonud talle surma, ehk küll jäi teine lõpuks kui roisk seina äärde maha ja lõõtsutas ainult, kui pekseti. Viimaks võttis Andres tal ühe käega kuklalt ja teisega ristluult kinni ning kastis ta veel kord külma vee tünni. Kuna see koera pisut toibutas, andis ta temale veel paar head jõhkami, tegi suure ukse lahti ja ütles: “Kasi välja!” Koer katsus läbi ukseaugu hüpata, aga ei jaksanud, kukkus tuppa tagasi, nagu oleks ta pääsmisrõõmust oimetunud. Ta istus ukse ette, lõõtsutas ja kogus jõudu uueks hüppeks, mis tooks vabaduse.
“Ah sisse said ja välja änam ei saa,” ütles Andres, võttis pajast kapaga kuuma vett ja läigitas seda lõõtsutavale koerale. See niuksatas ja oli järgmisel silmapilgul läbi ukseaugu väljas.
“Soo, pane nüüd ka välisuks kinni,” ütles Andres Marile. “Suits on väljas, põle tarvis änam ühtegi auku lahti jätta.”
Ja kui kõik uksed olid suletud, rääkis Andres vemblatükke korjates ja riistu paigale pannes, kuna Mari luuaga veeloike laiali pühkis, et nad rutem kuivaksid.
“Niisuke näru! Rikub kalli jõuluõhtu ära! Võõra tuppa vargile! Jaluli pühakirjale!”
“Ega ta nüüd vist änam tule,” arvas Mari, “võib seasöögi ja seebitükkide pärast mureta olla.”
“Ma arvan ka, ei ta nüüd änam,” lausus Andres. “Ma sain ju niisuguse nahasooja, et särk aina liimendab kohe seljas, kus ta siis veel julgeb.”
Võeti kambriukse käerauast luuavars, Mari kohendas ahjus liha ja kerisel vorste, Andres pesi sooja veega käed puhtaks ja siis mindi uuesti tagukambri, et jõuluõhtuks lugeda ja laulda, mis esteks nii ootamata oli pooleli jäänud.
“Raip, jäljed teind teine jõuluõhtu lugemisele, üks just Emmanueli peale,” ütles Andres palveraamatut kätte võttes.
Ta katsus koerajälge Emmanuelilt ära pühkida, aga ei ühtigi. Läks appi Marigi, aga ei midagi. Tahad koerajäljest lahti saada, siis läheb ka Emmanuel, nagu oleks nende vahel mingisugune seletamatu salaside. Nõnda pidigi Andres lugema tänasel ja ka kõigil teistel jõuluõhtuil Emmanueli koerajälje alt – kuni surmani. Isegi peale koera ja Andrese surma seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest rõõmust, millest räägiti palves.
Aga Valtu ise ei tulnud sellest jõuluõhtust saadik enam kunagi Mäe toa ega õuevärava ligi. Tuli oma kaevuni, aga mitte kaugemale, sinna jäi istuma või pöördus alistunult tagasi.
Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. Pealegi oli tal see ilge mood kiskuda, et kui kusagilt hammastega kinni sai, siis ta enam sealt üldse lahti ei lasknud, jäägu kas või tükk talle lõugu. Sellepärast kartis Muska Valtut, kes oli oma ilgete hammaste peale nii suureline, et ta päise päeva ajal julges tulla Mäe väravasse ja isegi õue kõndima ja seda toimetama, mis tal juhtus toimetada olema. Ta tegi näo, nagu ei teakski ta, et Mäel elab Muska, kes on mürgiste madude ja kasside rappimises suur meister.
Sellest kallist jõuluõhtust saadik aga, kus Muska ühes Indreku ja kõigi teistega kirikus käis – õigem kiriku juures käis, sest tema valvas teiste kiriku olles regesid – ja koju tulles paukuvate kelladega, teistest kirikulistest mõisa soo peal mööda “lillutas”, muutus seisukord täiesti. Nüüd talitas Muska kodus kui tõsine peremees ja isegi Oru pinnal võis ta vabalt ja julgelt käia oma asju ajamas, ilma et oleks vaja olnud karta Valtu teravat hammast. Ja et siitsaadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all, kuna Tagapere koer seda Eespere akende all kunagi ei teinud, siis võis võõras inimene arvamisele tulla, et Eespere kannab viha Tagapere peale, kuna aga see hõõgub Eespere vastu aiva sõprusest ja armastusest.
Kui kirikulised koju tulles kuulsid, mis siin vahepeal juhtunud, ütles noor Andres.
“Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.”
“Aga kirikus olid ju orilad ja jõulupuu,” ütles Liine.
“Mis sest,” vastas Andres, “neid oleks võind ma teine jõululaupäevgi näha ja kuulda, aga ega siis teisepere Valtu iga jõululaupäev meie tuppa tule. Ei tulnd teine enne, nii et oleks kätte saand, ja võib-olla ei tule ta änam kunagi uuesti.”
Sellest seletusest said kõik kirikulised kui käegakatsutavast tõest aru: noor Andres oli täna suure eksituse teinud, et ta ühes teistega kirikusse läinud, sest Valtu peksmine ei kordu, võib-olla, tõepoolest enam kunagi Vargamäel.
Ometi ei lasknud ei Andres ise ega ka teised tehtud eksitust jõulurõõmu rikkujaks saada, sest õled olid ju soojamüüri ääres maas, seapekk ahjus haudumas ja verivorstid kerisel, kus nad mõnusasti krõbedaks tõmbuvad. Juba ainult see, et poisid ise kõik vorstitikud olid teinud ja et igaüks oma tikkudele erimärgi külge lõiganud, mille tõttu võib alati öelda, kelle tehtud tikku keegi käes hoiab, ajas noorte meeled erevile, tegi vorsti söömisest suure ja tähtsa jõulusündmuse. Ainult üks asi oli siin halb: isa käest ei julenud keegi küsima minna, missugused märgid on tema vorstitikul, ehk olgu siis, et selle kardetava ülesande täitmise võttis enda peale ema. Tema julges seda, eriti kui ta oli enne ühes isaga tagukambris laulnud ning tema lugemist kuulanud.
Isa ei armastanud laste alalisi naljatusi, eriti vaiksel ja pühal jõuluõhtul mitte. Ikka oli tal endasse süvenenud nägu, nagu veeretaks ta hinges muresid, peas raskeid mõtteid. Küll oli ka emal samuti murelik nägu, aga teda lapsed ei kartnud, nagu ei peaks nad tema muresid tõsisteks ja tähtsaiks.
Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske põli Vargamäel. Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukida ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui magama uinusid ja alles esimese püha hommikul ärkasid, aga teha ei tohtinud midagi, mida oleks tahtnud õlgedel teha, sest aeg oli tegemiseks liig püha. Ka ei tulnud jõuluõhtul ja esimesel pühal – ehk olgu siis, et kirikumees oli kiriku juba välja löönud – ühtegi külalist, sest siis visati talle vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et aeg oli vaikne ja püha. Alles teisel pühal oli külalisi oodata ja siis võis ka õlgedel midagi tegema ning toimetama hakata: võis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mustlast võidelda, passi lüüa, kingsepal silma peast välja pista või lihtsalt muidu hullata, nii et isa eeskambrist läbi minnes pidi ütlema.
“Mis te, hullud, ometi tõmmate, tuba nagu kütis.”
Aga kõik teadsid, et need sõnad ei sisaldanud tõsist keeldu, ja sellepärast ei võtnud neid keegi õieti arvesse. Peatati ainult üürikeseks, ja siis läks veel hullem möll lahti. Kiilumist ja karjumist tuli mitmest kõrist korraga, nii et see peaaegu taevani oleks võinud kosta. Suure tolmu pärast ei seletanud silm viimasel pühal ühest kambriseinast teise. Niisugune oli Vargamäe noorte tõsine jõulurõõm, mis kippus taevani küündima.
Õlgedele istuma tulid ka Liisi ja Maret, aga nemad ei maadelnud ega võidelnud mustlast. Seda pani Liinegi tähele, kes ükskord küsis.
“Miks Liisi ja Maret mustlast ei võitle? Kui nad Andrese ja Indrekuga
