sa valetad, neil on ju püksid jalas, ainult seelikud on peal.”
“Neil põle ju poiste püksid,” ütles Ants, ja sellega oli kogu küsimus lahendatud.
Kingsepa silma katsusid Liisi ja Maret ometi kord välja pista, kuigi see oli päris poiste mäng. Aga nad tegid seda sel silmapilgul, kus polnud kedagi nägemas, ainult nemad ise kahekesi ja väikesed Tiiu ning Kadri. Teised poleks asjast üldse teadagi saanud, kui mitte Tiiu kogemata poleks välja lobisenud. Kuid sellest said tüdrukud näkku õhetuse ja isagi heitis nende üle pisut nalja.
“Eks Liisi jäksaks mustlastki võidelda,” ütles ta, “aga ega Maretist suurt asja ole.”
“Tulgu minuga katsuma,” ütles noor Andres hooplevalt, “küll mina talle näitan, kuda sussid veskit teevad.”
“Mis sa tühja hoopled,” ütles isa pojale, “vaat’ kui tulen ise Liisi eest.”
“Ä’ä hullutükki tee,” ütles Mari mehele, “et lastega lähed mustlast võitlema.”
Aga vana Andres tegi, nagu ei kuulekski ta Mari sõnu, ja lõõpis edasi.
“Mis sa, Liisi, sest loost arvad, kui ma läheks õtte sinu eest?”
“Mine, isa!” hüüdsid kõik lapsed nagu ühest suust, sest miski ei teinud neile suuremat rõõmu ja nalja, kui et isa ise läheks õlgedele mustlast võitlema, pealegi veel Andresega, kes oma rammuga alati nii väga suurustab, et sellele näidata, kuidas ta oma sussid õige veskit mängivad.
“Hea küll,” ütles vana Andres. “Sööme kõhud enne täis ja hakkame siis peale.”
Aga silmapilk muutus nüüd nii põnevaks, et lastel kõigil söögiisu äkki kadus. Ei läinud suust alla enam ei verivorst, ei seapekk ega saialeib, kuhu pühade ajal võis võid nii paksult peale väänata, kui süda just kutsus. Äkki hakkas seapekk ei tea miks kõigil kurgus kõdistama, pani peaaegu südame läikima ja võiga sai käis suus aina ringi, nagu ei tahaks ta muidu alla minna kui rüüpa haput kalja peale.
“Ole sind ka oma mustlasevõitlemisega,” ütles Mari, “ajasid kõigil söögitahtmise ära, põle muud kui varsti teised kõik jälle sahvris, niipea kui toit laualt ära saab.”
Ema sõnu ei pannud praegu ükski tähele, kõik rippusid silmade ja kõrvadega isa küljes, et mis ta küll ütleb ja millal ta söömise lõpetab, et kord hakkama saaks. Aga isa sõi rahulikult edasi, nagu poleks ta mustlasvõitlusest juttugi teinud. Sellest lastes ärevus aina kasvas.
“Andres, söö aga sina kõht kõvasti täis, ega muidu jäksa,” naljatas isa, kui see enne teda lõpetas ja lauast tõusis.
“On juba paras kimp peal ja sellega peab jäksama,” vastas Andres isale.
“Kumb kummaga?” küsis Liine Antsult.
“Eks näe,” vastas see elutargalt.
“Andres või isa?” küsis Liine kahtlevalt.
“Seisa sina vait,” ütles Andres õele. “Mis sina ka meeste võitlemisest tead.”
Viimaks ometi tõusis isa lauast. Suur silmapilk oli käes. Ärevus tõusis kõrgemale tipule. Aga siis viskas isa oma sõnadega nagu külma vett rahustuseks kõigile kaela, öeldes.
“Peale sööki peab pisut leiba luusse laskma, ega siis muidu või.”
Kõik jahmatasid ja igaüks tegi mingisuguse oma liigutuse, aga kõigil oli südames ainult pettumus ja etteheide, mille nad surusid ainsasse hüüdesse.
“Isa!”
“Mis sa siis neist nõnda ninapidi vead,” ütles nüüd ka Mari. “Kas siis nemad nii kaua läbevad oodata, kui sina magama lähed.”
“Jah, isa,” julgesid nüüd ja lapsed öelda, “sa lubasid ju peale sööki kohe.”
“Noh, hea siis küll, kui kõik nii väga tahvad,” ütles isa viimaks ja läks heitis õlgedele pikali. “Tule, Andres, seia, teeme siis selle tembu ära.”
“No mis sa veel ütled,” imestas Mari nüüd, “eks ta lähegi lastega mustlast võitlema, nagu oleks ta mõni poisike.”
Poeg heitis isa kõrvale, pea tema jalgade poole. Sätiti, nihutati end ja tõsteti katseks jalgu.
“Hakkame peale,” ütles isa.
“Hakkame,” vastas poeg.
Jalg löödi jala taha, aga nad liuskasid teineteise tagant ära, ilma et kumbki lamaja oleks õlgedelt kerkinud. Järgmisel korral polnud jalgadega enam äpardust ja nüüd lendas poeg kukerpalli eemale. Kogu tuba rõkkas. Isegi Mari naeratas.
“See oli Liisi eest!” hüüdis isa. “Tule seia, ma anna sulle ka Mareti eest.”
Lapsed kilkasid. Andres heitis uuesti isa kõrvale ja jällegi tõusid jalad, aga ikka endise tagajärjega: poeg lendas kukerpalli.
“Tahad ka Liine, Tiiu ja Kadri eest?” küsis isa. “Poisid võivad ise võidelda.”
Andres tahtis ka teiste õdede eest, aga kõigile pidi ta alla vanduma, sest isa oli nende eest väljas. Lõpuks ütles isa pojale.
“Nägid nüüd! Sellepärast ä’ä kodus suurusta, suurusta väljas, kui tahad.”
“Aga tule kingsepa silma peast välja pistma,” vastas Andres isale, kui ta nägi, et mustlasvõitlemisest tõepoolest tema kasuks midagi ei ripata.
“Kus on te kingsepad!” hüüdis isa. “Tooge nad välja, ma tahan sulle näidata.”
Toodi õlepalmikuist kolmejalgne kingsepp, võeti puu ja hakati tal silma pistma – meestel seljad vastastikku, ise kaksiti kummargile puul, millest nad kahe käega kinni hoiavad, üks tagurpidi jalge vahelt vahtides ja puuga kingsepa silma pistes, teine, kelle ees õlgkingsepp seisab, puuotsa mööda juhtides, et ta kingsepale silma ei satuks.
Kembeldi kingsepa kallal tükk aega, aga polnud parata: siin jäi ikka noor Andres võitjaks. Tema pistis isa kingsepal silma peast, aga isa tema kingsepal ei saanud. Kõik nägid seda imeasja, Marigi nägi, kes seisis siinsamas.
“Vanainimese käed kanged ja silm tönts, ei saa änam noore vastu,” ütles isa viimaks alistunult ja jättis mängu. “Ära väsitas täie kõhuga, nagu oleks mõnda rasket tööd teind,” lisas ta juurde ja läks tagukambri.
“Las ma kasvan veel mõne aasta, tulgu ta siis veel mustlast võitlema,” suurustas noor Andres.
“Mis sa nüüd ikka nõnda,” manitses teda Mari. “Isa teeb teiega pühade nalja, aga sinul kohe tõsi taga. Sina ju peadki temast tugevamaks saama, sina oled ju noor, tema vana ja läheb veel vanemaks.”
“Kust see isa täna ometi niisukese nalja peale pidi tulema?” imestas Liisi.
“Ei tea, kust see tal tuli,” vastas Mari. “Aga küllap see ikka selle teisepere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant.”
XXXV
Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu
