siin tarvilikke toimetusi: oleks nõiutud soolatüükaid soola abil; oleks tulle sülitatud, et näha, kas lähevad huuled sellest katki, nagu ema ütleb; oleks lihtsalt soola ahju pillutud, et katsuda, kas jõuab nii ruttu õue joosta, et soola praksumist ei kuule; oleks küpsetatud orgi otsas või ahjusuuraual kaali- ja kartulirattaid, mis on kõige maitsevam toit Vargamäel; oleks vaadatud, kuidas tahm kerisel põleb, või oleks katsutud, kes võib lahtiste silmadega redelil või vommi äärel kibeda suitsu sees kõige kauem seista.
Isegi siis, kui jumalal oleks olnud niisugune tahtmine, et jõululaupäeval oleks tormanud ja tuisanud, nõnda et lapsed poleks saanud kiriku sõita, jah, isegi siis poleks nad ahju ees istunud, vaid kambris õlgedel, ja Muska oleks istunud seal nende juures või lõõsanud söögilaua all nõnda, et tuba oleks pidanud ikkagi leppima ainult vorstidega ja nende magusa haisuga. Seega oleks teisepere Valtu võinud kas või jumala tahtmise vastu ukseaugust sisse hüpata ja ahjuhargi suure ukse vahelt maha ajada, millele oleks järgnenud loomuliku paratamatusega kõik seesama, mis järgnes nüüdki. Ainukeseks vaheks oleks jäänud, et siis oleksid saanud kaks Andrest nahasooja, nüüd ainult üks.
Nõnda siis – mis oli tulnud, see pidi tulema, kahetseda polnud selles midagi. Ja ega Vargamäe Andres kahetsenudki, kuigi talle just meelt mööda polnud, et ta jõululaupäevase koerapeksmise pärast peab hakkama kohut käima.
Pearu kaebas nimelt Andrese peale, et see peksnud tema “veart” koera, tema majaluku poolpimedaks ja poolkurdiks ning kõrvetanud tal seljas karva lahti, nii et koer külmaga enam ei või välja minna. Ja kuigi ta sinna läheks, siis poleks sellest kasu, sest temal on endine kuulmine ja nägemine läinud, nõnda et ta ei olegi enam endine “veart” koer ja majalukk.
Vargamäe mehed käisid mitu raksu Pearu koera pärast kohtu ees ja nõnda sai kogu vald teada, kui hirmus kallis ja “veart” oli olnud see koer enne jõuluõhtut, kus Eespere rahvas küdeva toaahju hõõguvate sütega üksi jättis ja ise tagukambri läks lugema ja laulma.
Andres arvas omalt poolt, et mitte tema ei peaks Pearule, vaid Pearu just temale kahjutasu maksma, sest sel vaiksel silmapilgul, kus lapsed kirikus olid ja nemad ise Mariga tagukambri läksid lugema ja laulma, nagu see iga õige ristiinimese kohus kallil jõuluõhtul, tulnud Pearu koer läbi ukseaugu tuppa, söönud leelõukalt leiged vorstid ja tõmmanud palava süldipaja ümber, nähtavasti omale kaela, nii et pole siis ime, kui tal kadus peale seda kuulmine ja nägemine ning karvgi seljas pisut lahti läks. Väga hull ei võiks aga lugu koeraga olla, sest sült polnud enam päris keev, vaid oli juba natukene aega jahtunud. Tema, Andrese kahju on küll Pearu omast võrdlemata suurem, aga ometi hindab tema head vahekorda üleaedsega kõrgemalt kui oma jõuluvorste või süldipada ja sellepärast loobub tema igasugusest kahjutasu nõudmisest, sest jumal on andnud ja jumal on võtnud, kuigi siin üleaedse niru koera himutseva suu läbi. Nõnda arvas Andres kohtu ees.
Andrese arvamine meeldis vagadele ja õiglastele kohtunikkudele rohkem kui Pearu oma ja sellepärast arvasid lõpuks ka nemad, et asi tuleks jätta, nagu ta on. Pearu on küll kaotanud oma koera suure väärtuse, missuguses kaos süüdi on Andrese jõuluvorstid oma lõhnaga ja süldipada oma kuumusega, aga ka Andrese kahju pole väikene, sest Pearu koera söödud ja näritud vorstidel pole ikkagi enam endist väärtust ja sült, mis pajas, maksab rohkem kui see, mis toas põrandal.
Ometi ei võinud Pearu sellega leppida, sest tema arvas oma koera kuulmise ja nägemise rohkem väärt olevat kui Andrese jõuluvorstid ja süldipada. Nõnda siis leidis ta varsti uue põhjuse protsessimiseks. Temal olid vargad käinud, mis kuulmata sündmus Vargamäel, ja varguses tekkinud kahju nõudis ta Andreselt, sest selle süü läbi kaotanud tema koer, see majalukk, kuulmise ja nägemise, mille tagajärjel vargus üldse võimalikuks sai.
Vargamäe naabrid jõlkusid kogu talve kohtu vahet. Kõige kangema pakasegagi ei saanud nad, õnnetud, hinge tagasi tõmmata. Kevadel pidi hakkama muidugi see päris protsessimise hooaeg, sest siis algas aedade tegemine ja lõhkumine, loomade kinniajamine, vee paisutamine, tee tegemine ja muud niisugused tarvilikud toimingud, mis võisid naabri hinge täita. Kõigile neile harilikkudele asjadele tuli lisaks midagi uut, mis sünnitas Eesperes väga suurt pahandust ja meelehärma.
Nagu ennemalt, samuti oli ka nüüd Vargamäe üleaedseil kõrtsiletiesine ehk ainus paik, kus nad teiste keskel kortli viina juures üksteisega vahetevahel mõne mehise sõna vahetasid. Sõnad olid enamasti küll kiskude ja konksudega, aga ometi olid nad sõnad. Aga seekord olid Pearu “ässad” Andrese “trumpidest” palju vängemad, kui nad kõrtsis sõnamängu sattusid. Jutt oli jõululaupäevasest koerte vemmeldamisest ning lugemisest ja laulmisest.
“Pühakiri teeb su südame uhkeks ja tigedaks,” ütles Pearu Andresele. “Mina jõuluõhtul ei lugend ja jätsin ka sinu koera peksmata.”
“Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning söömata,” vastas Andres. “Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.”
“Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer samuti terveks jäänd, kuigi oleks söönd su jõuluvorstid puripuhtaks kõik ä’ä,” ütles Pearu.
“Minul põle vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer lugeda ei oska, tema mingu kiriku, küll ta siis kuuleb, mis seitsmes käsk ütleb: sina ei pea varastama,” vastas Andres.
“Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama oma ligimese koda?” küsis Pearu.
“Mis puutub see seia?” küsis Andres vastu.
“Soo, või mis puutub see seia,” osatas Pearu. “Mina küsin sinult selle jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?”
“Mis?!” hüüdis Andres. “Kelle koda olen mina himustand?”
“Minu,” vastas Pearu.
“Mina sinu, varesevihtleja koda?” küsis Andres iga sõna üksikult toonitades.
“Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,” vastas Pearu niisama.
“Kallis üleaedne, jumal on su ühes sinu koeraga ogaraks teind,” ütles Andres põlastavalt.
“Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?” küsis Pearu nüüd.
“Mis jutt see on?” küsis Andres ärevalt vastu. “Minu tütar magatab sinu poega?”
“Sinu tütar minu poega,” kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis, et Andresel polnud asjast veel aimugi.
“Misuke tütar misukest poega?” päris Andres juhmilt, kel nagu silmis virvendama lõi.
“Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,” seletas Pearu. “Joosep on ju tulevane Oru peremees, sellepärast.”
“Pearu,” ütles Andres nüüd ja kõik mõistsid ühes kõrtsmikuga, et Andrese hääles helises ähvardav tõde. “Pearu, kui sina täna minu tütre peale tühja lori a’ad, siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa täna ei sure. Ja kuigi ma sellepärast peaks vangiroodu või Siberi minema, vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan sind nõnda, et sa ei näe änam kummagi silmaga ega kuule kummagi kõrvaga. Karvad ajan sul keeva veega nagu tapetud nuumseal maha. Pea seda meeles.”
“Pea ise meeles,” vastas Pearu uhkesti ja julgelt. “Mind põle sul vaja peksta, sest mina su vorsta sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina ei võta suu sissegi, a’avad mu nuusutades juba öökima. Aga sina vuata, kuda sa oma tütrega
