sina ühegi riiule ja kohtukäimisele põle põhjust and?” küsis Liisi.
“Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda: mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda, oma perekonna ja koja au. Ma põle last tõde varjata ja õigust kõveraks väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe pand.”
“Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,” ütles Liisi. “Tema ütleb oma isa ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.”
“Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,” lausus isa.
“Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode ja rabadega.”
“Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes Joosepiga Pearu poolt.”
“Isa, mina ei ole Pearu poolt,” kinnitas Liisi.
“Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.”
“Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,” ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.
“Mis!?” karjus Andres. “Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei ütle temast mitte lahti?”
“Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,” kordas Liisi endiselt.
“Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei,” rääkis isa ähvardavalt. “Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. Või sellest põle veel küll, et mul Pearu endaga tegemist, nüüd hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.”
“Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,” ütles Liisi. “Pearu minusse ei puudu.”
“Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu?” küsis Andres. “Minu silmas on nad üks.”
“Minu silmas mitte,” vastas Liisi juba vähese ärritusega, “Pearule ma ei läheks eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.”
“Sina ei lähe temale mitte!” karjus Andres.
“Lähen, isa,” vastas tütar. “Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen talle läbi lukuaugu.”
“Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,” käratas Andres. “Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha sind änam näha.”
Liisi hakkas nutma ja läks.
Peale seda kutsus Andres Mari tagukambri ja rääkis ka sellega selget keelt.
Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast ammugi teadma, ainult tema, Andrese eest hoiti kõik salajas. Seda ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi ja Joosepiga juba alanud.
“See on ju ikka olnd,” ütles Mari.
Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.
“Mis see tähendab: ikka olnd?” küsis ta arusaamatuses.
“Lapsest saadik, seda tähendab see,” seletas Mari.
“Mis on lapsest saadik olnd?” päris Andres.
“Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis muud,” vastas Mari. “Juba siis, kui me oma tuba ehitasime, kandis Liisi ühes Maretiga Joosepile ja Karlale piiriaia äärde saepuru ja pakuotsi ning need tõid meie lastele selle eest odrakaraskit. Aga veel enne seda olid Liisi ja Maret rukkitalgute ajal sepikut võtnud ja seda Joosepile ja Karlale viind.”
“Siis põle ju ainult Liisi Joosepiga, vaid ka Maret Karlaga?” küsis Andres peaaegu kohkunult.
“Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,” ütles Mari.
“Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle kõrtsis jälle ütleb, et minu tütar tema poega magatab või midagi hullemat teeb!” hüüdis Andres, kuna tal omal huuled värisema lõid.
Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis.
“Ütles Pearu nõnda?”
“Eks sa tulnd ise kuuland,” vastas Andres. “Terve kõrtsi ees ütles.”
“Pearu valetab,” ütles Mari.
“Kus ta siis valetab, kui sa ise ütlesid, et asi on käimas juba lapsest saadik,” vaidles Andres vastu. “Aga miks ei öelnd sa minule, kui sa teadsid?”
“Ma ei teand ju midagi iseäralist ja ma mõtlesin, et sina niisama palju tead, ainult ei tee sellest välja, nagu sul viisiks,” rääkis Mari.
“Sa valetad!” käratas Andres. “Sa teadsid väga hästi, et mina kõiges kurt ja pime olin, ja sina ise aitasid mind nõnda hoida, mängisid lastega minu vastu kokku. Sa valetad paergu ja oled mulle ikka valetand. Enne ma seda ei teand, aga laste suremisest saadik läksid mu silmad lahti. Oma südames põle sa Vargamäe perenaine olndki, jäid ja oled paergugi ainult saunaeit. Ja mind põle sa kunagi oma päris meheks pidand, vaid ikka Jussi, kes riputas enda lehmalauda taha kuuseoksa. Ma võtsin küll kuuse kõigi juurtega üles ja istutasin tema asemele pihlaka, mis nüüd juba suur puu, iga sügise punaseid marju teine täis, aga sina mõtled ikka veel selle kuuse peale, kus oksas kõlkus Juss. Minu ja Krõõda lapsi põle sa kunagi mikski pand, oled last nad meelega raisku minna, oled õpetand neid mulle valetama, minu selja taga kõiksugu asju sepitsema. Ka neid, mis sul minuga olnd, ei armasta sa õieti, vaid mõtled aina Jussi laste peale, kes on surnuaial. Nõnda oled sa minu kõrval eland kõik need pikad aastad kui võhivõõras. Selle elu vilja lõikame nüüd. Liisiga on asi käes ja ega ta Maretigagi tulemata jää. Et see Krõõt ka nii vara pidi surema!”
“Andres, sa teed mulle ülekohut!” hüüdis Mari nuttes.
“Mina teen muidugi kõigile ülekohut – sinule, Liisile ja ka Pearule. Liisi ütles, et ka Pearule.”
“Sa ütled, et mina põle sinu ja Krõõda lapsi mikski pand. Kudas võid sa nõnda öelda? Kas sa tõesti ei näe, kui vähe selles tõtt on? Mis olen ma oma lastele paremat teind kui sinu ja Krõõda lastele? Kas Liisil ja Maretil põle kõik, mis neil vaja? Sinu tahtmise vastu pean hanesigi, et neile patju saada. Kas neil põle ilusad riided seljas või põle neil puhas ja valge linane pesu? Mingu nad või tänapäev mehele ja kuhugi perenaiseks. Kõik põle küll minu tehtud, neil enestel on ju õiged tööinimese käed otsas, aga kas mina põle neid niipalju aidand kui vähegi võimalik. Silmad tulevad mõnikord vett täis, kui mõtlen, et kui omad tütred ükskord kasvavad, kas siis jäksan neile veel nõnda teha või olen juba vana ja hoopis hädine. Ehk ei jätkugi seniks elupäivi, kui nemad hakkavad mehele minema, nii et nende eest muretseb keegi võõras või ei muretse keegi. Sellepärast olengi nõnda sinu ja Krõõda laste eest muretsend, et ehk siis jumal laseb kedagi ka minu laste eest muretseda, kui mind änam ei ole. Külg teeb vahel kanget valu ja luud-liikmed nagu läbi peksetud. Need aastad olen nüüd hõlpu saand, aga kui Liisi
