on, et Liisi Joosepile läheb. Vanemad riidlevad küll. Aga eks lapsed või ikkagi rahus elada ja teineteisega leppida. Mari mõtles sellepärast nõnda, et ta ei tundnud ega mõistnudki kõiki Andrese mõtteid Vargamäe kohta.
Andrese mõtteid aimas ja hindas ehk ainult Oru Pearu õieti. Sellepärast ütles ta oma esimesele pojale, et kui tema võtab Mäe Liisi, siis pühkigu suu Oru kohast puhtaks, sest tema kingib Oru ennem vallasantidele, kui et laseks Andrese tütre Orule perenaiseks. Liisi enese vastu põle tal küll midagi. Liisi isegi meeldib talle, sest tal on sama hele hääl, nagu oli Krõõdal, kuigi tal pole Krõõda silmi, mis on Maretil. Aga küsimus pole siin mitte Liisis, vaid Andrese sugukonnas ja seda Oru Pearu ei kannata, ammugi mitte Orul.
“Orul oled ju sina ise peremees,” ütles Joosep isale, “kuda siis mina siin saaks peremeheks hakata. Ega ma siis ometi jää siin sinu surma ootama, parem lähen mujale, eks ikka mõnda kohta kusagilt kätte saa, rendilegi ometi, kui osta ei jäksa. Onuga rääkisin, tema lubas aidata, ja ega sinagi, isa, mind lase päris paljalt minna.”
“Ei noh, poeg, seda küll mitte,” vastas Pearu. “Küllap me su otsa peale aitame, kui aga ise mees oled. Aga Oru peale ära sa siis änam looda, selle saab Karla või keegi teine, kes rohkem veart on… Et see ka nüüd nii hullusti peab minema ja et sa omale kedagi teist naiseks ei leia,” tähendas isa lõpuks. “Aeva minu keelu vastu pead sa tegema.”
“Las nüüd ollagi peale, isa,” vastas Joosep. “See vist peab meiega nõnda olema, mis muud. Sina võtsid oma isa tahtmise vastu saunamehe tütre ja mina lähen Mäe Andresele väimeheks.”
“Või nüüd mina sinu naisega elan,” lausus isa, “aga ilus põle see mitte, et sa minu vihamehe tütre…”
Aga noored ei hoolinud vanemate vihast, nagu ei hoolinud nad ka Vargamäest, kust see viha pärit. Nad olid valmis ühest kui ka teisest loobuma, et minna õnne otsima mujalt, kas või teisest ilmaotsast, nagu peaks õnn ikka olema kaugel. Siit tahtsid nad kaasa võtta ainult mõned väikesed mälestused: mõne aiaaugu, kus nad mänginud, mõne nisuleiva- või odrakaraskitüki, mõne palgivirna, kus nad hea ja kurja ilmaga ööseti istunud, mõne kevade ja lillelise vainu, mõne kaugelt kuuldud laulu ja nõresokstega kase – seda ainult tahtsid nad mälestusena kaasa võtta ning seda varandust ei saanud neile keegi keelata, seda varandust ei tundnudki teised õieti.
“Sa ei ole oma esimese poja õiguse veart,” ütles Pearu üks teine kord Joosepile, olles pisut purjus. “Mäe Andres on su oma läätseleemega ära meelitand. Et minu vanad silmad veel seda pidid nägema!”
Aga Joosepile tuli õigel ajal vaim peale ja ta vastas isale.
“Isa, kirjutud on, et seepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab naise poole.”
Need sõnad tegid Pearu purjus meeled haigeks ja ta ütles härdalt.
“Ning needsinatsed teised sõnad: ja nemad peavad üks liha olema.”
“Näed nüüd, isa, nõnda ütleb pühakiri,” kinnitas Joosep.
Sestsaadik ei saanud Pearu enam pojaga õieti kuri olla tema naisevõtmise pärast, kuigi see temale ei meeldinud. Ta kas vaikis, või kui hakkaski purjus peaga sellest rääkima, siis tuli tal ikka meelde, kuidas Joosep teda pühakirjaga noominud, ja ta meel sai härdaks. Võõrastele sellest jutustades võis ta lausa nutma hakata, öeldes.
“Et minu vanad kõrvad veel seda pidid kuulma, et minu oma laps mind pühakirjaga noomib!”
Andrese südant polnud nii kerge nõrgutada, sest tema polnud kunagi purjus ja igale piiblisalmile oskas ta peagi teise vastuseks leida, mis esimese ümber lükkas. Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem – eluliselt väärtuseta kiri, sest vasturääkivaid salme kõrvu seades jäi temale järele ainult väitmise oskus ja hingeline tühjus. Viimastel aastatel kõik vabad tunnid südame rahustuseks piibli taga istudes luges Andres ta sõna otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle mitte hingekosutuseks, vaid omakasulikuks õiguse-raamatuks. Aga mis aitas talle õigus, mille ta piiblist endale välja luges, kui polnud võimalik seda õigust maksma panna? Mis aitas jumala sõna, kui jumal ise oma sõnu Andrese arvates Vargamäel ei pidanud? Isegi oma lastega ei saanud ta nõnda talitada, nagu seisis pühakirjas selgesti lugeda.
See tõetundmine röövis Andreselt ikka enam ja enam rahu. Öösel norskas ta küll valjemini kui kunagi varem, aga sestsamast sonis ta sama valjusti ja ärkas siis äkki, nagu polekski ta tõsiselt maganud, vaid magamist ainult mänginud.
Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi ja tema südame salajasemaid liigutusi. Ikka ja jälle võttis ta tema uuesti käsile, katsudes tema meelt muuta. Aga tüdruk oli ja jäi kui raud. Nuttis ja käis päevad otsa punaste silmadega ringi, kuid järele ei andnud.
“Kas sa siis mitte teisiti ei või, kui isa seda nii väga tahab?” küsis temalt kord Mari pisarsilmil. “Kui sa ometi Joosepi jätaksid, siis saaks mina süüst lahti, et olen su halvale teele last minna. Isa viskab seda mulle ühtepuhku ette.”
“Ei, sina, ema, põle mind kuhugi halvale ajand,” vastas Liisi. “Aga Joosepit ma siiski ei jäta, tehku isa mis tahab.”
“Aga kuda sa siis temale lähed, kui isa nii tulist rauda vastu seisab?” küsis Mari.
“Küll ta hakkab mind ise varsti ajama, oota aga, ema,” vastas Liisi.
“Ä’ä hullujuttu a’a,” ütles ema. “Miks ta siis sind ise ajama hakkab?”
“Küll sa näed,” kinnitas tüdruk.
“Liisi, kuule ütle, mis sa mõtled teha?”
“Ema, ära küsi, muidu oled jälle sina süüdi.”
“Armas laps, kallis laps!” palus Mari härdalt. “Tee nüüd, mis sa teed, aga ä’ä sa seda hullutükki tee, et sa Joosepiga enneaegu lapse saad. Sinu ema Krõõda nimel palun ma sind, tema tahtis nii väga, et mina sul teiseks emaks oleks.”
“Aga kui isa mind muidu Joosepile ei lase,” vastas Liisi avalikult.
“Nojah, ma arvasin kohe, et sa seda mõtled,” nuttis Mari. “Issand jumal, kui kanged te mõlemad olete, niihästi sina kui isa! Ja teised niisama, nagu teeks Vargamäe kõik nii kangeks. Küll mina siin veel päivi saan näha! Mine lõpuks sama kangeks kui kõik teised, tee süda kõvaks, siis võid elada, muidu ei või, tapab ära. Vanus tuleb enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma ei mõist veel, miks ta küll nii vara pidi surema. Aga temal põlnd seda kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.”
Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et oleks kergem elada. Ka tema vananes viimasel ajal mitte aastatega, vaid päevadega, kuigi polnud seda mõjutamas ei rasked haigused ega muud erilised põhjused. Mees hakkas nagu kõdunema, seest ja väljast korraga. Kui ta mõnikord endasse süvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult oma elu kohta.
“Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.”
Viimase Pearuga kõrtsis kokkupuutumise tulemuseks oli peale muu jällegi kohtukäimine. Pearu süüdistas Andrest, et see visanud talle raske viinaklaasiga näkku, nii et sinine muhk üles ajanud, mida kohtumehedki oma silmaga võisid näha. Selle teo eest mõisteti Andres trahvi maksma. Tema oleks võinud omakorda Pearu “sisse kaevata”, et see tema tütart kõigi kuuldes litsiks sõimanud, aga see oli nii
