Liisi. “Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa ja hea sõna, nii et ma tunneks, et tema mind oma lapseks peab, siis teeks ma ehk kõik, mis ta tahab. Ma olen mitu korda mõelnd, et ei tea, mis siis oleks olnd, kui isa alguses kohe ilusti minu juurde oleks astund ja minuga heaste rääkind. Ma oleks ehk Joosepistki lahti saand, kui isa mind oleks palund, aga tema ainult kärgib ja kässib ning ikka kurjaga. Nõnda aga saan ka mina kurjaks.”
“Sa oled ju noorem, sina pead enne järele andma,” ütles Mari.
Aga Liisi ei võinud sinna midagi parata, et tema oli isast noorem, järele anda ei tahtnud ta sellepärast veel mitte.
“Olete isaga nagu kaks tilka vett ühe ämbri uurdes,” lausus Mari natukese aja pärast. “Ainult hääles oleks sul nagu pisut Krõõta.”
“Kõik ütlevad, et mul on ema hääl,” ütles Liisi.
Aga inimesed poleks seda kunagi öelnud, kui nad oleksid kuulnud, missugusel häälel räägib Liisi viimasel ajal isaga. Selles hääles polnud nagu õndsa Krõõda hääle nehkugi ja nõnda pidi tahes või tahtmata arvama, et Liisil on kaks häält – isa ja ema hääl, mida ta kordamööda tarvitab.
Kärsitult ootas Andres kodus. Peaaegu tahtis ta juba vaatama minna, kuhu nad nii kauaks jäävad. Niipea kui naised uksest sisse astusid, küsis Andres kohe nõudvalt.
“Liisi, mis peab see tähendama? Mis sinuga on?”
“Eks te näe isegi, mis minuga on,” vastas Liisi, nagu poleks tal häbi natukestki.
“Kust sa selle oled saand?” küsis isa.
“Joosepilt ikka, kellelt muult,” vastas Liisi, “ega ma teda külast põle käind otsimas.”
“Liisi!” palus Mari härdalt.
Aga juba tormas Andres rusikas käsil tütre kallale, tarvitades seejuures tema kohta kõige ropemat sõimusõna. Vististi oleks ta oma lapse vaeseomaks löönud – nii põhjani oli ta haavatud oma isalikus tundmuses ja nii väga tundis ta oma võimetust tütre vastu –, kui mitte Mari õigel ajal vahele poleks karanud, käed üles tõstnud ja meeletult karjunud.
“Löö mind maha, aga ära tapa iseoma ja teise mehe last!”
Mari hääles, silmis, näoilmes ja kogu seisangus pidi küll väljenduma kohutav meeleheide, sest muidu poleks Andres tõstetud rusikaga tema ette seisma jäänud. Liisi keha oli vallanud mingisugune tuimendav ja oimendav kramp ja temale näis üsna ükskõik olevat, kas silita teda õrnalt käega või vala talle puuga pähe, ikka seisab ta nagu post. Aga kui ta nägi, et Mari oma meeletusega Andresest võitu saanud, siis lõi ta keha äkki lõdvaks ja ta langes sängiservale, surus käed silme ette ja hakkas nuuksuma – sama kramplikult, nagu ta esteks seisiski.
“Välja mu majast!” karjus Andres. “Muidu näitan ise, kus meister augu teind! Kel pole häbi jumala ega inimeste ees, see ei kõlba minu silma alla.”
“Andres, pai Andres!” palus Mari, kuna Liisi ainult nuuksus. Vaevalt taipaski ta, millest isa rääkis.
“Kui ma lõunaks koju tulen, siis olgu maja tühi, muidu…” ütles Andres ja läks mürinal uksest välja.
Liisi ja Mari jäid kahekesi. Ka Mari hakkas nüüd vaikselt ja härdalt nutma, istudes tütre kõrvale sängiservale. Nõnda kestis see tükk aega. Kui Liisil viimaks nutt hakkas mööduma, küsis Mari abitult.
“Mis siis nüüd saab?”
“Mis ikka,” vastas Liisi alistunult. “Peab kuhugi minema, ega seia jääda änam või.”
“Aga kuhu sa siis lähed, armas laps? Kuhu?”
“Oleme seda Maretiga arutand, sest me kartsime, et see nõnda lõppeda võib, nagu ta nüüd lõppes,” rääkis Liisi, “aga me ei mõist midagi välja mõelda. Sest ega Orule ikkagi või minna.”
“Orule küll mitte, jumal hoidku selle eest,” ütles Mari. “Mõni teab, mis siis Pearu teeb, ja kes selle pereeidegi hinge näeb.”
“Kui läheks esteks Aasemele või Hundipalule,” arvas Liisi.
“Kuule, mine õige parem sauna,” ütles Mari. “Ega isa sind sealt ikka tule välja ajama ja pärast ehk annab ta süda järele, võid ehk koju tagasi tulla. Nõnda ei tõmba asja kohe ilma kella otsa.”
Liisi imestas, kuidas küll ei tema ega Maret sellele lihtsale mõttele polnud tulnud. Muidugi, nõnda oli kõige õigem ja parem. Esteks sauna ja küllap seal siis näeb, mis edasi saab.
Lõunal väljalt koju tulles ja Liisit mitte kusagil enam nähes ei lausunud vana Andres sõnagi, nagu poleks tal Krõõdast muid tütreid olemaski kui aga Maret üksi. Alles mõne päeva pärast tegi ta Mariga asjast juttu, tahtes kuulda saada, kuhu Liisi läinud.
“Kus ta siis ikka pidi minema,” ütles Mari nagu vabandavalt, “Mis sa sest na väga pärid.”
“Orule?” küsis Andres tigedalt.
“Mis ta siis paergu Orule,” vastas Mari. “Eks ta ikka sauna läind, kuhu siis mujale. Mina ajasin ta sinna, mõtlesin, et eks sa seal ikka lased ta olla.”
Selle peale ei vastanud Andres midagi ja nõnda see jäigi.
XXXVI
Liisi pidas saunarahva juures pisut nagu häid päevi, sest välja tööle ei pääsnud ta ju kuhugi. Aga käsi rüpes ei hoidnud ta ometi mitte, vaid hakkas valmistama seda peent nipet-näpet, mis varem või hiljem tarvis läheb igal noorel naisel. Tegi hommikust õhtuni ja katsus vahetevahel laulda, aga sellest polnud suurt asja, sest silmad tulid lauluga vett täis.
Tädi oli päev otsa kõrval peres tööl, olgu Mäel või Orul, viimasel ainult siis, kui esimene teda ei vajanud. Et tädil tarvis poleks lehma lüpsmise ja põrsa söötmise pärast lõunal sauna juurde tagasi tulla ja et tal ka õhtuti rohkem aega oleks, siis tegi Liisi tema koduse talituse, nagu oleks temast saanud mõni saunanaine.
Madise luud-liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend aastat oli ta mõisale ja Vargamäele ning teistele peremeestele kraavi kaevanud, solistades varasest kevadest kuni hilise sügiseni külmas rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud, aga jalus oli raske jooksva, need ei liikunud enam. Ajaviiteks punus ta peresse pastlapaelu, tegi marja- ja kartulikorve, veistele lõõgu, heinavõrke, luudi, lusikaid ja kulpe ning muud tarvilikku kribukrabu. Materjali pidi talle muidugi kätte viima, sest tema ise ei pääsnud talle enam järele.
Puuduse pärast poleks Madisel olnud vaja kätt ega jalga liigutada, sest suure töö ja kokkuhoidmisega oli tal aastate kestes paarsada rubla järele jäänud, mis seisid Mäe Andrese käes hoiul. Madis oli nii mõnigi kord Andresele öelnud, et ega tema seda raha tagasi tahagi, kui aga tema surmani võiks sauna jääda ning kui ka tema eide eest muretsetud oleks pärast Madise surma. Ka ei tahaks tema, Madis, et tema ise või tema eit ükskord Vargamäelt lahkuksid nagu vallasandid või kerjused, vaid neil peaksid olema nagu kord ja kohus matused ja neile peaks mõlemile löödama kahe kellaga, nagu oleksid nad elanud ja surnud täisõigusliste inimestena. Kui Andres selle kõige eest tahaks hoolitseda, siis pidagu need paarsada rubla rahulikult omale.
Andresega julgeb Madis kui mees mehega rääkida, sest ta on tähele pannud, et Andres oma sõna ei söö. Sellepärast peab Madis Andresest lugu. Tema vanema
