reiaalune, kaevu-, aida- ja laudatee ning lõpuks tuisu ajal lumehangki suplemiseks.
Aga enne kui see kõik sai sündinud ja kui lastel vabadusepäike uuesti säras Vargamäe kohal, kulus palju aega. Võib peaaegu öelda, et praegune põlv ei näinudki endist vabadust, nii hirmus tagasikiskumine hõljus neil päevil Vargamäe kohal. Ainukeseks lohutuseks olid Liisi ja Mareti mälestused kadunud õnnepäevadest, millest nad ikka ja jälle jutustasid väiksemaile.
“Kui tuppa tulin, ei tunnudki oma jalgu all, nii tuimad olid külmast,” jutustas Maret.
“Mul klõbisesid varbad laudpõrandal, nagu külmanud kartulid,” ütles Liisi.
“Ja kui siis pärast kukkusid valutama!” hüüdis Maret edasi, tehes ise niisugused silmad ja suu, et väiksemad vennad aimu pidid saama nagu mingisugusest meeletust maitsmisest.
“Lõi kohe hammastesse,” lisas Liisi kinnitavalt juurde. “Aga kui uuesti lunde joosta, siis oli kergem, valu oli vähem. Sellepärast siis ikka lõõri äärde ja lunde, lõõri äärde ja lunde, nõnda oli kõige parem.”
“Kus siis isa ja ema olid?” küsis Andres asjalikult, kuna Indrek ainult kuulas ja suuril, küsivail silmil õdedele otsa vahtis, kui need jutustasid möödunud päevist.
“Kus juhtus,” seletas Liisi. “Ükskord läksid isa ja ema laadale, sulane vedas hagu, tüdruk toimetas loomi.”
“Siis oli hea,” kiitis Maret.
“Kus meie siis olime?” küsis Indrek.
“Teie olite siis alles väikesed, ei mäleta seda,” vastas Liisi.
“Kas pärast köhisite?” päris Andres asjalikult.
“Mitte teragi,” kiitis Liisi.
“Siis põlnd seda haigust, mis nüüd,” ütles Maret.
“Siis põlnd haigust ega surma ei meil ega teiseperel,” seletas Liisi. “Ainult pead valutasid vahel ja käisid ümber, nii et ei saand seista… Mäletad, Maret,” pöördus Liisi õe poole, “kudas oli üks jõululaupäev? Sadas ja tuiskas, nii et mõnikord ei näind aita ega lauta. Teisepere oli nagu Vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel juba poolel teel tuisku, vahi niipalju kui tahad, ei paista. Keegi ei saand kiriku minna, kõik jäid kodu. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma. Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures. Mai pani tooli eeskambri ukse kõrvale, aga sulane jäi kohe magama, kui lugemist ja laulmist kuulis. Meie istusime eeskambris õlgil. Ema ajas meid küll tahakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läind. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. Tuba oli hea soe, lees olid söed, ahjus liha, mis särises, vorstid kerisel. Meie kärmesti särgid seljast, sina omal ahju ette hagudele, mina omal redelipulgale, siis välja, teate, sinna aja äärde, kus kõige sügavam, üle pea. Hinge pani kinni, jää või sinnasamasse. Lõime paar virru, siis tuppa tagasi, mööda redelit vommile, kus soe, natukene aega seal ja uuesti õue hange. Nõnda mitu, mitu korda kohe. See, mis me üheskoos seal toa taga tegime, kui teised kiriku läksid, põlnd selle kõrval ühti, maksa rääkidagi. Me oleks veel rohkemgi käind, aga eks ema kuulnd toaukse kolinat, tuli vaatama, kes käib ja mis vorstid kerisel teevad… Meie parajasti vommil, alasti, ise üleni lumest märjad. Kutsus meid alla, võttis vitsa ja tahtis andma hakata. Aga sina, Maret, emale: “Pai ema, ä’ä löö vitsaga, me ju ihualasti!” ja nõnda ei lööndki ta, lubas ainult isale kaevata. Aga muidugi ei kaevand, ajas meid ainult vommile tagasi, ütles, muidu külmetate end ära. Ise kinnitas ja hoiatas vommi keskpaiga eest… teate, see kõrge koht… et see on kuum, kõrvetab päkad. Aga me teadsime seda isegi, ega me esimest korda vommile läind.”
“Miks vomm nüüd änam ei kõrveta?” küsis Andres.
“Ei köeta änam nõnda kui enne,” seletas Liisi. “Siis oli hoopis teine kui nüüd. Siis ütles ema aina, kui vorstid keriselt maha võttis, et liiga saand teised, ära põlend, aga nüüd – ei tõmba teised hästi krõbedaks, ahi ei saand küllalt, haod olid lund täis…”
Nõnda lõppes laste lumeskäimise jutt palava vommi ja tahmase kerisega, kus särisevad vorstid, ajades terve toa ja kambrid pühade ajal magusat haisu täis. Aga kõigil jäi jutust tundmus, et maailmas ja ka Vargamäel on huvitavam ning ilusam aeg mööda. Vähemalt arvasid seda Liisi ja Maret kindlasti ja nemad polnud enam nii väikesed, et nad poleks teadnud, mis nad arvavad, see oli Andresel, Indrekul ja Antsul päevaselge.
Ükskord oli Vargamäel aeg, kus polnud veel haigust ega surma ning kus ei pandud kedagi kirstu ega viidud kolliauku, ja siis valitses igal pool vabadus ning rõõm ja õnn oli otsata. Nüüd avanevad laste ees uksed ja aknad alles kevadel, kui on leige tuul ja soe päikene, aga siis pole enam tuisku ega pakast. Aga mis on kevadine tuul ja päike hangede ning tuiskude vastu.
Ah, ilusam ja õnnelikum aeg on enne mööda läinud, kui Andres ja Indrek ilma said! Liisi ja Maret jõudsid veel õigel ajal Vargamäele, nemad küll, seda tunnevad poisid, eriti just Indrek.
XXIX
Kogu ümbrusele pani laste suremine nagu kangvaljad pähe ja rauad suhu. Kassiaru Jaska jättis esiotsa laatadel ümberkolamise ja hobuste paristamise, ostis ainult mõisale härgi, vilja ja kartuleid. Viimane tegevus oli nagu pisut jumala-meelepäralisem kui mustlastega hobuste paristamine, sest üks polnud muud kui ainult kasulik tegevus, teine aga kirg ja himude rahuldamine, nagu oli tal seda kõrtsis istumine ja joominegi.
Hundipalu Tiit ei rääkinud enam igal parajal juhusel, et ta tahab oma pojad panna pasunat puhuma või teisi pille mängima, sest ta arvas, et pole hea kõnelda mängust sel silmapilgul, kus kõigil valutavad kurgud alles nutmata pisaraist.
Oru Pearut polnud keegi juba ammugi kõrtsis näinud, vähemalt mitte päevade kaupa nagu varemalt. Samuti seisis ka õuevärav maha ajamata ja kodune mürgel tegemata.
Rava Kustase suu oli lõõpimise nagu vähemaks jätnud, või kuigi ta seda tegi, siis vaiksemalt ja tagasihoidlikumalt, nagu kardaks ta kedagi nägematut pahandada.
Aaseme Aadu jutust ja tegumoest võis nüüd juba igaüks aimata, et nõnda võib talitada ainult mõni palvevend või vastutav kiriku ametnik. Aaseme noored rahvadki olid nüüd hoopis vanade mõju alla langenud: käidi üheskoos palvemajas ja kirikus.
Surnuaial oli pühapäeviti rohkem inimesi kui kunagi varem. Kevadel oli kirikumehel haudade korraldamisega palju tööd ja nii mõnigi kõlisev rahatükk veeres tema pihku. Nõnda tõusis leinavate isade ja emade suurest nutust ja kurbusest ometi pisutki rõõmu, kuigi ainult kirikumehe vagas südames.
Vargamäe Eesperes oli lein ja südamevalu kahekordne, sest uute haavade tulemuseks oli ka vanade lahtikärisemine. Andres mäletas Annit ema kõrvale mattes ja teda seal vaatamas käies oma nukrasilmalist Krõõta: ikka niisugusena, nagu ta olnud Vargamäele tulles – noorena, punapalgisena, naervana, kuigi millegipärast nagu nukrana. Anni haual issameiet lugedes luges ta seda ka Krõõdale. Ja imelik tundmus oli tal omal: nagu oleks lapse surm emast midagi üles äratanud, temale nagu elavat õhku ninna puhunud.
Mari oleks tahtnud Andrese viisi talitada, aga temal polnud võimalik, sest Juku ja Kata puhkasid surnuaia sees, Juss aga surnuaia taga. Küll oli Andres soovinud, et Mari mataks omad lapsed Krõõda ja Anni kõrvale, aga Mari ei teinud seda, miks? Ta isegi ei teadnud õieti. Nagu oleks tahtnud ta haudadele minnes ihuüksi olla, üksi oma mineviku ja pattudega. Põrmus tahtis ta seal jumala ees põlvitada, otsides tröösti ja armu. Aga Andres ei langenud kunagi põrmu, isegi oma jumala ees mitte. Tema
