– Juss?” küsis Andres.
Mari nokutas nuttes pead.
Andres vaikis üürikeseks. Tema silmi ilmus põlgus ja viha.
“Kui kauaks see Juss siis meie vahele peab jääma?” küsis ta.
“Ma ei tea,” vastas Mari lihtsalt.
“Elavalt pistis teine isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on julgem. Tõepoolest, kui see võimalik oleks, siis kägistaks ma ta oma kätega, et aga ükskord temast lahti saada,” rääkis Andres.
“Issand halasta!” hüüdis Mari, “Andres, mis sa ometi räägid!”
“Räägin lausa tõtt,” vastas Andres. “Kui võimalik oleks, siis ise oma käega!.. Juba Krõõda ajal ei teand ma mõnikord, mis oleks teind, et naerust nägu näha, aga tema nutetud silmadel põlnd selget põhjust, vähemalt mina ei teand seda, ja sellepärast oli seda kergem kannatada. Sinuga on teine asi, sinul on Juss ja ometi ei või ma sinna midagi parata. Kõigist olen ma võitu saand, isegi Oru Pearuga saan ma lõpuks hakkama, juba mitu aastat põle teine oma hambaid näidand, aga Jussist ei saa ma jägu.”
“Juss on ju surnd, kuis sa siis saad,” lausus Mari.
“Nii see on,” ütles Andres. “Elus võisin ma ta pahema käega läbi tuuseldada, aga surnult ei saa talle kahe käegagi vasta.”
“Surnute vastu ei saa keegi,” kinnitas Mari.
“Aga küll näed, mina saan,” ütles Andres ähvardavalt.
Mari vaatas talle hirmunult otsa.
“Mis sa tahad teha?” küsis ta.
“Midagi peab tegema,” vastas Andres, “nii see olla ei või. Surnud Sauna-Juss ei pea igavesti Vargamäe Eesperes elavate üle valitsema. Ühte ütlen ma sulle, Mari: hoia end! Kui ma Jussist jägu ei saa, sest et ma talle hauda ligi ei pääse, siis oled sina alles maa peal ja sinust saan ma jägu, mingu või kõik kuradile. Mina põle siinilmas mängimiseks, mis tirelit ma sealilmas löön, seda ma ei tea.”
Ütles ja tormas suure mürinaga uksest välja, nagu oleks mõni paha vaim talle sisse läinud. Nõnda ei saanudki Mari teada, mis Andres oma sõnadega mõtles. Ometi käis hirmuvärin tal kogu kehast läbi. Üks mõte ei tulnud aga Maril mitte pähe, nimelt: kas Andres isegi praegu õieti mõistis, mis ta oma sõnadega mõtles? Ähvardus oli ehk ainult ähvardus, esiotsa alles ilma sisuta. Andres tundis ehk ainult, et kauemat aega ei suuda ta olevat seisukorda välja kannatada, ja nõnda peavad Vargamäel halvad päevad tulema. Juss oli ju elusalt päris tubli poiss, seda Andres ei salanud, aga surnult ei pidanud ta temast kuigi suurt lugu. “Mõne mees ka, kes enda püksipaelaga kuuseoksa riputab,” oli Andres millalgi öelnud. Andres arvas, et ennem oleks võinud ta tema, Andrese, tol korral tappa kui iseendale seda teha. “Inimene põle ometi iseenda koer,” lausus Andres teine kord, “kuis ta siis endale läheb silmust kaela panema.” Ja nüüd tahtis ometi see “iseenda koer” Vargamäel valitseda. See tegi Andrese pööraseks.
Et Andrese ja Mari vahel sel korral kõik selgusetuks jäi, siis hakkasid neil tumedad päevad, mille vari langes kogu elule ja olule. Kuude, võiks öelda isegi aastate kaupa kestis see nõnda. Lapsedki aimasid, et isa ja ema vahel oleks nagu midagi juhtunud, aga mis nimelt, seda ei teadnud keegi selgesti. Pikkamisi harjuti selle olukorraga ja sulane ning tüdruk arvasid, et niisugune peabki peremehe ja perenaise vahekord olema Vargamäel. Igaühel omad asjad ja mured, pole muud kui pusi hommikust õhtuni teineteise kõrval. Ära poe teise hingele kunagi üsna ligi, see võib sind temast sootuks eemale peletada.
Rühmati tööd, niipalju kui jäksi, sest töö oli lõpuks ainuke õige ajaviide, ajatapmine, ainuke tõsine lohutaja. Mari tegi mis võis, et surnuid, eriti aga just Jussi unustada ja täie teadmisega anduda oma uuele elule, aga ometi ei saanud ta Jussist ei öösel ega päeval rahu. Öösel oli isegi hullem kui päeval, sest unes ilmus Juss sagedasti nii kohutavana, et Mari ärkas Andrese kõrval külmas higis. See kas ei märganud tõepoolest midagi või tegi ainult nõnda; ta oli ehk oma naise kannatustele ja vaevadele teadlikult tummaks ja kurdiks muutunud.
Mari tundis, et tal oleks praegu kergem, kui ta võiks Andresega Jussist rääkida, aga ta ei julenud suudki paotada. Ta oleks tahtnud Andrest paluda, et kannatagu ta temaga natukene aegagi veel, kannatagu veel pool aastatki, siis läheb ehk kõik mööda, aga ka seda ei saanud Mari mehele öeldud.
Kes Vargamäe Eesperesse lahedamat meeleolu tõid, need olid noor sulane ja noor tüdruk ning kilkav lapsekari, muidu oleks võidud siin kas või lämbuda, sest oleks ju aina kardetud surnud Sauna-Jussi. Aga need ei kartnud, sest need ei tundnud teda ega tahtnudki tunda.
Tüdruk tuletas pisut nagu Mari ennast meelde, ainult rohkem oli tal tedretähti mõlemil pool nüsinina ja tumehallide silmade all. Sulane Jaagup pidi sügisel kroonu minema, aga tahtis sealt maksku mis maksab pääseda. Igal parajal juhusel kinnitas ta, et saagu mis saab, aga tema vene sigu söötma ei lähe.
“Kas või surm?” küsis Leena.
“Kas või surm, aga ei lähe,” kinnitas Jaagup.
“Aga kui nad ikka su võtavad?” küsis tüdruk.
“Siis tulen varsti välja, kas või käpuli ja kõhuli, ikka tulen.”
Muidugi ei jäänud Jaagup käed rüpes ootama, kuni ta sügisel paigale pannakse, vaid tema tegi ettevalmistusi, et teda mitte paigale ei pandaks. Kuna ta kasvult pikk ja peen, siis oli tal lootus, et ta sügisel mõõtu välja ei anna, mispärast ta teiseks aastaks jäetakse. Et asi kindlam oleks, näljutas ta end hullupööra. Sügisepoole ei söönudki ta enam muud, kui krõbistas ainult kuivi herneid, mis ta näljapeletamiseks alati taskus kandis.
“Ma pean Jaagupile sügisel õige toiduraha kõrvale maksma,” ütles Andres, “sest paljuke need herned ikka maksavad, mis ta mul aidast ära sööb.”
“Ä’ä maksa, peremees, ühtigi,” ütles sulane vastu, “muidu hakkad ehk palgarahast maha kiskuma, ütled, et ma ei jõua tühja kõhuga hästi tööd teha.”
Aga tööd tegi Jaagup kuni nõrkemiseni ja selle poolest polnud Andresel talle midagi ette heita. Samuti väsimatult käis ta laupäevaõhtuti ja pühapäeviti külas tantsimas ja pillerkaaritamas. See oli seda loomulikum, et ta oli omanurga kõige parem pillimängija, mispärast ta oli aina oodatud ja kutsutud külaline. Öösiti luusis ta muidu küla vahel ning nõnda teadis ta kõigi ümberkaudsete teenijate ja peretütarde kohta, kus või kellega keegi magab. Aga omal polnud tal ainustki kohta, kuhu teda oleks oodatud salajaseks öiseks mänguks või sosistamiseks. Mitte sellepärast, et teda keegi ei tahtnud, peretütredki ei põlanud teda, vaid Jaagup oli imelik unistaja, keda tõmbas mingisugune seletamatu kaugus.
Sagedasti jäi ta õuevärava najale või keset väljamäge seisatama ning laskis silmadel ümber käia mööda sohu laiali pillatud üksikuid talusid, mööda külasid, siin-seal paistvaid veskitiibu, mõisahooneid, mis eemal valgendasid, mööda soid ja rabu ning metsasalke, mis muutusid kaugel sinavaks taevapalistuseks. Aga ikka peatusid ta silmad lõpuks kahel kõrgel metsatukal, mille vahelt paistsid mingisugused hallid hooned. Kauguse tõttu oli võimata seletada, mis seal just oli.
Tõepoolest aga oli seal küla ja külas Põlluotsa talu ning talus tütar Roosi. See oli kõige ilusam tüdruk, keda Jaagup kunagi näinud – nõnda oli tema enda arvamine. Kahe aasta eest teenis ta seal külas ja sest ajast saadik ei saa ta enam Põlluotsa Roosist lahti. Tema pärast ta omale pilligi ostis ja nõnda mängima
