mõni poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,” rääkis Miina.
“Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema pärast peksagi.”
“Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see tuli. Rääkis teine mulle ikka Roosist, aga ometi tuli see nõnda. Ma aina imestasin kohe,” seletas Miina.
“Mõtlesin korra, et kas õtte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,” lausus perenaine.
“Ega hullu tea!” hüüdis Miina, ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku tuimades silmades välgatab rõõm, särab õnn. “Muidugi, midagi pidi ikka olema ja küllap see minu särk oligi. Ma pani ju selle puht linase, ilma alaseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatuse särgiks, aga nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga näe Jaagup! Perenaisel on õigus, see oli see minu särk neh, mis nõnda tegi.”
“Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,” ütles Mari.
“Perenaine, mul on ju hea meel,” vastas Miina.
“Lubas ta siis su ä’ä võtta või?”
“Ei, sellest põle me ühti rääkind.”
“Aga kus selle häbi ots siis, Miina!” hüüdis perenaine.
“Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,” vastas tüdruk tõsiselt. “Hea, et nõndagi laps tuleb.”
Nüüd hakkas perenaisel millegipärast tüdrukust hale meel ja tema hiljutine rõõm ja õnn tundusid kerjuse rõõmu ja õnnena.
“Kas sa siis nii väga tahad teda?” küsis Mari kaastundlikult.
“Perenaine küsib veel!” ohkas Miina. “Tõtt öelda, ega Jaagup tulnudki minu juurde, vaid mina ise läksin tema juurde… oma asemele tema juurde. Ta oli ju siis nii vilets ja haige, terve keha oli teisel haavu ja muhke täis, põlnd tal kedagi, kes teda oleks silitand ja hellatand… Nõnda tuli see.”
“Kas Jaagup ise teab, et asjad sul juba sedasi on?”
“Ei, kus tema nüüd seda,” vastas tüdruk. “Või tema nüüd seda teaks. Ma põle temale hingandki, et kes teab, mis siis teeb.”
Kui Mari oli Miina seletused kuulanud, ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi talle oma südames andeks andma. Aga Andres vaatas asja peale teisiti. Temale ei meeldinud tüdruku ja sulase elu põrmugi ja mingisugused seletused ning vabandused ei võinud tema arvamist muuta. Tema ei sallinud niisugust korravastasust omas majas, liiatigi veel, et kaks vanemat tütart juba niisuguseist asjust hakkasid aru saama. Nõnda ei saanud Andres muidu, kui pidi omakorda Jaagupi käsile võtma.
“Mõtlesin, et jooksed ainult üle raba Põlluotsa vahet,” ütles Andres poisile, “aga nüüd korraga…”
“Ega siis mina, peremees,” hädaldas Jaagup suure lapsena. “Tema ju ise puges ja nõnda tuli see.”
“Miks sa lasid, nüüd on sul käes,” vastas Andres.
“Ma olin ju siis haige.”
“Ah siis haigest peast?” imestas peremees.
“Ma olin juba pisut tervem, siis see algas.”
“Kui nõnda, siis peksan ma Miina minema,” ütles Andres otsustavalt.
Jaagup mõtles natukese aega ja ütles siis.
“Peremees, las Miina olla, eks minul ole ikka ka süüdi. Tema ju küll võidis ja silitas mind, aga mina…”
“Et ma seda iseoma laste silma all pean kannatama!” hüüdis Andres.
Ja nõnda seks korraks asi jäigi. Jaagupil oli ometi tundmus, et ega peremees nüüd Miinat kohe Vargamäelt minema kihuta. Temas endas aga sündis salajane ja üsna arusaamatu pööre: ta hakkas sööma kui pöörane, tahtes end paari nädalaga nii tugevaks turgutada, et ta liisuvõtmisel paigale pandaks. Teised poleks sellest niipea teadagi saanud, sest kõik sündis salaja, tasa ja targu, aga perenaine märkas toidu kadu sahvrist ja aimas, kuhu see läheb. Sulase meelemuutuse põhjustki aimas ta, aga ei lausunud sellest kellegile sõna, Andreselegi mitte. Jaagup oli aga kindlasti otsustanud tänavu kroonu minna, kui mitte muidu, siis otseteed vabal soovil, et aga sinna pääseks.
Seda viimast abinõu polnud vaja tarvitusele võtta, sest tänavu oli mehi vähe ja nõnda pandi teisi nõrku ning ühes nendega ka Vargamäe Jaagup paigale. Nagu kivi langes tal südamelt: mõneks aastaks oli ta kogu kupatisest päästetud. See Miina asi hakkas tal sedavõrd hinge kinni, et isegi Roosi nagu tagaplaanile kadus.
Aga kui ta liisuvõtmisest Vargamäele tagasi tuli ja kõik kuulsid, et ta vastu võetud, siis paistis see kahtlasena. Andres küsis kohe Marilt.
“Mis see oli meelega või? Kas sa ehk tead?”
“Mis siis muud,” vastas Mari, “muidugi meelega. Ta hakkas ju enne liisku salaja söömagi.”
“Niisukest hullu põle meil enne olnd,” arvas Andres nüüd. “Pistab vanatüdruku eest kroonu.”
“Ega ta tüdrukut karda, vaid tüdruku last,” seletas Mari.
Selle peale nimetas Andres Jaagupit nii halva nimega, et isegi Mari ütles.
“Mis sa siis kohe nõnda.”
Kahtlasena tundus Jaagupi paigalepanemine ka Miinale. Parajal silmapilgul ütles ta poisile.
“Kuda see siis nüüd nõnda tuli? Lootsid ju ikka, et saad vabaks.”
“Ei tea, aga näe, tuli, paigale panid,” vastas Jaagup nukrat nägu tehes.
“Tead, Jaagup, mis mina arvan: sina tegid seda meelega.”
“Mis asja?” küsis poiss.
“Lasid enda ise paigale panna.”
“Ä’ä a’a tühja lori,” ütles poiss.
“Ei a’a,” kinnitas tüdruk. “Sa hakkasid juba enne liisku priskemaks minema, ma tundsin. Siis ei taht ma uskuda, aga nüüd usun: sina sõid salaja.”
Jaagup vaikis.
“Ja tead miks?” küsis tüdruk vastust oodates. “Sina tegid seda minu pärast. Minu pärast lasid enda paigale panna, sest et minuga on sedasi. Kas perenaine ei öelnd sulle?”
“Ei, aga peremees,” vastas poiss.
“Nojah, eks ma öelnd, et tegid seda minu pärast. Eks teind, ütle,” painas Miina.
“Muidugi, mis sest veel valetada,” tunnistas poiss ja vahtis kõrvale.
“Küll oled sa õige rumal,” ütles Miina nüüd lihtsas heasüdamluses. “Sa kartsid, et pead mu ä’ä võtma? Et pead hakkama last toitma? Eks kart?”
“Mis siis muud,” vastas poiss.
“Aga mina põleks seda taht,” ütles ta, “mitte põleks taht. Mina tahtsin ainult last, seda tahtsin ma. Võin seda kinnitada õpetajale altari ees. Ma põle
