ütles ta.
“Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.”
“Peenar oli ju ennem minu maa peal,” ütles Andres.
Pearu vaidles vastu. Ei olnud parata, Andres pani vaiad ja tuustidega latid püsti ning hakkas sihti ajama. Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat: Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes või tahtmata tulid Andresel Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud.
“Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.”
Nõnda oli saunamees siis tähendanud. Nüüd näis tõepoolest, nagu hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.
Andres kutsus Pearu oma sihiajamist vaatama, aga see ei tulnud ja ei tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.
Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis ta vaiadega ning pani hulk kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.
“Lõuga niipalju, kui süda kutsub,” ütles talle Matu, “aga kui sa oma näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, seda pea meeles. Aga kere peale annan sulle niikuinii – koera eest, mis sa mul karjapõlves maha lasid.”
“Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?” küsis Pearu.
“Just selleks, et sulle kere peale anda,” vastas Matu. “Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii et jätkuks ka minu koera eest.”
“Kõtt ühes oma koeraraipega!” hüüdis Pearu ja lisas siis juurde: “Nannipunn!”
“Tule lähemale, kui mees oled!”
“Tule ise!”
“Tulen,” vastas Matu ja hakkas minema.
“See on minu mua!” hüüdis Pearu.
“Sa ise ju kutsusid,” vastas Matu ja astus edasi.
“Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!” ähvardas Pearu.
“Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.”
Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks minema, ise lõi silmad vilks ja vilks selja taha, nagu kardaks, et teine võiks talle kallale karata. Aga Matu ei mõelnudki tema tagaajamise peale, ta jäi keset põldu seisma, tundes head meelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis.
“Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!”
Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema.
Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega algas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös küll midagi, aga tema oli peenra parandamisega nii-öelda omavoli tarvitanud ja sellepärast pidi see asi “prosessi alla minema”, nagu üks asjatundja ütles.
Andres tõi peale seda ka omale väljast abimehi ja ei jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud. Päevade kaupa oli Vargamäel võõrast väge. Räägiti, arutati, karjuti. Selgus, et mitmes paigas tegelik piir Eespere krundile nihutatud. Oli kohti, kus Oru mehed valepiiri tõttu Eespere maa peal hagu teinud ja mõne jämedamagi puu maha lasknud.
Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtjas tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu ilmale tõendada, et temal on õigus, Pearu aga ülekohtune. Aga kui ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud. Õigust uskus ta aga endiselt ja seda nõudis ta, ükskõik missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis õigust nägema hakkaski, peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev sama palju nagu kümmekond aastat tagasi. Selles oligi üks peapõhjustest, miks Pearugi viimasel ajal protsessides hakkas vihastama, kuna ta varemalt asja sugugi tõsiselt ei võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi. Noil ajul oli Pearu kindel, et kuidas asi on, nõnda Andres sellest ka räägib, olgu kõrtsis või kohtus. Selle tõttu oli temal lihtne asi nõnda väänata, et Andrese tõest ja õigusest hoopis teine tõde ja õigus arenes, mis oli täiesti Pearu oma. See oli peaaegu kaardimängu tõde ja õigus, sest Pearu teadis, et samade kaartidega võib asja nii või teisiti pöörda, sest milleks siis muidu jännata. Kui Pearu õigusest rääkis – ja Pearu rääkis õigusest samuti kui tema üleaednegi, ainult tõest oli tal pisut tume arusaamine –, siis mõtles ta ikka seda mänguõigust.
Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija – valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa valtsturakat. Pearul ei olnud seda kilpi, kõik teadsid, et tema ainult mängib, ainult kempleb.
Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus omale vastu rindu lüüa ning küsida: on see õigus? On see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: on see õigus, et Andres kavalusega on oma kaardid läbipaistmatuiks teinud? Pearu arvates polnud see õigus ja sellepärast tema viha üleaedse vastu aina kasvas. Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära.
Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal, nii et tegemist oli korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka mingisuguse uue protsessi aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada. Ja et vahepeal kohtute korraldus oli uuendatud, siis tuli meestel nii mõnigi kord maakonnalinna sõita “miravoisse”, või nagu nad ise ja teised ütlesid – “märavoisse”.
Aga ei üks ega teine kohus suutnud vastaseid rahuldada. Lõppes protsess ükskõik kuidas, ikkagi mõtlesid mõlemad pooled, et neile on vähe õigust mõistetud ning liig palju süüdi. Ja kui kohtukäimine mingisuguseid tagajärgi ei andnud, siis pidi silmapilk uue protsessi alustama, mis tagajärgi annaks, sest vastasele pidi ometi “teada andma”, kuidas lood õieti seisavad.
Tagajärjetu protsessimise ja mõlemapoolse rahuldamatuse tulemuseks oli tahe koduses elus seda maksma panna, mida polnud võimalik teostada oma üleaedse vastu. Kui ei saadud nõutaval määral õigust ja võitu naabriga kembeldes, siis võis seda ometi leida naise ja lastega talitades. Nõnda oli välimiste protsesside tagajärjeks ka kodused
