ajajärgul, ehk küll oluliselt elu oleks võinud aina paraneda, sest Pearul hakkasid pojad juba sahakurgi hoidma ja Andres hakkas oma vanemat tütart äestajana ja rullijana tarvitama. See viimane polnud küll siin nurgas moes, aga Andres sellest ei hoolinud, vaid tegi, mis heaks arvas.
Mõlemas peres käisid juba omad lapsed karjas. Oli silmapilk käes, millest mehed nagu mingist õnneajast unistanud: pole vaja võõrast kaubelda. Ja ometi muutus elu aina täbaramaks, riidu ja tüli oli kodus kui ka väljas ennenägematult palju. Isegi sauna taat ja eit pidid sellest siin-seal tahes või tahtmata osa võtma. Harilikuks põhjuseks oli see, et kui Orul lahing liig ägedaks muutus, siis sõjapõgenejad, peaasjalikult naised ja lapsed, sauna kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes nii mõnigi kord Madisele ütles.
“Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.”
“Pai peremees,” palus Madis, “mis mina sinna võin parata, kui nad tulevad.”
“Pane uks eest kinni,” ütles Andres.
“Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,” seletas saunamees.
“Las võtta,” kärgatas Andres. “Sureks ometi see ussisugu.”
“Ei, peremees,” ütles Madis nüüd, “ennem aja mind Vargamäelt alla, aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimese lapsed on nad ometi.”
“Ja ajangi su Vargamäelt minema, kui sa muidu ei kuula,” kinnitas Andres.
Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja, kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksu mis maksab.
Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk temalgi olid ühes lastega mõnikord kabedad päevad. Tehku Andres, mis ta teeb, peksku mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja nõnda talitas ta mitte ainult oma, vaid ka Krõõda lastega. See oli valus punkt ka Andrese hoolimata ja raudsele tahtmisele: tõstis küll nii sagedasti käe löömiseks, aga langetas ta niisama muidu, sest Mari kaitses ju mitte oma, vaid tema ja Krõõda last.
Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus.
“Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!”
“Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?” küsis Mari vastu.
“Kasi või sauna, kust oled tulnd!” karjus Andres.
“Need on juba surnuaial, kes saunast tulid, siin on ainult sinu omad. Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,” ajas Mari vastu.
Mari kindlus mõjus mehesse enamasti ikka jahendavalt. Andresele meeldis, et Mari oma ema- ja perenaiseau eest nii südisti välja astus. Ometi oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas ja siis talitas ta kui meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtles. See oli nagu mingisugune eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine.
Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ja ei leitud nädalapäevad temas lahendust, kuni lõppes kõik hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Mari südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis talle toast vastu välja. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.
Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabri õues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus, täiesti rahulikult ja vaikselt aga paigal seisis, nagu oodates, millal tuleb küll hoop pähe, mis lõpetaks ja kustutaks teadvusest kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige tema viletsuse ja õnnetusega, – jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda ta nuuksus seal, kuni ema seisis keset õue, pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.
Kui kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud; nad olid päikse kõrvetatud ja tuulte pargitud, läbi imbunud igavese mustusega, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal oli mingisugune jämedast ja kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis tuksatasid igakord poisi käte vahel, kui kostis vimma tõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua, kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärilisemat inimest ilmas, kui oli tol korral tema ema seal keset õue, seistes isa ees vimmas pihaga, poolik haokubu süles.
Siiski, üks ehk oli veel viletsam ja õnnetum: see oli isa, aga sellest ei saanud poiss tol korral ega ka hiljem mil ega mil ajal aru. Ainult ema näis seda aimavat ja mõistvat, et isa võitleb elavate ja surnute vastu korraga, sest tema oli valust hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste kiskus, nagu oleks iga sõna tükk verist südant või valutavat hinge: “Säh sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!” Sellepärast nagu ei pannudki ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetanud ja minema läks, nagu oleks tema ise peksetu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise käega poisi üles ning viis ta endaga tuppa, kus ta hakkas hagu paja alla panema, nuuksuvat last ise manitsedes.
“Ära nuta, on muidugi valu ja vaeva küll. Sa nägid isa, tuleb jälle.”
Aga laps ei kartnud isa kurjust, ta nuuksus edasi. Kaua pidi ema teda rahustama, enne kui ta nutu pidama sai, sest ema hääl ja silmad ajasid selle talle ikka uuesti peale.
Matu, kes aastate eest Vargamäel karjas käinud ning täies eas lapsepõlve mälestustega siia tagasi tuli, leidis sootuks uued olud, peaaegu nagu uue Vargamäe eest. Siis valitses siin alles nagu helgus ja kõndisid käsikäes rõõm ja õnn. Riiud ja tülidki olid siis ainult nagu meelelahutuseks ja naljaheitmiseks, kuigi see ajuti nii kurvalt lõppes, nagu tema koeraga, kelle Pearu maha laskis. Nüüd sündis kõik hoopis teises meeleolus. Ainult harva leidus nagu endiste aegade helki, mis soendas Matugi südant, sest ta värskendas vanu mälestusi.
Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse kaevasid ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellegil mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere- ja ka saunarahvas. Käisid siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes armastasid muidu hulkuda metsas. Pistsid oma sõrad kõrgele ja kuivale turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad loomale kallale, kui see julges kraavikaldale minna.
Ühes teistega käis mööda seda kraavikallast ka Matu. Tema käis ehk sagedaminigi kui teised, sest tema oli kirgline õngitseja. Nagu ikka, käis ta paljajalu, sest kes raatsis pastlaid
