pähe ja kaotas üürikeseks aru. Uued hoobid selga ja tagumikule tõid loomale aru tagasi. Ikka uuesti ja uuesti suruti nina lõhutud linnupessa ja materdati, kuni ta enam ei karjunud, vaevalt hingas veel. Andrese hääl hakkas kurgus kähisema üksisõnu vahetpidamata karjudes: “Kas lähed veel tedrepesa kallale? Mine veel tedrepesa kallale! Mine veel! Kas on nüüd hea? Mine veel!”
Üks malakas teise järel lendas tükkideks. Iga natukese aja pärast hüüdis Andres Indrekule: “Lõika uus!” ning uuega tuli ka nagu uus hoog kätte. Mitmel korral jäi koer uimaseks maha, aga natukese aja pärast toibus ta uuesti ning siis jätkati materdamist. Viimaks, kui vaevalt võis temas veel elu oletada, võeti tal nöör kaelast ja jäeti sinnapaika – lõhutud tedrepesa asemele.
“Kas see aitab?” küsis siis Indrek Andreselt.
“Kui ei aita, saab veel paremini,” vastas Andres.
“Kas siis aitab?” küsis Indrek uuesti.
“Loll!” hüüdis Andres nüüd. “Saab, kuni aitab – kas või surnuks!”
Sai veel mitu korda, aga linnupesade krattimist ei jätnud. Pollol oli ja jäi põhimõtteks, et tema peab iga tedrepesa sööma, mis ta aga kuidagi teada saab. Sellevastu oli Andresel kaljukindel kohusetunne Pollo põhimõtete vastu võidelda, maksku mis maksab, kas või surmanuhtlusega. Aga vististi oli see ainult sellepärast, et ta ei teadnud, mis tähendas Pollo ilmavaates mättal põõsa all tedrepesa. Pollo võis kas teises ilmaotsas olla, aga kui ta teadis, et Andresel on kusagil tedrepesa, siis pidi ta teda kas või läbi tule ja vee vaatama minema. See põhimõte oli tema elus nii kindel, et ta selle teostamisel igasuguse peksu unustas. Isegi siis, kui teda selle eest surmaga oleks nuheldud ja siis mingisuguse kuulmatu ime tõttu uuesti ellu oleks äratatud, isegi siis poleks talle tema põhimõte enne rahu andnud, kui ta oleks läinud tedrepesa vaatama. Keegi nagu oleks ta ära teinud, sest tal oli Andrese meelest täiesti vastuvõtmatu ja temale endalegi hoopis mõistmatu ja kuni hullumeelsuseni sügav arusaamine: tedrepesade päästmine seisab selles, et tema, Pollo, nad ära sööb. Sellepärast oli ta valmis kas või iga päev ikka uuesti laskma ennast risti puua, kui aga saaksid tedrepesad päästetud. Ei olnud Pollo elus suuremat kirge kui see päästetöö.
Õigupoolest ei läinud Pollo kunagi selleks pesa juurde, et otseteed mune sööma hakata, vaid kõige ülevam silmapilk oli see, kus emalind pesalt tõusis ja tiibadega mööda mättaid ning põõsaid krobistades minema lendas, et nõnda Pollot pesast eemale meelitada. Just Pollo nina all krobistab ta tiibadega, nagu võiks tema iga silmapilk lõugu kahmata, aga ikka lipsab ta mõne põõsa või mätta varju ja asjata pingutad oma liikmeid teda taga ajades. Ainult üks kord sai Pollole see õnn osaks, et ta kahmas haudujal tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära tulid ja ainuüksi Pollo lõugu jäid, kuna lind ise kõrgemale tõusis ja kadus.
Ja siis: mööda vanu jälgi tagasi pesa juurde, mis lõhnab, nii et liputa kas või saba tagant. Pollol võiks kas kümme saba taga olla, ikka liputaks ta neid kõiki korraga, nii hirmus hurmavalt lõhnab mättal tedrepesa. Kogu ilm näib täis olevat seda veetlevat lõhna, sest praegusel silmapilgul ongi maailm ainult see tedrepesa. Munad, munad, munad! Pollol lööb silme ees kirjuks, ta ei saa lugeda, kuipalju on neid pruunikirja mune, ja nõnda näib talle, nagu oleks kogu Vargasoo täis ainult neid imelikke mune, pole muud kui haista ja söö.
Üksteise järel tõstab ta nad hellalt pesast mätta äärde, kus ta nad avab ja tühjendab. Jumalate rooga läheb rohu sisse ja samblasse ning lõpuks sööks Pollo ka rohu ja sambla ning kogu pesamätta, sest igal pool on selle roa lõhna ja maiku, kui keelega limpsida ja ninaga nuusutada. Kõik võib siin ajalikus elus anda juba ainult selle lõhna eest, oma elugi võib vabatahtlikult jätta, kui aga saaks päästa tedrepesa oma selge arusaamise järele. Ja Pollo olekski viimaks oma elu ohvriks toonud tedrepesadele, kui mitte poleks juhtunud tulema see rumal ja mõttetu Liisi ja Joosepi armastus, mis tõi koera nina alla kurja rebasekaku.
Seda kõike teab Indrek väga hästi ja sellepärast mõistab ta, et pole mingit mõtet Riia kassile katsuda kere peale anda. Kassil on tedrepesa suhtes tingimata sama ilmavaade ja põhimõtted nagu Pollolgi ja kes võib nende vastu midagi. Indrek mäletab nii selgesti, kuis ta ükskord väiksena talveõhtul unest ärkas – soojas lõõrinurgas oli ta istukil magama jäänud –, sest luust ja lihast lõikas läbi mingisugune kole hääl. See oli nagu inimese hääl, nii kole oli see läbi une. Silmi lahti kiskudes nägi ta, et pole midagi muud kui aga nende oma vana hallivöödiline kass, kes ripub sabapidi ülal sahvri ukse vahel ja ema peksab teda: vana kass oligi see, kes nii koleda inimhäälega karjus. Indrek ei saanud tol korral muidu, kui pidi kaasa karjuma – veel enne kui ta asja õieti taipaski, sest tal oli äkki tundmus, nagu oleks temagi ühes kassiga sabapidi sahvriukse vahel, kus pole enam muud teha kui aga koledasti karjuda. Kui kass siis oma jao oli saanud – ja see jagu jäi Indreku kaasakarjumise tõttu ema arvates väiksemaks kui õigus –, tuli ema poissi vaigistama ja ütles.
“Ä’ä nuta kassiroju pärast, kass tegi kurja, ajas viietoobise kausi klimpide ja sealihaga ülalt laudilt maha. Uus kauss oli, tead, see roosidega, mis ma hiljuti nadikaupme käest võtsin, ja setu mul suurt kaussi oligi. Klimbid tahtsin teile hoida, külmalt head võtta teised, aga kõik sittas teine, raisk, ära. Hiiri kõik kohad täis, aga neid, mädand, ei viitsi teine püüda, muud kui sahvri kausi kallale. Sellepärast peksin, et ta teaks.”
“Ema, ä’ä änam teda peksa, tal nii kole hääl, karjub nagu mõni inime,” rääkis Indrek.
“Ega ma änam,” lubas siis ema. “Ei ta nüüd änam sahvri lähe, mäletab seda keretäit.”
Aga kass ei mäletanud seda keretäit kuigi kaua, seda teab Indrek väga hästi, sest miks muidu pidi ema ta uuesti sabapidi ukse vahele panema ja materdama, et kogu Vargamäe oli õudset kisa täis. Samuti ei aitaks ka see, kui Indrek Riia kassile saaks kuidagi kere peale anda: on ta enne linde ja linnupoegi söönud, siis sööb ka pärast peksu. Oli ainuke, mis Indreku arvates võis teha: Riia kassil hing võtta karjalinnupesa pärast. Siis on kindel, et ta enam linnupesi ei räbusta. Aga enne pidi kindlasti teadma, kas Milli ikka on selle karjalinnupesa söönud ja kas ta ka teisi pesi sööb või mitte.
Tõe jälile pääsmiseks tarvitas Indrek kurja kavalust. Tal oli piirikraavi ääres jõhvilinnupesa, kus väikesed pojad sees. Seda pesa näitas ta Riiale kui oma paremale sõbrale, keda ta läbi ja läbi usaldab. Peale seda läks ta loomadega siit eemale, jättis Antsu neid hoidma ja hiilis ise tagasi linnupesa juurde varitsema. Kaua ootas Indrek kõhuli maas mätaste vahel. Juba läks tal aeg igavaks oodates ja ta tahtis tõusta, et ära minna, sest ta hakkas uskuma, et Riia oma Milliga ei tule ega pole ka varemalt temaga üle piirikraavi hüpanud linnupesa pärast. Aga kui ta oma pea tõstis ja ringi vaatas, siis nägi ta Riiat, kes piirikraavi taga põõsa varjul piilus. Indrek langes mätaste vahele, nagu oleks keegi talle puuga pähe löönud. Tal oli millegipärast nagu häbi ja kahju. Peaaegu oleks tahtnud ta käpuli maas eemale roomata ja mitte ainustki korda silmi enam Riia poole tõsta. Ometi jäi ta paigale.
Kui Riia küllalt oli oma ümbrust uurinud, astus ta viimaks kraavikaldale, kass süles. Ta kuulatas nähtavasti teisepere karjakellu. Aga need ei võinudki kosta, sest Indrek oli nad sammalt täis toppinud. Riia võttis kassi ja hüppas temaga üle kraavi. Nagu varas öösel hiilis ta põõsaste vahel kasetuusti poole, mille all jõhvilinnupesa.
Indreku süda hakkas hirmsasti peksma, nagu oleks tema see, kes roomab linnupesa poole, kass kaenlas. Ta tahtis end liigutada, aga liikmed ei kuulanud sõna. Ta mõtles hüüda, aga hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises ainult pisut. Nõnda lamas ta endiselt mätaste vahel. Ja kui Riia viimaks kasetuusti juurde jõudis ja ühes kassiga sinna maha kükitas, hakkas Indrekul nii raske, et ta kõhuli maas nutma puhkes, poetades aina pisaraid rohtu ja samblasse. Nõnda kestis see tükk aega. Viimaks tõstis ta oma märjad silmad üles ja nägi: Riia seisis juba uuesti kraavikaldal,
