es kogu elu ehitab ühte hoonet,
lõpetab selle rusude all.
Arvo Valton, 1980.
Kui inimesed olid telgis ahju küdema saanud ja katla tulele pannud, oli väljastpoolt kuulda lisaks tuule ulgumisele veel ka kraapivaid helisid. Zina Kolmogorova otsis matkapäevikut. Talle meeldis põhku pugenult pliiatsit krabistada.
«Siin käis jutt lumeinimesest,» ütles Rustem Slobodin, Ozjorski nooruke metalliinsener aeglaselt katlast võetud kohvi liigutades. «Ma arvan, et mansid ei hoiatanud meid ilmaasjata. See on suur mees, ahvitaoline, pealaest jalatallani karvadega kaetud. Inimest lömaks lüüa on tal käkitegu.»
«Lömaks?» naeris muidu alati tõsine füüsikatudeng Saša Kolevatov. «Ta lööb ju päris märjaks plekiks. Räägitakse, et nende mägede jalamil on alati lumeinimesi luusinud.»
«Räägitakse? Kes räägib? Nimed, aadressid…» õiendas teistest palju vanem matkainstruktor Semjon Zolotarjov. «Miks on lumeinimene selline? Kas keegi on temaga katseid teinud?»
«Oo jaa,» torkas vahele reibas naisehääl. Ljuda Dubinina magas alati ääre pool, telgisügavuses, tavaliselt käsi sõbranna käte juures. «Ma olen kuulnud, et lumeinimene muutus selliseks, nagu ta on, tänu ühe hullu professori katsetele. Tema tegi neid tavaliste inimeste peal, aga ta ei teadnud, et tema katsealuste järglastel on karvu nii palju, et neil on ka sellise pakase ja lumetuisuga nagu praegu – hoopis palav.»
«Lumeinimene on veel kõrgem kui viiekordne maja,» pistis vahele Igor Djatlov, grupi autoriteetne juht. «Kuhu ta rusikas kukub, ega siis sealt pääsu ei ole.»
Väljast kostsid lisaks purgaa ulgumisele veel ka paugud, veidrad kolinad. Pealik paotas telgihõlma. Külm ja märg lõid tal hetkeks hinge kinni. Ta süda põksus ärevalt.
«Väljas miski toimub. Virmalised on kaares, õhus oleks nagu…» Ta tõmbas pea kiiresti tagasi. Ühes tuisuga tungis telki kauglaterna võimas valgusvoog. Kohe taskulambi järel ilmus telgiavasse karvane mehenägu, habe ees, suujoon väga kitsas, karm ja jõhker. Ta ei hoidnud lampi madalas, vaid ühel joonel oma suure kaalikataolise peaga. Kuid see oli vaid hetkeks, nii lühikeseks, et naised jõudsid karjuma hakata. Keegi telgist pildistas, vastates väljast tulevale valgusele omapoolse valgusvooga. Kohe hakkasid juhtuma veel karmimad asjad.
Niisiis, võib-olla on mu avastustel teaduslik väärtus, vahest leitakse tänu minu südamekergendusele mõni teooria, aga tõenäolisem, et see jääb lektüüriks kellegi tütarlapsekambrisse. Mõne härmatanud aknaruudu taha, kust vaatavad kaks selget ja julget silma ning kust nähakse tähti.
Olin õige väike, kui juba tahtsin diplomaadiks saada. Kui hoovis seisuks läks, astusin poistele vahele, vaatasin neile silma, hoiatasin neid diplomaatiliselt. Gümnaasiumis asutasime poistega vahendusfirma. «Kalevipojast» lugesin ikka seda lõiku, milles peategelane kaht sortsi rahustas. Nii see läks. Varsti olingi diplomaat.
Niisiis, ma olen Hannes Miilang, ma olen eestiaegse politseiinspektori Leo Miilang-Kerge poeg, lõpetanud Eskilstuna progümnaasiumi ning Stockholmi diplomaatide kooli, kuigi algul läksin õppima Uppsalasse. Ema on mul surnud. Meid on kolm, lisaks minule veel mu nooremad õed Sofia ja Mia. Kuid nüüd kõigest järjekorras, et teile ei jääks muljet, et ma mõned lugevad silmad vahele jätan.
Juba siis, kui ma käisin esmakordselt Uppsalas, sisseastumiseksamite tõttu, lugesin ma Ofvandahls Hovkonditori kohvikus UFO-Aktuellti viimast numbrit. Ja selles väljaandes paelus mu tähelepanu üks erakordselt põnevasisuline artikkel.
Jutt oli ühest kahtlasest sündmusest Uurali mäestikus kümmekond ja enam aastat tagasi. Ühe kõrgmäe jalamil, mida mansid Surnute Mäeks, Holat-Sahõliks kutsuvad, jäi saladuslikel asjaoludel kaduma üheksa alpinisti. Aasta oli siis 1959. Matkajad olid väga noored, enamik Uurali polütehnilisest instituudist. Jaanuarikuu viimasel päeval võtsid nad ette ülimalt sakilise trajektoori mägedes, nende lõppsihiks oli Otorteni-nimeline mägi, mis mansi keeles tähendab «ära mine sinna». See on tänaselgi päeval tavaline matk, seejuures mitte kõige raskemas kategoorias. Kaks päeva tehti kiiret suusasõitu, kuid siis jõuti mäekuru jalamile, mida hiljem hakati matkajaid juhtinud Igor Djatlovi järgi Djatlovi kuruks kutsuma. Ilm pöördus kiiresti halvemuse poole, lumetuisk tegi edasiliikumise võimatuks.
Reisisellid püstitasid kiiresti telgi. Suusad torgati maasse ning tuule eest tihedasti suletud telgis poeti magamiskottidesse. Varustuse, sealhulgas priimuse lahtipakkimine oli korralik ja kõik viitas sellele, et vähemasti ööbimise algus oli plaanipärane. Öösel aga juhtus midagi. Kõik üheksa matkajat tormasid ühtäkki telgist vaid aluspesu väel eri suundades, jättes sinnapaika kogu oma varustuse. Lahkumisega oli niivõrd kiire, et ei jõutud isegi telgiuksi lahti siduda – nad lõikasid nugadega telgi seinad puruks ning pagesid sealtkaudu. Väljas oli ligi -30 kraadi… Mõned neist jõudsid isegi 1,5 kilomeetrit mäest alla joosta. Kuid surnult leiti nad kõik. Surma põhjuseks toodi alajahtumine, paarilt leiti rinnas löögijälg, nagu oleks nad auto alla jäänud, kellelgi oli pea purustatud ning ühel naisel oli keel eemaldatud. Riiete analüüs näitas kõrget radiatsioonitaset. Nahk surnute kehadel oli tõmbunud kummaliselt oranžikaks ning nende juuksed olid üleöö halliks läinud.
Ametlik uurimine näitas, et alpinistid oli tapnud mingi vääramatu jõud. Miski, millest on vähe teada. Piirkond suleti uudishimulike jaoks kolmeks aastaks.
Herregud – see oli küll midagi niisugust, mida oodatagi ei osanud! Mind valdas otsekohe tohutu sund selle kohta midagi teada saada, maksku see mulle või elu. Otsekohe kõnelesin sellest oma kursusekaaslastele, tegin seda kohvikulaua taga:
«Vau! See on küll just niisugune asi, mis tahab uurimist! Tuleks pääseda Nõukogude Liitu ja järele vaadata.»
Siis ei teadnud ma veel, et sellest naiivsemat mõtet olla ei saagi.
«Hannes,» ütles mu kursusekaaslane, alati korrektselt lipsustatud Pär Svantevit. «Kui sa võtad midagi pähe, siis sa selle ka läbi viid. Sinu sihikindlus on ju aukartustäratav.»
«Tahaksin näha, kas sellel lool oli ka tunnistajaid,» ütlesin mina. «UFO-Aktuellti viimane number ütleb ju selgesti, et Djatlovi grupi üks liige eraldus teistest haiguse tõttu ja jäi just seetõttu ellu.»
Meie nurgalauas viibinud kolm punapõskset tütarlast vaatasid mind juba tõelise aukartusega. Nemad, nood rootsi tüdrukud, elanud sjukpenning’i, Rootsi kuninga, sadade kroonide maailmas. Elanud koos Skanseni pargi, Tivoli, vesitualettide, Ikea peeglite, Bokvägeni, Birgitta Moréni laulude, marineeritud angerja, Systembolageti, Volvo autode ja Fellini «Kaheksa-ja-poolega». Mida küll võisid nemad teada sellest, mis on juhtunud kuskil Uurali lumistel nõlvadel… Ma ise sain samuti tunda, kui palju see kõik aega võtab. Kuid ma uurisin selle siiski välja! Mees ei tegutse kellegi jälgedes, ta teeb ise edusamme.
Neil minuteil hakkasingi mõtlema, kuidas ma Nõukogude Liitu pääseksin – kogu lugu tundus nii meeletult põnev. Kui teised noored mehehakatised olid valmis taga ajama tüdrukuid, rügama suve läbi, et osta punane Volvo tüdrukute vedamiseks – siis mina olin valmis NL-i pääsemiseks proovima pääsu Utrikes Departamenteti diplomaatide kooli.
Aga asi oli selles, et mu isa oli kaunis põikpäine. Tema oli juba harjunud sellega, et minust saab geograaf Uppsalas. Mõistsin, et mul tuleb alandlikult isa juurde minna, kas ehk tema mu õpinguid ei fundeeraks. Ta oli kaunis kauge, kõrk ja kindel. Mind tabasid kaks saatusehoopi: emata kasvanud laps olin ma niigi, nüüd oli ka isa võõraks jäämas. Kuid pole viga, selle vastu leidsime peagi rohtu.
Siis aga tuli kõik justkui iseenesest kätte. Ühel lörtsisel märtsikuul oli sisseastumise test UDsse diplomaatide kooli. Meil oli samhället ehk ühiskonnatundmise essee, 35 küsimust Rootsi sisepoliitika ja siis rahvusvaheliste suhete kohta, lõpuks veel füüsilised katsed ja üldine intelligentsustest. Olin vastu võetud esmakursuslaste uhketesse ridadesse,
