mis oli.
Kuidas?
Mida sina ja mina, noh, mida sa mulle rääkisid, Adast…
Mida?
Aga ta magas ju…
Seda ma rääkisin sinule! See on isiklik. Need on minu saladused.
Jah, aga ta ei saa üldse aru…
Ütle, kas sa oled täiesti peast põrunud? Kas sa ei saa midagi endale hoitud? Isegi mõneks minutiks?
Ei.
Ei?!
See tähendab, itsitas Avram jälle ja naksutas sõrmi, ma tahtsin sulle juba eile ütelda: ära räägi mulle saladusi. Kui sa ei taha, et teised teada saavad, siis ära seda mulle räägi.
Ora kargas voodist välja, unustades oma haiguse, jooksis palatis siia-sinna, eemale Avramist ja tollest teisest, kes magas, pea rinnale vajunud, ja levitas väljakannatamatult tugevaid pulsilööke.
Ora, ei… Oota, kuula mind ära, kui ma sinu juurest tagasi tulin, olin ma nii…
Mis nii? karjatas Ora, meelekohad lõhkemas.
Mina… Mul ei olnud kohta… kehas, ma olin täiesti…
Aga saladus! Saladus! See on ju peaasi, või ei?
Jah, aga…
Kas sa tead, mis sa oled?
Mis ma olen?
Ora astus tema juurde, vehkis kätega tema näo ees, nii et Avram tõmbus kössi: just seda olen ma kogu aeg sinust arvanud, kõik on omavahel seotud!
Mis, mis on seotud?
Et sa pole üheski noorsooliikumises ega tee mingit sporti, ja kogu see targutamine, ja et sul pole sõpru, sul pole ju ühtki sõpra?
Aga kuidas see seotud on?
Seda ma teadsin! Ja et sa oled selline… selline jeruusalemlane!
Aga mis on sellel tegemist…
Palun, tee inimkonnale teene!
Ora hüppas uuesti voodisse, kiskus teki üle pea ning tema sisemus kees endiselt. Ta vandus endale, et iial ei räägi sellele poisile enam midagi endast. Ta oli arvanud, et võib Avrami peale kindel olla. Ta oli uskunud, et Avram pole nii nagu teised, et ta on rikkumata. Kui loll oli ta olnud, kuidas sai ta end nii närusele olendile avada? Et ta juba läheks! Kao siit, kas kuuled? Kao, ma tahan magada.
Mis, kas nii ongi?
Ja ära tule enam tagasi! Mitte kunagi!
Hea küll, pomises Avram, sel juhul… head ööd.
Mis head ööd?! Ja selle jätad sa siia?
Mida? Ah, vabandust, ma unustasin.
Avram tõusis ning hakkas kobamisi teed otsima, aeglaselt ja küürus.
Oota!
Mis veel?
Enne ütle, mida sa talle rääkisid.
Millal?
Ma tahan täpselt teada, mida sa talle rääkisid.
Nüüd sa tahad seda teada?
Millal veel? Kui Messias tuleb?
Aga mida ma pean sulle…
Mul on ju õigus teada, kas pole?
See pole nii lihtne. Ma ei saa… Kuule, ma pean selleks istuma.
Miks istuma?
Sest mul pole jõudu…
Ora kaalus endamisi: siis istu, aga ainult viivuks.
Ta kuulis, kuidas Avram tagasi tuli, kuidas ta end vastu üht voodit ära lõi, vandus, edasi koperdas. Kuni leidis oma tooli ja istus. Ta kuulis, kuidas Ilan kiiresti hingeldas ja unes ohkas. Ora püüdis ohkamise põhjal tema häält ära aimata ning läbi pimeduse tema kuju tajuda. Ta mõtles, mida Ilan temast juba võis teada ja mida temast arvata – poiss, kes boikoteeris kogu oma klassi.
Avram oli vakka.
Noh, mis on? pahandas Ora. Magama jäid või?
Üks hetk, lase mul hinge tõmmata.
Kusagilt kostis kiirabiauto sireen. Kauguses kajasid plahvatused. Ora hingas huuli torutades. Tema peas valitses segadus. Endamisi oli ta juba taibanud, et tema pahameel Avrami vastu oli liialdatud, võib-olla koguni tehtud, ning tegelikult oli ta olnud väga liigutatud, kui Avram talle siiralt tunnistas, et ei suuda saladusi endale hoida, otsekui oleks ta sellega juba leppinud. Kuid ta püüdis endas kerkivat ootamatut, segadusse ajavat poolehoidu maha suruda, püüdis kramplikult ette kujutada, mida tema klassiõed võiksid arvata sellisest inimesest nagu Avram, kui nad teda oma „Maailmavaate-vestlusringis” lahkaksid, või mida arvaks temast Avner. Hetke vältel lappas ta peas kirju, mis Avner talle iga nädal sõjaväe internaadist oli saatnud – ning nüüd sõjaväest –, nendes ruudukujulistes sõjaväeümbrikes pealiskirjaga „Saladuse hoidmine – edu saladus” ning sõjaväetsensuuri kolmnurkse templiga, ning äkki kuulis ta Adad tasakesi naermas: mida on neis üldse tsenseerida?
Kummaline, et kõigil neil haiglapäevadel polnud Ora üldse Avneri peale mõtelnud, võib-olla oli ta nüüd sõjas, isegi väga tõenäoliselt, kuid Ora ei mõelnud ei sõjale ega temale. Ainult mõnikord öösel tulid koos sõjaväemuusikaga plekised hääled, ent senikaua kui ta ärkvel oli, boikoteeris ta sõda, ning Avneri samuti, tegelikult ka oma vanemaid ja klassiõdesid ja Machanot Olim’i kaaslasi, kelle mõtetes nüüd peale sõja millelegi muule ruumi polnud, talle polnud isegi pakki saadetud, hüva, praegusel ajal läks kõik sõduritele, aga kuidas oli võimalik, et ka tema siin neile ei mõelnud. Üldse mitte. Täielik null.
Kui kaugele ta oli läinud kõigist inimestest, kes talle kallid ja armsad olid, tõdes Ora kohkumusega. Otsekui oleks nüüd kogu tema maailm ainult haigus, palavik, kõht ja sügelus. Ja Avram, keda ta kolme või nelja päeva eest üldse ei tundnud. Kuidas see oli juhtunud?
Kuidas sai ta kõik teised unustada? Kus ta oli kogu selle aja olnud ja millest oli ta und näinud?
Uut laadi jahedus ümbritses tulitavat Orad. Avram magas tema läheduses ja ohkis pisut, ning Ilan magas palati teises otsas täiesti vaikselt, nii et Orale tundus, nagu oleksid mõlemad kuidagi lahustunud, nagu oleksid nad ta hetkeks rahule jätnud, selleks et ta saaks lõpuks mõista seda suurt ja tähtsat, mis temaga oli juhtunud. Ta istus voodil, selg sirge ja käed ümber põlvede, ning tundis, kuidas teda vähehaaval tema enda elupildist välja lõigati: sinna, kus kunagi oli olnud Ora, jääb auk.
Ta värises. Kuhu ta sel juhul jääb, kuidas ta kunagi nende juurde tagasi saab? Kohemaid taipas ta, et need küsimused käisid tal praegu üle jõu ning et nüüd oleks targem sõjale mõtelda. Selleks et mõista, kuidas sõda on ja mida see tähendab. Ta polnud veel üheski sõjas olnud. Siinai sõjakäigu8 ajal oli ta veel väike ega saanud millestki aru. Talle jutustati, et üks Egiptuse sõjalaev
Siinai sõjakäik – Iisraeli sõjaline operatsioon Egiptuse vastu 29.10.– 5.11.1956. Iisraeli iseseisvussõjast saadik valitsenud pinget Egiptuse ja Iisraeli vahel suurendas Iisraeli laevaliikluse blokeerimine Suessi kanalis, Egiptuse sõjaväe varustamine idabloki relvadega, araablaste poolsed piiririkkumised Gaza sektoris ja Suessi kanali riigistamise tõttu tekkinud rahvusvaheline kriis. Prantsusmaa ja Suurbritannia toel hõivas Iisraeli sõjavägi Gaza piirkonna ja Siinai poolsaare ning ületas Suessi kanali. ÜRO, NSVL ja USA tugeva surve all (sanktsioonidega ähvardamine) taandus Iisrael märtsis 1957 Siinai poolsaarelt.
