ehk ei muutu täiesti teistsugusteks? Aga mille poolest? Kuidas? Ta itsitas arglikult: kas on võimalik, et nüüd muutub midagi kõigis alatiseks, peale nende, kes olid isolaatoris?
Näiteks Avner. Ora pingutas, et teda mälust esile tuua, näe, siin ta oligi, see oli tema esimene tõeline jõupingutus tagasi minna, meenutada, mis jäi väljapoole seda ruumi. Huuled kokku pigistatud, kordas ta endamisi kõike, mida ta Avnerist teadis, otsekui valmistuks eksamiks: Avner pärineb Holonist, nad kohtusid keeglimängul, Avneri sõjaväeinternaadi vabal õhtupoolikul… Ora hingeldas, kuid ei andnud alla. Uuesti pani ta silmad kinni, nägi noormehe hõredat habet naljakalt turritavate karvadega, sandaale ja hiigelsuuri varbaid, ent ei näinud seda, mis oli habeme ja sandaalide vahel; ta otsustas esmalt meenutada teisi, kes olid talle lähemad, kuid võibolla mitte praegu.
Väsinult ja nõutult jäi ta istuma. Kahju, et sellest ei saa enam tolle idioot Avramiga rääkida, see oleks kindlasti midagi tarka öelnud, see reetur, kes saladusi välja lobiseb. Terve tsensorite väeosa peab iga tema kirja kontrollima. Iga kirja? Iga tema lauset, iga hingetõmmet.
Tema mõtetesse, teda aegamööda valdavasse unisusse hiilis tuhm, kähe hääl. Alguses ei tundnud ta Avrami häält ära ning arvas, et ehk on psühhist sõber hakanud endast rääkima, ja jäi pinevil kuulama. Sellest hetkest, kui ma nägin sind, põlev tikk käes, arvasin, et võin sulle vabalt rääkida kõigest, mis mulle pähe tuleb, ning et see ajab sind kihevile, sa oled punapäine, tuline, erutud kergesti, sul on imelühike süütenöör, sellest ma sain juba aru. Tead, kui see sind ärritab, löö mind jalaga. Ei, see tüdruk ei löö mind, võib-olla on tal löömapaast või ehk on ta mõne seltsi liige, mis ei luba abituid kääbuseid jalaga lüüa? Ennäe, nüüd ta naeratab, isegi pimedas näen ma tema suud. Milline hull suu on tal. Kuhu ma jäingi? Ükskõik, kui ma silmad kinni panen, võin talle öelda kõike, mis pähe tuleb. Võin isegi kirjeldada, kuidas ta välja näeb, ilma mingi raskuseta, see tähendab…
Avram jäi ootama, Ora neelatas. Ühekorraga läks ta üleni higiseks. Ta tõmbas teki veel kõrgemale näo ette, nii et ainult silmad helkisid pimeduses. Ka nüüd ei löö ta, tõdes Avram, niisiis on ta ilmselt nõus, et ma talle ütlen, näiteks, näiteks… Ta kõhkles, äkitselt oli see liiga lähedal; näita talle, mida sa suudad, sa argpüks, sa kohimees – näiteks ma võin talle öelda, kui ilus ta on, et ma pole elus näinud ilusamat tüdrukut, isegi siin, haiglas, haigusest ja palavikust hoolimata. Ja sellest hetkest, kui ma teda nägin, isegi pimeduses, oli mul kogu aeg tunne, et ta on valgus, midagi selget, puhast… Ja kui ta end mulle näitas, põleva tikuga, silmad kinni pigistatud – Avram tõmbas sügavasti hinge ning Ora võpatas, otsekui oleks Avram koos hingetõmbega tedagi endasse tõmmanud, tundes, et pulss palati teises otsas lõi nüüd jälle aeglaselt ja jonnakalt ning et pimeduses liigutas end midagi tillukest –, nägin ma kõike korraga, kõike nägin ma, Ora valevat laupa, tal on piklik nägu, samuti väga pikad sõrmed. Tema ripsmed värelesid pisut, nägin ma, ma nägin kõike, ja tema huuled… Mida kauem Avram kõneles, seda enam ta erutus. Tema sisemus lõõmas, ning pingutusest seisis tal. Ora süda peksis nii valjusti, et ta kartis minestada. Kui tema klassikaaslased, ükskõik kas poisid või tüdrukud, näeksid, kuidas ta kõike seda vaikides kuulas, ei usuks nad seda eluilmaski: kas see on küüniline Ora? Tõrges eesel Ora?
Ning selleks, et tüdruk ei arvaks, et ma olen mingi kangelane, lisas Avram kähedalt: ma pole kunagi varem ühegi tüdrukuga nõnda rääkinud. Ainult mõttes. Ehkki olen eluaeg seda tahtnud. Ta vajutas rusikad põskedele ning keskendus hõõguvale söele, mis keerutas soojust tema sisemuses. Ka pole ma kunagi varem olnud nii lähedal mõnele ilusale tüdrukule, seda mainin ma korra huvides, sest Ora arvab muidugi, et jälle üks selline nägus poiss, kelle jalgade ees kõik tüdrukud maas on. Ora ajas lõua ette ja huuled torru, kuid tema põsele tekkis naerulohuke, taas imestas ta, kuidas ta laskis end sellel poisil naerutada, ning kohe sundis ta end tõsiseks, tuletades endale meelde, kes ta oli, poisid pidid vähemalt kuubikuid sittuma, et temalt tibatillukest naeratust kätte saada. See taevane iludus, kes mulle kõrgemalt poolt kingituseks anti, jätkas Avram oma loba, on tegelikult raske saatus, ning Ora lootis, et lõpuks lõpetab ta rääkimise tema välimusest. Kui imelik inimene, kunagi ei tea, kas tal on tõsi taga või teeb ta nalja, kas ta on väga tark või puruloll, kogu aeg ta muutub, ning Ora pühkis tekiservaga higi laubalt ja mõtles, et see, mis selle poisi juures kõige enam närvidele käib, mis tundub väljakannatamatu ja võib lausa hulluks ajada, on Avrami püsiv vaimne lähedus, nii et temast ei saa hetkekski rahu. Sellest hetkest peale, kui ta Ora kõrvale oli istunud, eile või millal iganes see oli olnud, oli Ora alati täpselt teadnud, millal poiss oli erutatud, millal ta tundis end hästi ja millal halvasti, ning eelkõige teadis ta, millal Avram teda tahab. Ta polnud iial uskunud, et võõrast inimest on võimalik nii hästi tunda, ning nüüd läks tema nahk üle kogu keha kuumaks, ta kattus higiga, sest Avram muidugi vastas kohe tema mõtetele, ning ta püüdis mitte mõelda oma mõtteid, lihtsalt üldse mitte mõelda, aga ka sellest sai teine kohe aru, see suli, see pikanäpumees, see spioon Avram, ning tema sisemuses vingerdas äkitselt väike väle angerjas otsekui punane paindlik keeleke, üldse mitte tema oma, kust see äkki siia sai, ning Ora kargas ehmunult voodist: tule siia! Seisa korraks siia!
Mis… Mis juhtus?
Tõuse!
Mis ma sulle tegin?
Ole vait ja pööra ümber!
Nad liikusid kobamisi pimeduses, kuni seisid selg selja vastu, nad värisesid kuumusest ja teist laadi lõõmast, ning nende kehad vappusid teineteise vastas. Ilan ohkas ning Avram mõtles, et kena küll, kui see peaks praegu üles ärkama. Ta tundis tüdruku lihaselist reit oma reie vastas, ning kuidas tüdruku võbisev tagumik puudutab tema tagumikku. Kuid siis tulid suisa pettumused: tema õlad toetusid vastu Ora selga ning tema pea vajus Ora kuklalohku. Sa oled minust peajagu pikem, lausus Avram hämmastava kergusega, ehmudes ise sellest, kuidas tema kartused olid kinnitust leidnud. Aga me oleme ometi ühevanused, ütles Ora, pöördus ning seisis nüüd poisi vastas, nägi pimedusest hoolimata tolle nägu ning ülemäära suuri silmi, mis vaatasid Orad igatseva ja nukra pilguga, ning Ora püüdis kiiresti tabada oma sisemusest Adad, selleks et Ada ulataks talle oma iroonia niidiotsa, millest ta kinni haaraks ning mille abil ta tükeldaks poisi kuju ja kogu tema olemuse, samuti kogu selle koha koos tolle tüübiga, kes palati teises otsas lamades tema peas kummitas, kuid juba tõmbus ta süda krampi otsekui mõne halva sõnumi ootel.
Ütle, sosistas ta kurnatult, kas sa näed mind? Avram pomises: jah. Kuidas on võimalik, et me äkitselt näeme? imestas Ora, kartes, et näeb palavikunägemusi. Ta pööras pilgu palatile ega näinud midagi. Ei tühje voodeid ega toda tüüpi, aga kui ta taas enda ette vaatas, nägi ta Avrami ja iga joont tema näos.
Äkki puhkes Avram naerma. Ora vaatas teda umbusklikult: mis on siin naljakat? Et sa ei luba mul enda kohta midagi halvasti öelda. Avram kähistas veel sisemist naeru, pani pea viltu ning vaatas tüdrukut uut moodi, väljakutsuval pilgul, nagu oleks ta koos julgusega, millega ta Orad ennist oli kirjeldanud, tema peale mingi õiguse omandanud. Kuid just naerdes muutus tema näoilme täielikult. Tal olid ilusad hambad, valged ja ühtlased, ja missugused huuled! Kogu tema suu, mõtles Ora raugenult, on otsekui kellegi teise oma. Kui mõni tüdruk teda suudleb, paneb too kindlasti silmad kinni, mõtles Ora, ja siis on tal üksnes Avrami suu. Kas saab ainult suuga leppida? Rumal mõte. Ora põlved nõtkusid pisut. Veel hetk, ja ta kukub.
Haigus oli temast jagu saanud. Ning miks on Avrami välimus talle üldse nii tähtis? mõtles ta. Kui Avram kogu aeg sellega ei tegeleks, poleks ta seda tähelegi pannud. Või siiski? pilkas ta iseend. Kas sa poleks seda tähele pannud? Kas sa läheksid avalikku kohta koos sellega, kes küündib sulle nabani? Aga mismoodi sa koos temaga Karmeli Keskuses ringi käid, kuidas sa ta randa kaasa võtad, või mõnele klassikaaslaste peole, sa vana loll jänes. Uus peapööritushoog raputas teda ning ta haaras Avrami pidžaamakäisest, peaaegu kukkus tema peale. Tema nägu oli poisi näole väga lähedal ja kui Avram oleks üritanud teda suudelda, poleks ta suutnud pead kõrvale pöörata.
