oma suurimaid kunsttükke ja vigureid näidata. Ora nägi: poisi peopesad olid kaks tillukest pimeduses ujuvat lootsikut. Mis see on? imestas ta, taandus sammu, istus voodile ja jäi Avrami vaatama. Mis see on? mõtles ta, näib, nagu tuleks tema kehast valgust.
Ma tahan talle rääkida tema häälest, ütles Avram hiljem, istudes taas toolil tüdruku ees, pisut tema voodi poole kummargil. Sest hääl on mulle alati kõige tähtsam, tähtsam veel kui tüdruku välimus. Ma ei tunne kedagi, kellel oleks selline hääl, oranž hääl, vannun sulle, ära naera midagi, ainult natuke kollast on selle ümber, nagu sidrun, ja see hüpleb pisut. Kui ta tahab, võin talle kohe siinsamas praegu midagi öelda, mida ma muidu oleksin talle kunagi kirjutanud, ja huvitav, et ta ei ütle mulle ei…
Jah, sosistas Ora.
Avram neelatas ning talle tuli kananahk peale. Ta võttis kõigest jõust kätega enda ümbert kinni, painutas pead ning hoidis seda kramplikult tütarlapsest eemal. Kui väga ta ka ei oleks tahtnud pead tüdruku poole pöörata, et leevendada pinget kaelas, ei suutnud ta seda teha.
Ma arvan, et sellest saab teos häältele, ainult häältele, pahvatas ta, ma mõtlen juba mitu päeva selle peale. Sellest ajast saadik, kui me hakkasime rääkima; ja see algab neljateistkümne heliga, saad aru, eraldi helidega, üks teise järel, need on inimeste hääled. Kõige rohkem meeldivad mulle inimhääled. Maailmas pole ilusamaid hääli, eks?
Jah? Tähendab, sa tegeled… muusikaga?
Ei, see pole just muusika, see on ühendus… Pole oluline. Hääled on need, mis mind praegu huvitavad, praegusel ajal, hääled.
Aa, ütles Ora.
Aga miks just neliteist heli? küsis Avram sosinal, nagu räägiks iseendaga ja nagu poleks Orad üldse kohal, tõepoolest, miks just neliteist, pomises ta endamisi. Ma ei tea, mul on selline tunne. Värin tema kehas rauges, ta hingas jälle rahulikult. Sel hetkel, kui sa Adast rääkisid, teadsin ma, et just seda oli mulle vaja. Mul oli selline… Pole tähtis. Alguses on pikk heli, saad aru? Inimene teeb pikaldast häält, umbes nagu „aahhh”, kuus neljandikku, ning alles siis, kui see on vaibunud, alustab teine oma „aahhhi”. Jah, nüüd on selge! Tead sa, kuidas see kõlab?
Ei, ma ei saa üldse aru, mida sa…
Nagu laevad udus, mis üksteist hõikavad. Oled sa seda kuulnud?
Ei… See tähendab jah, ma olen ju Haifast.
Ja see kõlab kurvalt. Avram tõmbas läbi kokkusurutud hammaste õhku ning Ora tundis: ühekorraga oli poiss sellesse kurbusse üleni uppunud, kogu maailm oli nüüd see kurbus, ning äkki tundis ka Ora ise tahtmatult, kuidas teda valdas kibe mure ja pigistas tema südant.
Küll sa näed, see tuleb nagu pikk-pikk hüvastijätt. Avrami käsi liikus õhus ja joonistas midagi, peen, selge joon aimus pimeduses ja kadus: hüvastijätt ja veel üks hüvastijätt ja veel üks, ning see käib ka meie ööde kohta siin, kuidas me siin üksi olime ja omavahel rääkisime, ja kuidas meil kogu aeg oli hirm surra. Mida sa arvad?
Mille kohta?
Selle kohta, noh, mu mõtte kohta.
Ora mõtles: neliteist heli! Tema ema oleks poissi jalamaid parandanud, enne kui ta oleks jõudnud lauset lõpetada, ning oleks pidanud teda igaveseks tolvaniks ja oleks vajutanud tema laubale eluaegse pitseri: ignorant. Kuid sellegipoolest oli Oral iseäralik tunne, kerge kõdi sisikonnas, hõiskav ja neimahimuline – et Avram oleks võimeline ajama segadusse isegi tema ema, kui ta teda ükskord, muidugi juhuslikult, peaks kohtama. Avram oskaks ema kohemaid ära võluda. Alistaks ta täielikult, neljateistkümnest helist hoolimata.
Valjusti ütles ta: võib-olla Ada pärast?
Mis on Ada pärast?
Ma ütlesin sulle, et ta oli neljateistkümnene, kui ta…
Mida?
Helid, millest sa rääkisid, neliteist heli.
Ah seda – üks iga aasta kohta?
Võib-olla.
Sa arvad… Näe! Iga heli nagu…
Just.
Hüvastijätt ühe tema aastaga?
Midagi niisugust.
Väga ilus. Tõepoolest… Selle peale ma ei tulnud. Üks heli iga aasta kohta.
Aga sina mõtlesid selle välja, naeris Ora, naljakas, et sa imestunud oled.
Ei, sina oled, muigas Avram, alles sina näitasid mulle, mis ma välja mõtlesin.
Sa innustad mind, oli Ada mõnikord lapseliku tõsidusega Orale öelnud. Ning Ora oli naernud: mina? Kas mina saan sind innustada? Ma olen ju väga vähese aruga karu. Ja Ada – tollal veel kolmeteistaastane, tuletas Ora meelde, ainult üks aasta lahutas teda surmast, jube mõelda, et ta üldse sellele võimalusele ei mõelnud, ta oli lihtsalt olemas, tegi kõike tavalisel kombel ega aimanud midagi, ja ometi oli ta sellel aastal kuidagi sügavamaks, täiskasvanumaks ja küpsemaks muutunud –, Ada oli siis haaranud Ora käe ning seda õnnelikult ja tänulikult raputanud, sina, jah, sina, sa teed näo, nagu istuksid vaikselt oma kohal, aga siis poetad sa äkki mõne sõna või esitad väikese küsimuse, ja trahh: kõik mu peas läheb omale kohale, järsku on mul täpselt teada, mida ma pean ütlema. Oh, Ora, mida ma küll ilma sinuta teeksin, kuidas saaksin ilma sinuta elada?
Ora mäletas: nad olid teineteisele sügavasti silma vaadanud. Üks aasta, oh Jumal!
Kaheksandast eluaastast peale pidas Ada päevikut, täitis terveid vihikuid lugudega ja leegitsevate armastuslauludega väljamõeldud armsamale, kes ühtelugu vahetus. Alati oli poiss mingi puudega, kas pime või puudus tal jalg, veel parem, kui ta oli täielikult halvatud ning suhtles maailmaga ainult silmade pilgutamise abil, ning üksainus hing maailmas, väike prillidega tüdruk, kes polnud kuigi nägus, oli võimeline kõiki tema soove tõlgendama. Oma viimasel aastal oli Ada kirjutanud ka pika seiklusjutu, kus oli palju mitmesuguseid sündmusi, sellest oleks võinud tõeline köidetud raamat saada. Tundide kaupa olid nad pealkirja üle pead murdnud, ja peaaegu igal hommikul jutustas Ada, kui mitu lehekülge ta jälle oli kirjutanud, ning Ora paisus uhkusest, otsekui oleks see olnud nende ühine laps, kes jõudsalt kasvas ja arenes.
Mälestus oli äkki elav, terav, peaaegu väljakannatamatu: Ada loeb talle ette, esitleb talle tegelasi koos häälte ja liigutustega, mõnikord ka rõivaste ja peakatetega, ta nutab ja naerab koos nendega, tema tedretähniline nägu lööb õhetama, otsekui tantsiksid ta peas tuleleegid ja vaataksid silmadest välja ja tema vastas istub Ora, jalad ristis, silmad pärani, ja mõtleb: kui ma olen koos Adaga, on mul hea. Siis olen ma nagu unenäos, aga mitte üksi.
Kui Ada oli lugemise lõpetanud, oli ta väsinud, hajevil ja otsekui haavata saanud, kuid Ora kogus end kiiresti. Nüüd oli tema kord: kallistada, teda oma hõlma võtta, Ada haavu siduda, mitte hetkekski temalt pilku pöörata.
Ma küsin endalt kogu aeg, kas tal on sõber, rääkis Avram veel ärkvel olles unenägija kähedal häälel nagu iseendale. Ta ütles küll, et tal ei ole, aga see pole võimalik, nii ilus tüdruk ei jää hetkekski üksi, ning ta koolivennad Haifas pole ju lollid. Avram vakatas ja jäi vastust ootama. Ora vaikis. Mida see tähendab, ütles Avram, kas ta ei taha mulle oma sõbrast rääkida või pole tal tõepoolest kedagi? Tal pole kedagi, ütles Ora vaikselt. Kuidas nii, et tal ei ole? sosistas Avram. Seda ei tea ta ise ka, ütles Ora pika vaikimise järel – ta laskis end vastu tahtmist poisi kõnemaneerist
