style="font-size:15px;"> Noh, ütle juba, ja ära…
Aga ta on ilus poiss, eks ole?
Ma ei tea, pole vaadanud.
Ütle, et ta on ilus.
Mitte päris minu maitse.
Ilus nagu ingel.
Jah, hea küll, kuulsime juba.
Meie tüdrukud on tema järele hullud.
Küll on põnev!
Isegi kaheksanda klassi tüdrukud.
Kas sa jätad juba järele?
Ja sa rääkisid temaga?
Ta magab, öeldakse sulle! Ta ei kuule midagi.
Ma mõtlen, kas sa rääkisid talle? Kas sa jutustasid talle midagi?
Jäta mind rahule, jäta juba rahule!
Siis sa rääkisid talle.
Pole sinu asi.
Sa hüpnotiseerisid end temaga, eks ole?
Mis sul hakkas? Jumal küll!
Ja ütle mulle…
Mida veel?
Kas sa tahad teda veel kord näha?
Ei!
Võib-olla me üheskoos…
Jäta mind rahule, sa…
Kus tikud on?
Ma ei tea.
Näe, siin, voodil sinu kõrval.
Ära tüüta mind rohkem!
Mida see tähendab?
Mis?
Tikutoos.
Mis sellega on?
See on tühi.
Jama.
Ainult üks tikk on alles.
See pole võimalik.
Tikutoos oli täis…
Mida sa naerad, ah?
Niisama.
Sa oled uskumatu närukael. Sa mängid teiste inimeste tunnetega, just seda sa teed.
o Ora?
Mida?
Kas ta tegi silmad lahti? Nägi ta sind ka?
Ma ei kuule sind. Ma ei kuule midagi. Näe: ta-ta-ta-ta-ta…
Kas ta ütles sulle midagi? Kas ta rääkis sinuga?
Ojfn furl ligt dos kelbl, ligt gebunden mit a štrik…
Ütle ainult, kas ta rääkis.
Hojch in himl flit dos švelbl…
Pea kinni, kas see pole see laul?
Mis laul?
See, mida sa laulsid.
Kui sa mind äratasid?
See on seesama laul…
Oled sa kindel?
Ainult et sa karjusid nii, et millestki ei saanud aru.
See laul…
Ojfn furl ligt dos kelbl… dona, dona, dona… 10
Ma laulsin seda…
Sa karjusid seda, otsekui oleksid kellegagi tülitsenud…
Ora tundis, et ta vallandub iseendast ning kandub mingisse paika, mis polnudki mingi paik, ja et seal on Ada, ning nad lähevad üheskoos ja laulavad üheskoos seda laulu, mis Adale väga meeldis. Samuti Ada emale, ta laulis seda jidiši keeles mõnikord nõudepesemise ajal. Laulu vasikast, kes viiakse tapale, ja pääsukesest ülal taevas, kes naerab vasika üle ning seejärel rõõmsalt ja kerge südamega minema lendab.
Avram, pahvatas äkki Ora, mine! Mine!
Mida ma nüüd tegin?
Mul on vaja magada.
Oota üks hetk, mida sa…
Ei, mine ära. Ja kohe.
Oota, ära käi peale…
Ja võta see seal kaasa!
Aga mis siis juhtus?
Mine, Avram, mul on tarvis magada, kähku!
Ainult ütle, mis juhtus.
Ma tahan…
Mida?
Ma pean Adat unes nägema…
Hiljem, juba vastu hommikut, seisis Ora äkki kolmanda palati uksel ja sosistas Avrami nime, ning poiss ärkas võpatades: mida sa siin teed? Ora ütles, et ta ei saa magama jääda, tal on nii kuum, nagu oleks ta praepannil. Avram istus voodi ühele otsale ja tegi vaikides Orale enda kõrval ruumi, ning Ora ütles kurvalt, ma pole sinusarnast seni veel kohanud, ning parandas end kohe, sellist poissi nagu sina. Avram istus kössitades ning pomises, aga sina, kas sa nägid siis Adad unes? Ning Ora ütles, ei, ma ei saanud magama jääda. Ma tahtsin nii väga, et ma ei suutnud. Avram küsis: aga miks sa tahtsid, mis oli nii… Ora ütles, ma pean talle midagi olulist ütlema, ning Avram, mida, ning Ora põlglikult, ma ei räägi sulle enam midagi, ning Avram langetas alistunult pea. Ora kratsis oma reit, nii et valus hakkas, kõigi kümne küünega, ning mõtles, mida ma tegin, kuidas ma julgesin, ma olen ikka täitsa hulluks läinud.
Ütle, lausus Avram väsinult ja ükskõikselt, kas sa tahad Ilani veel kord näha? Ning Ora: oled sa psühh või mis? Ma räägin sinust, aga sina näitad mulle kogu aeg ainult teda, kogu aeg topid sa teda meie vahele, miks sa teed seda? Jonni pärast? Ja Avram: ausalt, ma ei tea, alati kukub see nii välja. Ning Ora pahvatas: ma ei saa enam millestki aru, mitte millestki ei saa aru.
Nukralt ning äkitselt väga haigena konutasid nad voodil. Hetkhetkelt kasvas Avramis masendus halva uudise pärast: mis kombel oli ta küll eksinud, millist kahju teinud, kui ta oli ennist Ora Ilaniga kahekesi jätnud.
On veel midagi, millest ma tahaksin sulle rääkida, ütles Avram ilma suurema lootuseta, aga sa ei taha ju enam, eks ole? Ora uuris ettevaatlikult, näiteks millest? Aga enne, kui Avram jõudis vastata, teadis Ora, mida ta ütleb ning milliste sõnade ja millise hääletooniga ta räägib, ning tüdruku keha tõmbus pingule ja ta sulges end Avrami ees. See on saladus, ütles Avram, mitte keegi ei tea seda, aga et rääkida tõtt: ma kirjutan.
Ora neelatas ja
Šolom Secunda (1894–1974) laul Aaron Zeitlini (1898–1973) jidišikeelsetele sõnadele, otsetõlkes: „Vankril lamab köiega seotud vasikas, ülal taevas lendab vaba pääsuke…” Heldur Karmo tõlgituna (”Vankris väriseb seotult uteke…”) on laul olnud populaarne ka Eestis.
