mõnikord tahaksin nahast välja pugeda, et sellest lahti saada. Iga kord, kui tüdruk rääkima hakkas, kuulis ta, kuidas tüdruku huuled teineteisest pehme kummina eraldusid, tundis tukslemist sõrmedes ja varvastes.
Ora lausus: kiirabiauto juht ütles, et sellisel ajal on kiirabiautosid tähtsamate asjade jaoks tarvis. Ta küsis: kas sina ka oled märganud, et siin on kõik meie peale pahased, otsekui teeksime seda meelega? Tüdruk ütles: sellepärast, et me oleme viimased, kes epideemiast järele on jäänud. Ta ütles, et kellel vähegi paremini läks, see lasti kohe välja, eelkõige sõdurid, kes kihku-kähku saadeti sõjaväkke tagasi, et nad õigeaegselt sõtta jõuaksid. Tüdruk küsis: kas siis tõesti on sõda? Tema vastas: oled sa peast põrunud? Juba vähemalt kaks päeva. Tüdruk küsis jahmunult: millal see algas? Üleeile, arvan ma, ma ütlesin sulle juba eile või üleeile, ma ei tea täpselt, mul lähevad päevad segi. Tüdruk jäi mõttesse, oli üllatunud: tõsi, sa ütlesid… Veidrate ja õudsete unenägude mõjud andsid tüdrukus endast märku. Tema pomises: kuidas sa ei kuulnud? Kogu aeg on kuulda sireene ja kahureid, ma kuulsin ka helikopterite maandumist, kindlasti on juba miljon haavatut ja surnut. Aga mis sõjas toimub? küsis tüdruk, ning tema ütles: ma ei tea, siin pole kellegagi rääkida, neil pole meie jaoks aega, ning tüdruk küsis: aga õde Viki? Tema kõhkles vastusega: võib-olla ta läks ära, kui sõda algas, tema tahab muidugi ehtsaid haavatuid põetada, ning tüdruk küsis: kes siis meie eest hoolitseb? Ning tema: nüüd on siin ainult see kõhn araablanna, kes kogu aeg nutab, kas sa pole kuulnud? Tüdruk küsis imestunult: nutab? Ma arvasin, et see on mõni loom, oled sa kindel? Tema ütles, et see on inimene, kes nutab, täiesti kindel, ning Ora küsis: aga kuidas ma pole teda näinud? Ning tema: ta on selline, kes tuleb ja läheb, võtab proove ning toob rohtusid ja söögi, ning praegu on ainult tema siin, päeval ja ööl.
Poiss imes põski ja mõlgutas. Naljakas, et siia on jäetud ainult üks araablanna, kas pole? Haavatute juurde araablannat muidugi ei lasta. Ent Ora ei suutnud rahuneda: miks ta nutab? Mis tal on? Ning tema: kust mina seda tean? Ning tüdruk: kas sa pole temalt küsinud? Ning tema: ta tuleb alati siis, kui ma magan; sõja algusest saadik pole ma teda näinud. Ora ajas end sirgu ja tema keha kangestus, ning jäise rahuga poetas ta: nad vallutasid Tel Avivi, ütlen ma sulle, Nasser ja Hussein jõid juba Dizengofi tänaval kohvi. Tema kohkus: kust sa seda võtad? Ning tüdruk: ma kuulsin seda eile öösel, või täna, ma olen üsna kindel, võib-olla öeldi seda raadios, ma kuulsin, et nad on Beer Ševa, Aškeloni ja Tel Avivi vallutanud. Ning tema: ei, ei, seda ei saa olla, võib-olla on see palavikust, muidugi tuleb see sul palavikust, teisiti pole võimalik. Sa oled peast segi, ei saa olla, et nad võidavad. Saab olla, ja kuidas veel, pomises tüdruk tasakesi ning mõtles: kuidas sina tead, mis võib olla ja mis mitte.
Seejärel ärkas tüdruk rahutust unest ning tema pilk otsis poissi: oled sa veel siin? Jah, muidugi. Tüdruk kurtis: üheksa tüdrukut oli koos minuga siin palatis, aga nüüd olen ma üksi, käib ju närvidele? Poisile meeldis, et isegi pärast kolme ööd ei teadnud ta tüdruku nime ega tüdruk tema oma; ta armastas selliseid väikseid saladusi. Kuuldemängudes, mida ta kirjutas ja kodus väikese makiga lindistas, ning milles ta ise kõiki osi mängis, lapsi ja täiskasvanuid, mehi ja naisi, tonte ja ingleid, samuti metshanesid, rääkivaid teekanne ja mida kõike veel, oli ta korduvalt lõbustanud end sellega, et laskis mitmesugustel tegelastel esile kerkida ja kaduda, tegelaskujudel, kes olid sündinud teiste tegelaste fantaasiast, ning nüüd lõbustas ta end mõistatamisega: Rina? Ja’el? Võib-olla Li’ora? Li’ora sobiks talle küll, mõtles ta, sest tüdruku naeratus valgustab pimedust.1
Tema palatis number kolm on samamoodi, jutustas ta tüdrukule, kõik on välja lastud, ka sõdurid, mõned suutsid vaevu käia, kuid saadeti siiski oma väeosadesse; nüüd on seal peale tema veel üks, mitte sõdur, vaid tema klassivend, kes toodi üleeile neljakümne ühe koma kahega. Tal ei lähe palavik alla, ta näeb kogu päeva und ja räägib lugusid „Tuhandest ühest ööst”… Üks hetk, katkestas teda Ora, kas sa pole olnud treeningul Wingate’is? Kas sa ei mänginud juhtumisi võrkpalli? Avrami suust kostis lühike, vastumeelsust väljendav hüüatus. Ora küsis, mis see oli. Lühike, vastumeelsust väljendav hüüe, vastas Avram. Ora surus naeratuse maha ja tegi tõsise näo: kas spordis pole sinu jaoks kohta? Avram jäi hetkeks mõttesse ning ütles siis: võib-olla poksikotina. Millises noorsooliikumises sa olid? Ora pahandas tõemeeli, oota, lase ma mõistatan, sotside jaoks tundud sa memmepoeg olevat, itsitas ta, küllap olid sa skaut. Ma polnud üheski rühmituses, ütles Avram naeratades. Mitte üheski? Ora oli jahmunud: mis sa siis oled? Ära nüüd ütle, et sina oled mõnes liikumises, ütles Avram endiselt naeratades. Miks mitte? küsis Ora solvunult. See rikuks kõik ära, ütles Avram liialdatud ohkega, ma arvasin juba, et sa oled täiuslik tütarlaps. Ma olen Machanot Olim’i2 liige, õrritas tüdruk, ja Avram ajas kaela õieli, torutas huuli ning tõi Ora õuduseks kuuldavale pika südantlõhestava ulgumise: see on kohutav, mida sa räägid, ma loodan, et lähiajal leiab arstiteadus vahendi sinu häda vastu. Ora jalg tuikas tempokalt. Talle tundus, nagu tantsiks Avram meeletu kiirusega tema ümber, nagu tuleks ta iga hetk ootamatult teisest suunast ja kiusaks teda.
Mu armas päevik, ohkas Avram rõhutatud vene aktsendiga: ühel keskööl, süngel ja vingel, murtud südamega kohtasin tütarlast, kes oli kindel, et on kusagil minuga kohtunud – Ora turtsatas põlglikult, kuid Avram jätkas häirimatult –, me arutasime kõiki võimalusi ja kui me kõik mõtted olime kõrvale jätnud, jõudsin ma järeldusele, et me võib-olla alles tulevikus oleme tuttavaks saanud.
Ora kiljatas teravalt, otsekui oleks ta end nõelaga torganud. Mis juhtus, küsis Avram hellalt, nagu oleks korraks tüdruku valu puudutanud. Ei midagi, ütles Ora, lihtsalt niisama. Tüdruk vaatles teda salamahti, püüdis pimedusest läbi tungida ning lõpuks näha, kes ta on. Nad vaikisid. Vestlus käis neile juba üle jõu. Sellest peale, kui nad haigeks olid jäänud, polnud nad nii pikalt rääkinud, ning nüüd vajusid nad rahutusse hämarolekusse, tõmblesid unes, teineteise kõrval. Avrami jäsemed sirutusid ja venisid üha pikemateks, peenikesteks nagu hambaorgid, tema kõht paisus ning muutus ümmarguseks ja raskeks. Ta teadis, et peab tüdrukut hoiatama ning ütlema, kuidas tema kuju teisenes ja aina linnulikumaks muutus, selleks et Ora ei ehmuks, ent tema nokast tuli ainult nõrk vidin. Ta oli hiigelsuure linnu poeg ja lamas abitult selili. Ülelinnulike pingutustega õnnestus tal kuidagi lehvida palatisse number kolm ning maanduda oma klassivenna voodiäärel, kes magas ja värises, oigas ning sügas end unes. Siin on nii vaikne, pomises Avram, oled sa märganud, kui vaikne on öösel? Tekkis pikk vaikus. Siis ütles teine kähedal, katkendlikul häälel: siin on nagu hauas, võib-olla oleme juba surnud. Avram mõtles mõne hetke. Kuule, ütles ta, kui me veel elus olime, käisime me minu arust ühes klassis. Teine vaikis, üritas natuke pead tõsta, et Avramile otsa vaadata, kuid ei suutnud. Seejärel ühmas ta: kui ma veel elasin, ei õppinud ma põhimõtteliselt üheski klassis midagi. Õige, ütles Avram heakskiitva naeratusega, kui ma veel elasin, oli minu klassis tõepoolest üks poiss, kes põhimõtteliselt midagi ei õppinud, Ilan, peenutsev snoob, kes kellegagi ei rääkinud.
Mida oleks tal teiega rääkida olnud? Munajoodikud, kõik memmepojad, teil pole ju elust õrna aimugi.
Kuidas? küsis Avram keskendunult. Mida tead sina, mida meie ei tea?
Ilan ohkas norsatades, lühidalt ja kibedasti, ning Avram hakkas millegipärast kartma.
Unesegastena jäid nad vait. Kusagil seal, palatis number seitse, lamas Ora oma voodis ning püüdis selgusele jõuda, kas see kõik oli tõesti temaga juhtunud. Ta mäletas, et oli hiljuti, vaid paari päeva eest, tagasiteel treeningult Tehnion’i3 väljakul meelemärkuse kaotanud. Ta mäletas, et Rambami haiglas oli arst kohe küsinud, kas ta oli koos kaaslastega mõnda sõja puhkemise ootuses sisseseatud sõjaväelaagrit külastanud ning seal juhtumisi midagi söönud või sealset väljakäiku kasutanud. Ühekorraga oli ta kodunt välja kistud, seejärel võõrasse linna toodud, ning siin hoiti teda täielikus eraldatuses, mida nõudsid arstid
Naisenimi Li’ora koosneb sõnajuurest
Tehnikaülikool, mis Iisraeli esimese kõrgkoolina asutati 1912. aastal Haifas.
