Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Maailma otsa. Sari «Moodne aeg» - David Grossman страница 5

Maailma otsa. Sari «Moodne aeg» - David Grossman

Скачать книгу

ütle…

      Mida?

      Miks sa tulid eile ja täna?

      Ma ei tea. Ma lihtsalt tulin.

      See pole vastus.

      Avram köhatas: „Ma tahtsin sind äratada, enne kui sa unes laulma hakkad, valetas Avram.”

      Mida sa ütlesid?

      „Ma tahtsin sind äratada, enne kui sa jälle unes laulma hakkad, valetas salalik Avram.”

      Ah, sina…

      Jah.

      Sa ütled mulle ka, mis…

      Just.

      Vaikus. Vargne naeratus. Kiiresti pöörlevad hammasrattad, nii siin kui seal.

      Ja sinu nimi on Avram?

      Mis parata. See oli kõige auväärsem nimi, mis vanemad said mulle anda.

      See vist on nii, nagu ma näiteks ütleksin: „Ta räägib minuga, otsekui oleks ta teatrinäitleja, arvas Ora.”

      „Sa tabasid põhimõtte ära, kiitis Avram Orad5, ning endale ütles ta: oh sa mu meie, mulle näib, et me oleme leidnud…”

      „Jää hetkeks vait, ütles talle geniaalne Ora ja vajus merest sügavamatesse mõtetesse.”

      „Huvitav, millest ta mõtleb merest sügavamaid mõtteid, mõlgutas Avram endamisi.”

      „Ora mõtleb, et tahaks teda kas või hetkekski näha. Aga mille üle mõlgutab Avram?”

      „Et parem oleks, kui Ora teda ei näeks, karjatas Avram hirmust.”

      „Kuid Ora, kaval nagu rebane, reetis talle, et oli talle peale tooli veel midagi valmis seadnud.”

      Kraaps, veel kord kraaps, ning palatis süttib valgusepiisk. Pikk kõhetu valge käsi on õieli ja hoiab põlevat tikutõrvikut. Valgus loksub seintele nagu vesi kannus. Palat on suur, palju tühje voodeid, hubisevad varjud, sein, ukseava, ning valgussõõri keskel: Avram, heledast leegist pisut kössi tõmbunud.

      Ora tõmbab veel ühe tiku põlema ning hoiab, ise märkamata, seda pisut madalamal, nagu ei tahaks ta Avramile piinlikkust tekitada. Leek näitab pakse, tugevaid noorukijalgu sinises pidžaamas, ning püksisäärte kohal hämmastavalt väikseid kramplikult kokku surutud käsi. Leek ronib mööda lühikest tüsedat keha üles ning toob pimedusest esile suure ümara näo, mis haiguse kiuste ilmutab peaaegu kohatut elujanu, uudishimu ja söakust, nägu tültsnina tursunud silmalaugude ja musta sagris juuksepahmakaga.

      Kõige enam paneb Orad imestama, kuidas Avram oma nägu talle vaatamiseks ja hindamiseks pakub, silmi kõvasti kinni pigistades ja kogu nägu kortsu tõmmates. Hetkeks sarnaneb Avram tema meelest inimesega, kes on mingi hapra eseme õhku visanud ning nüüd hinge kinni pidades ootab, et see kildudeks puruneks.

      Ora ahmib valu pärast õhku ja lakub kõrvetada saanud sõrmi. Lühikese kõhkluse järel süütab ta veel ühe tiku ning hoiab seda tõsisel näol lauba kohal, paneb silmad kinni ning liigutab tikku oma näo ees kiiresti edasi-tagasi. Tema ripsmed võbelevad, huuled kaarduvad otsekui iseenesest pisut ette. Varjud murduvad tema kõrgetel, pikkadel põsesarnadel, tema väljakutsuvalt pruntis suul ja lõual. Selles kaunis, säravas näos on midagi ähmast, otsekui unenäolist, midagi nõutut ja ebaküpset, kuid võib-olla tuleb see ka haigusest. Ent tema lühike juus leegitseb pronksiselt; ka siis, kui tikk on kustunud ning ta on uuesti pimedusse mähkunud, hõõgub selle sära Avrami silmades. Avram?

      Mida?

      Kas sa magad?

      Mina? Ma arvasin, et sina.

      Kas sa tõesti arvad, et me saame terveks?

      Muidugi.

      Mõnikord on mul sellised mõtted.

      Millised näiteks?

      Ma ei tea.

      Ei, ei, küll läheb, küll kõik saab korda.

      Kui ma tulin, oli isolaatoris sadakond inimest. Äkki on meil midagi niisugust, mida nad ravida ei oska?

      Sa mõtled – meil mõlemal?

      Neil, kes on veel siia jäänud.

      Ainult meie mõlemad ja mu klassivend.

      Aga miks just meie?

      Meil on tüsistused.

      Just. Ja miks just meil?

      Ma ei tea.

      See hirmutab mind.

      Küll sa näed, me saame terveks.

      Mu jõud on täitsa läbi.

      Kindlasti sa kosud, ma olen siin ega jäta sind.

      Ma jään kohe magama…

      Ma olen siin.

      Miks ma kogu aeg magama jään?

      Keha on nõrk.

      Ära sina magama jää, valva mind.

      Siis räägi minuga.

      Millest?

      Endast.

      Mida on mul endast rääkida?

      Nad olid nagu kaks õde. Neid hüüti Siiami kaksikuteks, ehkki nad polnud üldse sarnased. Kaheksa aastat, kuuendast eluaastast kuni neljateistkümnendani, esimesest klassist kuni kaheksanda klassi esimese veerandi lõpuni olid nad ühes pingis istunud ega läinud ka pärast kooli lahku, olid alati koos, ühe juures kodus või teise juures, Machanot Olim’i üritustel, väljasõitudel, töölaagrites – kas sa kuuled mind?

      Mida?.. Jah, ma kuulan.

      Mida ma ütlesin?

      Pea… Pea käib kogu aeg ringi.

      Aitab, püüa magada.

      Ei, ütle…

      Mida?

      Ühest asjast ma ei saanud aru. Miks te pole enam sõbrad?

      Miks?

      Jah.

      Sest teda pole enam…

      Pole enam?

      Elus.

      Ada?!

      Ora kuulis, kuidas Avram kössi tõmbus, otsekui oleks teda löödud. Ora tõmbas jalad krõnksu, võttis kätega põlvede ümbert kinni ning hakkas end edasi-tagasi õõtsutama. Ada on surnud. Ada on juba kaks aastat surnud, ütles ta kähku iseendale, sellega on kõik korras, kõik teavad, et ta on surnud. Me oleme sellega juba harjunud, et ta on surnud. Elu läheb edasi. Kuid ta tundis, et oli

Скачать книгу


<p>5</p>

Üldjuhul on heebrea sõnades rõhk viimasel silbil.