ta ratastoolis Ilani näoga seina poole ning otsis kobamisi teed Ora juurde. Juba eemalt tundis ta, kuidas tütarlaps okkad tema poole turri ajas, ning peenetundeliselt ja mõistvalt, mis Orad üllatas, ei istunud ta voodiservale, vaid võttis ettevaatlikult ja alandlikult istet toolil voodi kõrval, ning jäi ootama.
Ora tõmbas jalad konksu, pani käed rinnale risti, oli pahaselt vait ning otsustas maailma lõpuni vait olla, kuid kohe purskas temast: ma tahan koju. Mulle aitab!
Aga sa ei saa, sa oled haige.
See mind ei huvita.
Kas tead, püüdis Avram head nägu teha, ta sündis üldse Tel Avivis.
Kes?
See seal, Ilan.
Ja mis siis.
Ja tuli alles aasta tagasi Jeruusalemma.
Kui põnev!
Tema isa on siin sõjaväebaasi ülem, kolonel või midagi sellist. Tahad sa midagi naljakat kuulda…
Ei.
Avram piilus ettevaatlikult palati teise otsa, kummardus ettepoole ning sosistas: ta räägib, ilma et sellest ise aru saaks.
Mida see tähendab?
Unes, palavikus, sonib ta maad ja ilmad kokku.
Ora kummardus samuti ettepoole ning sosistas: aga kas see pole… pisut piinlik, mis?
Tahad veel midagi kuulda?
Noh…
Me läksime tülli.
Kes?
Mina ja tema.
Miks?
Mitte ainult mina, keegi klassis ei räägi temaga.
Kas te boikoteerite teda?
Ei, vastupidi, tema boikoteerib meid.
Üks poiss boikoteerib kõiki?
Juba aasta otsa.
Mida see tähendab?
Ta ei räägi meiega.
Kuidas nii?
Lihtsalt ei räägi.
Aga siin te räägite?
Ei, kui ta ärkvel on.
Ja kui ta magab?
Ma ütlesin sulle, palavikus ei hoia ta mokka maas.
Ma ei tea. Kas see pole pisut…
Kui mul igav hakkab, pinnin ma teda pisut…ja ta vastab kohe.
Unes?
Noh, ta nagu poolenisti taipaks, aga mitte päriselt.
Aga see…
Mida?
Ma ei tea, see on nagu võõraste kirjade lugemine, kas pole?
Mida ma pean tegema, kõrvu kinni hoidma või? Ja ausalt, ka…
Mida?
Ma ei tea. Kui ta on ärkvel, siis vihkan ma teda, nii nagu koolis. Aga kui ta magab…
Mis siis on?
Ma ei tea.
Noh, mis?
Siis on ta kuidagi teine inimene…
Kuidas teine? küsis Ora ning tundis kerget kadedust torkimas.
Ma pole veel kedagi niisugust kohanud.
Aga see pole aus, mis sa temaga teed, läks Ora uuesti elevile.
Ikkagi on see aus, sest ma räägin temaga, kui ta nii on.
Ma ei saa aru.
Noh, me räägime.
Aga sa rääkisid, et ta tegelikult ei…
Ta räägib niisama, tühja, ja mina ka.
Ah.
Jaa.
Ja kas ta räägib sulle saladusi?
Tema puhul on kõik saladus.
Kuidas nii?
Ma ütlesin sulle, et klassis ei teata temast midagi.
Kas ta tõesti on kogu aeg vait?
Tunnis peab ta rääkima, siis ta ei ole vait. Kui teda küsitakse, siis ta vastab. Ta vastab õpetajale nagu robot, et õpetaja näeks, kuidas ta temasse suhtub. Aga muidu – tühjus. Nagu haud.
Veider, imestas Ora, sellist asja pole ma elus veel kuulnud.
Selline ta on.
Ja tal pole kedagi, kes…
Mitte kedagi.
Ora püüdis pilguga pimedust lõhestada. Talle tundus, nagu muutuks õhk palatis üha paksemaks. Teda tõmbas sinna, Avrami poole.
Nii et sa nüüd siis tead teda.
Pole kuigi meeldiv, mis?
Ja kui ta räägib, mida sa siis ütled?
Sedasama enda kohta.
Ahaa.
Jah.
Ora noogutas hajameelselt. Tal oli tunne, nagu oleks pimedus palati teises otsas tuhmilt võbisema löönud.
Oota, võpatas Ora, mida sa ütlesid?
Millal?
Ma ei saanud aru. Mida nimelt sa talle ütled?
Oletame, et ta räägib oma vanematest, jah? Isast ja sõjaväest ja nii edasi?
Jah…
Siis räägin ma talle oma emast ja isast, kuidas ta meid maha jättis ja mida ma temast mäletan, selliseid asju…
Ahaa.
Ma räägin talle kõik hinge pealt ära. Siis oleme tasa.
Ora muutis istumisasendit ja tõmbas endale teki peale. Viimaste lausete juures oli ta Avrami hääles hoomanud kerget vihjet ja tema sääremarjadesse tekkis kerge pinge.
Näiteks eile, ütles Avram, kui ma sinu juurest tagasi tulin, vastu hommikut, rääkis ta jälle palavikus, rääkis mingist tüdrukust, keda ta oli tänaval näinud ja kartnud teda kõnetada, sest tal oli hirm, et tüdruk ei tee temast välja… Avram itsitas: siis ma…
Mida sa tegid?
Ära
