Villem Grünthali laulud. Villem Grünthal-Ridala

      Põigiti veerude nõlvu,

      rammude süütuvas kiimade alges,

      võimuvas kaugete loitude valges,

      laiutab maa omi hõlmu.

      Valguvat kuumavat kulda

      helkjana särasest taevast kui äike

      välgutab ülenev kevade päike

      musta ja muhesse mulda.

      Suitsedes kisuvad hiirud

      läikiva adraga varmasel sammul

      vedurjal raudiste lihaste rammul

      nurmesse mustavad viirud.

      Võimsa ja tõmmuka käega

      heidetud kollakad tuumekad terad

      sajavad helkjalt kui kullased kerad –

      ohtra ja voodava väega.

      Sünnites himura hüppe,

      seemendus võimsate vagude taha

      pudiseb puhkenud nurmele maha,

      tungides huumuse rüppe.

      Külvaja isade pinnal, –

      ajudes armsate aegade ootus,

      leegitsev vaanelik leikuse lootus, –

      astub põksuval rinnal.

      Meeles tulevad ajad –

      heledad, selged kui valguse jooned,

      kiirgavad, helkjad kui kullased sooned,

      armsad kui häälivad kajad.

      Karskena huljub jo lahe ja sulatav ahava hingus

      väinade tuhmuvalt jäält, väljade, vaenude päält.

      Ülenev kevade päikene sätendab eemal kesk

      säralist taevast

      üle kaugete jõgede puhkeva vee.

      Kauguses särab ja virvendab midagi hõbedast

      helkjast

      piki tumenevat ärkavat mustuvat maad.

      Mahedal tasasel sulinal soondes ja ojades

      veervad

      kevade viredad veed enese valguvat teed.

      Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade

      latvu

      keset sulavat lund kevadist tärkuse und.

      Kundudest kustgi kuulukse kumedat koovide

      hüüdu,

      kõrgusest säält ja täält kurgede, luikede

      häält.

      Midagi suurt ja avarat tunnukse liikuvat

      hinges;

      niikui maaema pind pakatab rõõmudest rind.

      Midagi helendab, helgib ja tuikab

      kaugete kinkude takka;

      kaugete metsade takka

      midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

      Taevas sätendab, särab ja selgub

      õilmetes aasade kohal;

      õitseval lõhnaval luhal

      tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.