olin seal.”
„Kas teie oletegi siis farmer Oak?”
„Seda küll või sinnapoole. Ma tulin siia alles hiljuti.”
„Kas teil on suur farm?” küsis tüdruk, laskis pilgul ringi libiseda ning heitis tagasi juuksed, mis puhma sees olid mustad, kuid kuna päikesetõusust oli möödunud tund, andsid päikesekiired väljaulatuvatele kiharatele neile langedes oma värvingu.
„Ei ole suur. Umbes sada.” (Farmidest rääkides jätsid kohalikud elanikud lisamata sõna „aaker” vana väljendi „kümnene salk” eeskujul.)
„Mul oleks seda kübarat hommikul vaja läinud,” jätkas tüdruk. „Ma pidin hobusega Tewnelli veskis käima.”
„Jah, ma tean.”
„Kuidas te seda teate?”
„Ma nägin teid.”
„Kus?” küsis tüdruk, ning kahtlus pani tarduma iga lihase tema näos ja kehas.
„Siin – kui te läbi pöögisalu mäest alla ratsutasite,” seletas Oak ilmega, mis reetis, et talle oli midagi meenunud, ta vaatas korraks sinnapoole, seejärel aga vahetas oma vestluskaaslasega pilke.
Kuid mingi taju sundis Oaki oma pilku kõrvale pöörama, otsekui oleks teda varguselt tabatud. Mõeldes oma veidratele vigurdamistele puudesalust läbimisel hakkas tüdruk närviliselt võbisema ning veri tungis talle näkku. Nüüd oli võimalus näha punastamas naist, kes harilikult ei punastanud, see polnud lüpsitüdruku puna, vaid sügavroosa punastamine. Oaki tuttava nägu värvus kiiresti õrnroosa roosi jumest kuni sügavpunaseni, Oak ise aga pööras teda säästa soovides näo ära.
Mees vaatas osavõtlikult ikka veel mujale ning mõtles endamisi, millal tüdruk küllalt rahuneb, et ta võiks jälle tema poole vaadata. Ta kuulis, nagu oleks kuivanud leht tuules lennanud, ning vaatas ringi. Tüdruk oli läinud.
Ühteaegu õnnetu ja lõbus ilme näol, pöördus Gabriel tagasi oma töö juurde.
Möödus viis hommikut ja õhtut. Tüdruk käis korrapäraselt tervet lehma lüpsmas ning hoolitsemas haige lehma eest, kuid ei pööranud kordagi pilku Oaki poole. Mehe taktitus oli teda sügavalt solvanud – mitte see, mida Oak oli paratamatult näinud, vaid see, et ta oma nägemisest talle teada andis. Sest ilma seaduseta pole pattu ja ilma nägemata pole sündsusetust, ning tüdruk näis arvavat, et Gabrieli luuramine oli teinud temast tema enda tahtmata häbitu naise. Gabrielile andis see põhjust kahetsuseks, samas oli see ka contretemps7, mis ergutas tema huvi, mida ta tüdruku vastu oli hakanud tundma.
See tutvus oleks võinud pikapeale ununeda, kui sama nädala lõpul poleks veel midagi juhtunud. Ühel pärastlõunal hakkas külmetama ning külm tugevnes õhtul, hiilis lähemale vaikselt, nagu oleks keegi vargsi köisi pingutanud. See oli aeg, mil maamajades magajate hingeõhk linade külge külmub, mil paksude seintega härrastemaja külalistetoas istujate seljad külmetavad, isegi kui nende näod kuumusest õhetavad. Nii mõnigi väike lind läks sel õhtul raagus okste vahele söömata magama.
Kui lüpsiaeg kätte jõudis, jälgis Oak lauta, nagu tal oli tavaks saanud. Lõpuks hakkas tal külm ning poegimist ootavatele uttedele veel aluspõhku laotanud, läks ta onni ja lisas veel puid pliidi alla. Tuul puhus ukse alt sisse ja selle vastu pani Oak sinna koti ning nihutas magamisaseme natuke lõuna poole. Nüüd puhus tuul sisse õhuavast – neid oli üks onni kummaski küljes.
Gabriel oli alati teadnud, et kui pliidi all tuli põles ning uks oli suletud, pidi üks õhuava lahti olema – ja seda alati allatuule. Sulgenud tuulepoolse õhuava, pöördus ta teist lahti tegema, kuid otsustas siis, et istub korraks ning jätab mõneks hetkeks mõlemad õhuavad suletuks, kuni väikeses onnis natuke soojemaks läheb. Farmer istus.
Ta pea hakkas harjumatult valutama, ning, pidades oma väsimuse põhjuseks eelmiste ööde katkendlikku und, otsustas Oak tõusta, õhuava lahti teha ning siis magama heita. Kuid ta jäi magama, ilma et oleks eelnevalt vajalikku teinud.
Gabriel ei saanudki teada, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Tema teadvuseletulek algas tajuga, et tema ümber toimub midagi imelikku. Koer ulus, ta pea valutas kohutavalt – keegi sikutas teda, kellegi käed lõdvendasid ta kaelarätti.
Silmad avanud, märkas ta, et õhtune hämarus oli ootamatult asendunud pimedusega. Tema kõrval oli erakordselt meeldivate huultega ja valgete hammastega tüdruk. Veelgi enam – üllatavalt palju enam – ta pea oli tüdruku süles, nägu ja kael vastikult märjad, ning tüdruku sõrmed avasid ta kraenööpi.
„Mis viga?” küsis Oak äraolevalt.
Tema küsimus näis tüdrukule nalja tegevat, kuid mitte sedavõrd, et teda lausa lõbustada.
„Praegu enam mitte midagi, sest te olete elus,” vastas tüdruk. „Lausa ime, et te siin onnis vingu kätte ei surnud.”
„Ah, see onn,” pomises Oak. „Ma maksin kümme naela selle onni eest. Aga ma müün selle maha ja istun õlgedega kaetud latttara all, nagu vanasti tehti, ja keeran enda põhu sisse magama. Hiljuti oleks see onn minuga peaaegu sama tempu teinud.” Oma sõnade rõhutamiseks lõi Gabriel rusikaga vastu põrandat.
„See polnud päriselt onni süü,” tähendas tüdruk tooniga, mis näitas, et ta on naiste seas haruldus – ta lõpetas oma mõtte, enne kui seda väljendavat lauset alustas. „Minu meelest oleksite te pidanud hoolikam olema ja mitte õhuavasid sulgema.”
„Küllap vist,” lausus Oak hajameelselt. Ta püüdis tajuda ja nautida seda tunnet, mis teda valdas tüdrukuga koos olles, pea tema kleidil, enne kui sellest seigast jäi üksnes mälestus. Ta oleks tahtnud oma muljetest tüdrukule rääkida, kuid sama hästi oleks ta võinud värvi võrgus kanda kui seda ebamäärast tunnet oma tahumatute sõnadega püüda edasi anda. Seepärast ta vaikis.
Tüdruk käskis tal istukile tõusta, ning Oak hakkas nägu pühkima ja ennast Simsoni8 kombel raputama. „Olge tuhandeks tänatud!” ütles ta lõpuks tänulikult, kui tema tavaline tõmmu jume oli talle jälle näkku tulnud.
„Pole tänu väärt,” ütles tüdruk ja naeratas. Naeratus jäi talle näkku püsima ning ootas seal Gabrieli järgmisi sõnu, sõltumata sellest, mida mees kavatses öelda.
„Kuidas te mu leidsite?”
„Kui ma lüpsma tulin, kuulsin, et te koer ulus ja onni ust kraapis. (See oli õnn, sest Daisy lüpsmine on selleks korraks peaaegu lõppenud ja pärast seda või järgmist nädalat ma enam siia ei tule.) Koer nägi mind, hüppas minu poole ja haaras mul seelikust. Ma tulin lähemale ja käisin ümber onni, et näha, ega mõlemad õhuavad kinni ole. Mu onul on ka säärane onn, ja ma olen kuulnud, kuidas ta oma lambakarjust manitseb, et ta enne magamaminekut ühe õhuava lahti jätaks. Ma avasin ukse ja te lamasite nagu surnu. Kuna vett polnud, valasin ma teile piima näole, unustasin, et piim oli soe ja sellest polnud kasu.”
„Ei tea, kas ma oleksin surnud?” küsis Gabriel tasa, pigemini endalt kui tüdrukult.
„Oh ei,” vastas tüdruk. Ta näis eelistavat vähem traagilist võimalust: mehe surmasuust päästmine oleks nõudnud sellele vastavat väärikat vestlust – ning seda ta pelgas.
„Minu meelest päästsite teie mu elu, preili… Ma ei tea teie nime. Ma tean küll teie tädi nime, aga mitte teie oma.”
„Selle
Vana Testamendi järgi kaotas Iisraeli kohtumõistja, vägilane Simson oma jõu, kui tal juuksed ära lõigati, sellal kui ta magas, pea Delila süles. Juuste kaotuse avastas ta ennast raputades.
