>14. PEATÜKK
Varjuteater
„Siin kolmas. Me ei suuda kõrgendikku 443,8 hõivata. Vaenlase tankid on seal sügavalt sisse kaevunud. Vaenlane toob ühendustunnelite kaudu jalaväge kohale. Ees on miinitõke. Laevastiku tuli ei mõju. Oleme kaotanud kaksteist meest. Palun tuletoetust. Palun tuletoetust,” kuulsin oma teadvuses hääletut palvet.
Palve tundus täiesti rahulik ja kiretu. Paluja oli kolmanda rühma ülem leitnant Hubert Schöttli XI, minu rühmaülematest kogenuim. Seepärast olin talle andnud kõige raskema ülesande.
Tema prototüüp kolonel Hubert Schöttli oli juhtinud Suurinvasiooni tõrjumisel Šveitsi mägiküttide brigaadi. Lääne- ja Kesk-Euroopas oli Šveits ainuke piirkond, mida Buluo lianmeng ei suutnud kas või korrakski vallutada. Suurinvasioonieelne Lääne-Euroopa oli patsifistlik ja end ise hambutuks desarmeerinud.
Kõrgendik 443,8 oli tähtis võtmepositsioon, kust sai kontrollida kogu ümbruskonda. Selle hõivamisest sõltus tegelikult kogu pataljoni lahinguülesande täitmine, aga et meie pataljon pidi julgestama ülejäänud brigaadi maabumist, siis ühtlasi ka brigaadi invasiooni õnnestumine tervikuna. Kõrgendik ei võinud jääda vaenlase kätte, sest pioneerid poleks saanud ju tule all portaali ehitada.
Keskendusin mõneks hetkeks seal toimuvale. Sensorpilt näitas, kuidas künkanõlvadel põleb mets. All orus vedeles mitukümmend pihtasaanud tankivrakki. Aeg-ajalt purskusid tankiromude vahel taeva poole mitmesaja meetri kõrgused aurava vee fontäänid. Maapind elas ja pulbitses. See oli ilus paik. Meie ruumikaart näitas, et orus asub kaheksa suurt geisrit.
Umbes kahekümne minuti eest oli vaenlane siin vasturünnakut üritanud. Nad olid reageerinud väga kiiresti – kolmanda rühma maabumisest oli vaevalt kümme minutit möödas. Laevastiku plasmakahurite tuli oli vaenlase lahingumasinad hävitanud.
Künkanõlval plinkisid laserrelvade hääletud sähvatused. Õhk oli tihe kineetilise energia relvade projektiilidest. Kaitseväljad pidasid hädavaevu tulesurvele vastu. Nii tiheda tule all oli võimatu peale tungida. Olime minetanud ootamatuse efekti. Paar minutit, mis oli kulunud vaenlase vasturünnaku tõrjumiseks, oli meilt üllatusmomendi röövinud. Initsiatiiv oli läinud vaenlase kätte. Kolmanda rühma rünnak oli takerdunud. Kõrgendikku ei olnud rühmasuuruse jalaväeüksuse otserünnakuga enam võimalik hõivata.
„Luureinformatsioon, et vaenlase ühendustunnelid kõrgustiku 443,8 piirkonnas on purustatud, on osutunud ebakorrektseks. Vaenlane on need vahepeal korda teinud,” andis lahinguarvuti teada. Ma ei hakanud küsima, kas see info pärineb pataljoni või brigaadi staabist või koguni laevastiku luureteenistuselt. See ei omanud tähtsust. Mu lahinguarvuti süstematiseeris automaatselt kogu teabe, mis meie vastutusel oleva lahinguruumi kohta saadaval oli.
„Hästi, kui me ei suuda seda neetud küngast vallutada, siis ei jää muud üle, kui see kõige täiega maatasa teha,” kaalusin mõttes.
„Antiainepomm, nelikümmend grammi, ohutuskaugus neli tuhat kaheksasada meetrit. Lubatud kehtivate lahingureeglite järgi, andmed tsiviilelanike viibimise kohta mõjupiirkonnas puuduvad,” andis lahinguarvuti mulle tuletoetuse tellimiseks vajalikud lähteandmed.
Lõhkepea suurus oli üsna lähedal maksimaalsele viiekümnele grammile, mida kompaniiülemal oli õigus iseseisvalt, ilma pataljoniülema loata kasutada. Rühmaülematel säärast õigust polnud. Pataljoniülem ise võis tellida kuni sajagrammiseid antiainepomme. Kuid sellel faktil ei olnud praegu kaalu. Lahingureeglite järgi oli keelatud Gort Ashrynil üle viiekümne grammiseid antiainelõhkepäid kasutada.
Tähenärijad vaidlevad siiamaani, kas lugeda säärased lõhkepead suure võimsusega tavarelvade või taktikaliste massihävitusrelvade hulka. Oli sellel põhimõttelist vahet? Nimetus ei muutnud tapvat efekti vähem tapvaks.
„Katkestage viivitamatult lahingukontakt ja eemalduge kagu suunas. Tellin kõrgendikule 443,8 neljakümnegrammise antiainepommi. Sihtmärk: künkatipp. Pärast eemaldumist valmistuge uueks rünnakuks,” andsin mõttes leitnant Schöttlile lühikese käsu. Mu lahinguarvuti edastas rühmaülema arvutile sihtmärgi täpsed koordinaadid.
„Sain aru. Rebin lahingukontaktist lahti ja eemaldun kaksteist kilomeetrit kagu suunas. Võtan ringkaitsesse kõrgendikul 82,6. Valmistun uuesti ründama kõrgendikku 443,8,” sain kinnituse, et mu käsust on õigesti aru saadud.
„Kaua läheb sul vaenlasest lahtirebimiseks ja ohutule kaugusele jõudmiseks?” tahtsin veel teada.
„Kaheksa pluss-miinus üks minutit,” kuulsin umbes poolteise sekundi pärast vastust. See aeg oli rühmaülemal ja tema lahinguarvutil kulunud olukorra hindamiseks.„Kannan ette, kui viimane mees on sihtmärgist nelja tuhande kaheksasaja meetri kaugusele jõudnud.”
„Hästi. Tegutse!”
Hingasin korra sügavalt sisse. Pikast orbitaalpommitamisest oli vähemalt niipalju kasu, et see oli peletanud tsiviilelanikud sügavale maa alla. Kas ikka oli? Luureandmed väitsid nii, aga selles ei saanud kindel olla. Luureandmete täpsus ei paistnud olevat käimasoleva invasiooni tugevam külg. Võib-olla osutub ka see informatsioon ühel hetkel valeks? Biosensoorne akustika ei teinud ju vaenlase sõduril ja tsiviilisikul vahet. Mis siis, kui keegi tsiviilelanikest polnud evakueerunud ning viibis parajasti vähem kui kilomeetri kaugusel künka tipust? Jäin hetkeks kõhklema.
Sekundid kulusid, kuni ma mõttes oma otsuse tagajärgi hindasin. Lahinguarvuti ei saanud mind aidata.Ta oli teadaolevad lähteandmed esitanud. Ta ei saanud minu eest otsuseid teha, ükskõik kas häid või halbu, moraalseid või vähem moraalseid. Ei olnud aega ega võimalust rohkem mõelda ja kaaluda. Valik oli ahtake nagu ikka. Kas meie või nemad? Kas minu sõdurid ning meie ülesanne või vaenlase sõdurid ja nende ülesanne? Või tsiviilisikud? Või kaheksa geisriga kaunis org, mille kujunemiseks oli kulunud aastatuhandeid? Kas oli mingit alternatiivi? Võib-olla oligi, aga ma ei olnud suuteline seda mulle antud aja piires leidma.
Üle viie grammiseid antiainepomme ei saanud tellida niisama lihtsalt nagu tavalist tuletoetust. Ei piisanud mõttest, et tuld on vaja sinna või tänna ning laevastik annab lahinguarvuti edastatud koordinaatide järgi muudkui pihta. Oli vaja täita spetsiaalne ankeet, samuti oli mul vaja see isiklikult alla kirjutada.
Mõtlesin kiiresti, täpselt ja keskendunult.
Tuletoetuse taotlus.
Tuletoetuse liik: antiainepomm, 40 grammi.
Tuletoetuse kasutamise eesmärk: vaenlase elavjõu ja lahingutehnika hävitamine kõrgendiku 443,8 piirkonnas. Lahinguarvuti lisas samal hetkel koordinaadid.
See oli standardne bürokraatlik tule tellimise sõnastus. Keegi ju ei tellinud tuletoetust tsiviilelanike, looduskeskkonna või kultuuriväärtuste hävitamiseks. Häving lihtsalt leidis aset, käis tuletoetusega varjuna kaasas.
Tuletoetuse kasutamise aeg: 212930ST28NOV.
Tule tellimus oli vaja segaduste vältimiseks alati esitada Maa standardaja järgi ning see pidi olema vormistatud sekundilise täpsusega. Lisasin üheksale minutile mõttes igaks juhuks veel ühe.
Ohutuskaugus: tagatud.
Teadsin, et saan oma taotluse iga hetk tühistada, juhul kui kolmanda rühma võitlejad ei jõua mingil põhjusel õigeks ajaks eemalduda. Sel juhul lõhkepead ei aktiveerita. Ma ei teadnud, kuidas laevastik laengu kohale toimetab. Tõenäoliselt tehakse seda kineetilise energia relva projektiiliga. Vaenlasel on seda enne sihtmärgile jõudmist palju raskem hävitada kui kosmosehävitajalt heidetud juhitavat pommi või raketti. Võib-olla lastakse igaks juhuks välja koguni mitu lõhkepead.
Kaasnev kahju: usaldusväärsed andmed puuduvad. Tsiviilelanike viibimine plahvatuse mõjupiirkonnas ei ole välistatud.
Lahinguarvuti
