>Juhan Liiv
Enesest ja teistest. Juhan Liivi kogutud teoksed
EESSÕNA
Juhan Liivi kogutud teoksed ilmuvad esialgse kava järele kaheksas osas: I Enesest ja teistest, II Elu sügavusest, III ja IV Lühemad jutustused, V Nõia tütar ja Käkimäe kägu, VI Vari, VII Luuletused ja VIII Kriitilised kirjutused, katked, riismed ning erakirjad.
See tahab olla esimene täielikum ja süstemaatilisem Liivi teoste väljaanne. Kuid ühtlasi ei avalda see ometi mitte nõudeid ta toodangu tühjendava ning kriitilise väljaande kohta.
Viimast takistab praegusel silmapilgul kaks asjaolu. Esiteks puht-tehniline: praegu pole, kõigi eeltööde pääle vaatamata, ometi mitte võimalik Liivi toodangust täielikku ülevaadet saada. See on laiali pillatud paljude ajalehtede aastakäikudesse, tihti ilma autori nimeta. Osalt on avaldamatuid materjaale eraisikute käes, mida kõiki pole võimalik olnud kätte saada. Teiseks on seni vastamata ka põhimõtteline küsimus: kas on üleüldse kunagi mõeldav Liivi toodangu tühjendav väljaanne. Sellele, kes eriti Liivi seni avaldamatuid käsikirju tunneb, on see kahtlus arusaadav. Viimaste hulgas on palju niisugust, mida tuleb hinnata kui materjaali Liivi isiku mõistmiseks, kuid mitte nagu kirjandust sarnasena.
Neid asjaolusid silmas pidades on Noor-Eesti Kirjastus otsustanud otsida keskteed Liivi kogutud tööde kirjastamisel. Käesolev väljaanne tahab pakkuda võimalikult täieliku ja võimalikult kriitilise valiku Liivi toodangust, olemuselt jäädes ometi katseliseks. Kuid ühtlasi sisaldaks ta siiski palju seni avaldamatuid või vähe tuntud materjaale. Samast katselisest seisukohast on tarvilikuks leitud ilmsed kirjutusvead või kõige algelisemad eksimused keelenormi vastu kõrvaldada.
Sarnasena esitaks see väljaanne tingimata, tarvilikku eeltööd Liivi toodangu lõpuliku väljaande eel, kui seda kord tarvilikuks peetakse; ja võimaldaks Liivi toodangu kättesaamist laiemal lugejate ringil, mida muidu, lõpuliku väljaande lootuses, veel kaua peaks ootama.
Käesolev esimene anne sisaldab pääasjalikult seni avaldamatuid Juhan Liivi eluloolisi kirjutusi, mis leiduvad Noor-Eesti ja Eesti Kirjanduse Seltsi kogudes. Ainult esimene neist töist on pea tervena varem ilmunud, kuid seegi käesolevast erineva käsikirja järele.
Neist kirjutusist on esimene pärit aastast 1895 ja kõige hilisem aastast 1911. Nõnda siis peegeldavad need materjaalid Liivi elu ja vaateid pea kogu ta haiguse aja kestel, sest, nagu teada, algasid ta vaimuelu korratused 1892. a. paiku, ja ta suri a. 1913.
Siin ilmuvad Liivi autobiograafilised katked on lootuseta närvihaige inimese eneseavaldused. Loomulikult ei või nende sisu objektiivina tõena võtta ega eriti maksvaiks pidada Liivi otsusi ta sugulaste, tuttavate ja kaasaegsete kohta. See vaatekoht selgub lugedes igaühele eneselegi, nõnda et me siin nimed (pääle ühe erandi) täielt usaldame avaldada, lootes, et sellega kedagi ei haava.
Kuna viis esimest kirjutust täielikult toome, oleme sunnitud kuuendast, töö segase laadi ja ebaloetava käsikirja pärast, mõned kohad välja jätma.
Raamatu päälkiri pole mitte Liivilt pärit, niisama järgmiste kirjutuste omad: „Kohtutele ja erainimestele”, „Minu lugu” ja „Maal”. Kahe esimese kirjutuse päälkirjad on võetud Liivi enese tekstist, viimane aga töö sisu järele antud.
Selgitavad teated ja täiendused siin avaldatud tööde kohta leiduvad raamatu lõpus.
KOHTUTELE JA ERAINIMESTELE
Praegu aust, seisusest ja inimeste otsuse järele ka mõistusest ilma, tähendan mõned märkused enda tagakiusamisest üles. Nad on vist ainsad ja võivad ehk ka viimsed olla, olgu kohtutele ehk erainimestele.
Juba novembris 1892 panin ma võõrastavaid nähtusi tähele. Tartus Hetzeli uulitsas proua Escholtzi majas elades oli öösetel katuksel paugatusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt kiva visati, vist et maja rahvast minu pärast hirmutada, mind kahtlustada. Sellel ajal oli mul kirjatööks „Vari” (ilmunud a. 1894). Õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa ümbruses kuulda, mõni kord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat. Ma ütlen kahtlased sellepärast, et nii välja näitas, et need inimesed, meesterahvas, siin mitte kodused ega nende kodu ligidal ei võinud olla. Sellesama aasta jõuludel olin Virumaal Väike-Maarjas venna juures. Siit jäi mulle kaks nähtust meelde. Uniküla rentniku sugulane, üks 15. aastane tütarlaps ehmatas mu venna juures teelaual nii ära, et teetassi ümber ja lusika maha pillas. Ta istus vastu akent. Ta ehmatus nähti kaunis raske, ta ei ütelnud selle põhjust, aga ma arvan nüüd, et keegi teda akna tagant ehmatas. Teine asi oli üks toores temp: venna elamise ruumide (ta on koolmeister) eeskoda oli, ühel õhtul inimese roojaga ära reotatud. Jaanuari kuu viibisin jälle Tartus „Postimehe” abilise Prantsu juures Kivi uulitsal Nr. 15. Ma olin kahevahel, kas veel ajalehe töösse hakata või erakirjanikuna elada, „Vari” kohta oli trükkija otsus ka tulemata. „Kümme lugu” masina alt välja pääsemine venis ka pikale. Sagedad varguste tagaotsimised ja riiud väljas hoovi pääl tüütasid sel ajal minu ja teiste üüriliste rahu, olgu küll, et meie (ma olin „Postimehe” abliste korteris) korteris tagaotsimisi ei olnud. Veebruari algul käis Alatskivi vend Joosep oma surnud naise riideid müümas, kutsus mind isa kodu ja teatas, et ta mind riideturul ootab. Siingi juhtus uus pahandus enne kui linnast ära tulime: mõni minut enne seda, kui ma riideturule jõudsin, oli venna saanist riidekott ära varastatud. Maal, isa kodu, lootsin ma tüütavatest nähtustest rahu, aga juba nädal või kaks pärast koju jõudmist tulid salaküttide (Wilddiebe) vahid meie naabrusse J. Kooki talusse, öösetel muidugi. Et nüüd siin Rupsi külas niisuguseid linnuvargaid ei ole, siis ei olnud seegi asi mulle mitte vähem võõrastav.
Pea tuli ka minu raamatu „Vari” trükkijalt „Oleviku” kontori kaudu kiri, aga lahti võetult. Veebruari kuu lõpul sõitsin vennaga jälle Tartusse. Sel korral oli mul väike käsikiri „Käkimäe kägu” ühes, mille „Postimehe” toimetusele andsin. Juba arvasin ma lubamata viisil politsei shandarmite enese pääle vaatamist aimavat, nimelt mäletan ma seda Henningi platsi pääl seisvast shandarmist. Schmidti raamatupoodi minnes kuulsin ma kedagi nagu nimelt enese järel kõndivat. Vaevalt olin ma sisse astunud, kui kaks politsisti, teisel lambiõli pudel kaenlas, järsku ukse lahti tõmbasid ja sisse vaatasid. Ärritatult otsisin ma politseimaja üles (seni oli mul selle seisupaik tundmata), ei leidnud aga politseimeistrit säält. See üteldi haige olevat. Ma läksin shandarmite ülema Nikolini juurde, see juhatas mind kreisiülema juurde, kui kuulis, et maalt olen. Aeg kippus õhtu poole. Ka kreispolitsei asukoht oli tundmata. Viimati leitud, oli rääkimisetund lõpul, ja kui mult uksehoidja kaunis järsult (kombe poolest ütelda: jämedalt) asja põhjust oli küsinud, mida ma ütelda ei võinud, pöörsin ma ümber. Nõupidamise toast kuulsin üteldavat: see on seesama noormees, kes täna enne lõunat politseis käis. Hääl oli pilkav, niisune, nagu ühest rumalast inimesest ehk lollist teost keegi teisele kõneldavat kuuldes kõneleb. Häält ma tundsin, see oli lauanõunik J. Jakobson. Siit läksin ma politseimeistri elukorterisse parun Knorringi majasse, ometi pöörsin ma, kui üks naisterahvas helistamise pääle ukse avas ja ütles, kas ma politseimeistri haiguse pärast mitte homme ei võiks tulla, ka siit tagasi.
Tartusse tagasi ei saanud ma enne kui umbes kesk märtsi kuul, või lõpul. Nüüd oli ka käsikiri „Nõia tütar” ühes, mida ma juba kaunis selgesti aimatud kahtluse all olemise pärast enam postiga ei tahtnud saata, nõnda ligi kuu aega kodu pidasin. Sellel käigul sain ma kahtlaselt väljanägevatest inimestest kui ka kahtlastest pilkudest rohkem tüütatud kui iial enne. Kahelt poolt teed kuuldus alalõpmata koerte haukumiste rodu. Kilgi kõrtsi ukse eest mööda minnes tuli kahehobuse vankri täis üliõpilasi vastu, vist Curonia korpusest. Ma jäin silla pääle seisatama. Siin astus minust üks pikk, tugev, tahmase jakiga ja mustahalli triibuliste pükstega, musta verd lühikeseks lõigatud habemega mees mööda ja vaatas mulle loomaliku toorusega silmi. Tal olid ahelad kotiga seljas, mida ta natukene eemale jõudes raputas. Natukene maad eemal tõttas ta ühest umbes
