>Carl Robert Jakobson
LAULIKU C. R. LINNUTAJA LAULUD Esimene krantsikene
Kandke koju mo terwised!
Oh mo ilus isamaja,
Oh mo kallis kodumaa,
Ohkan teie õhku taga,
Waene wõersil hingada.
Taewa tuuled,
Armu uuled,
Kandke koju mo terwised!
Ema ja laps
Maimokene, marjokene,
Juttusta mull’ juhtumist,
Awaraida awaldusi,
Mis so silmad praegu nägid,
Kõrwad kuulsid kuulutusi,
Kuulutusi, kandlelusi,
Ilma ime ilmutusi!
„Kõnd’sin, kallis memmekene,
Mööda rohilista rohtu,
Mööda põllu peidu-peenart;
Nägin noori näälikesi;
Mahtra waibal olid talled,
Walged talled, waiba lälled,
Kullakarwa kullerkuppud.”
Maimokene, marjokene,
Kas sa muud ei mõistnud näha?
Näälikestest põllu peenras,
Rohu rohilisest rüppest
Paistsid taewa Taadi silmad,
Armu silmad, isa hõlmad,
Wahtisid sind walwatelles.
„Käisin ka weel, memmekene,
Mööda leppast leppikuda,
Kallist kase kaasikuda;
Hallikad seal kohisesid,
Puies puhus tuule tuhin,
Tuule tuhin, waikne wuhin,
Laulsid linnud lahket laulu.”
Maimokene, marjokene,
Kas sa muud ei mõistnud kuulda?
Puie kohin, tuule wuhin,
Leppa linnu lahked laulud
Olid taewa Taadi heale,
Kutsumised, ütlemised:
Laps ma näen sind igas paigas.
Käisin kirwest keelamas
Kõnd’sin metsa rada mööda,
Mööda leppiku leppast teeda,
Mööda pajusta padrikut.
Mis ma leidsin, mis ma peitsin?
Leidsin, peitsin sind kaunikene,
Kahel õiel lilleke.
Põues hoidsin, rüppes toitsin,
Kandsin alla armu hõlma,
Kandsin sügawal südames.
Toodi seal kibedaid sõnumida,
Rasket rahedesta teadust —
Jätsin kõik maha, mis kallis mul.
Jälle sõudsin, jälle jõudsin,
Sõudsin, jõudsin ma metsa maale,
Tagasi kase kaasiku.
Andke aru, sõbrukesed,
Kus mo põues peidetud kana,
Südamel soojendud sõstersilm?
Leppad nutsid, pajud kurtsid,
Lehte metsa kaebamaie,
Sõnu wasta mull’ sõnaldes:
„Miks sa läksid wiletsuseks,
Weer’sid waiba warju alta —
Enam ei leia sa kaunikest!”
Laulis lindu kõrgelt puusta,
Pajatas padriku ladwa-asta,
Kuulutas külma kuulutust:
„Oh, et jätsid õrnakese
Üksik’ põlwe leinamaie —
Närtsib nüüd tõiste rüppessa!”
Ära mõistsin metsa mõtted,
Linnu leina laulusõnad,
Kahewõrra kaebduse:
Käisin kirwest keelamaies,
Rasket wõitu wõitelemas,
Küttide soowi rikkumas!”
Öösene külaline
„Kes seal ööde waibas liigub,
Waimupõlgwa julgusel;
Kus end kuuse ladwas kiigub
Surmalind kuu-walgusel?”
Laulik kõndides seal liigub,
Teda õnnetumat näed.
Mets, kus oodutaja kiigub,
On üks waikne surnu-aed.
„Aga, mis ta ööde kajal
Kallis käib seal tegemas;
Ainult waimu-käigi aeal
Surma sängil nägemas?”
Oh, ta wõttab sinna rutta,
Kurwal hingel tõttada,
Et seal sala’ jõuaks nutta
Armukese hauala!
„Keskööl surnud wäljas käida,
Põlg’da mulla kambritest;
Laulik külap siis ka leida
Jõudis oma armukest?”
Ööl kül surnud wäljas käida,
Põlg’da mulla kambrikest,
Tea keegi, jõudis leida
Laulik oma armukest!
Uue elu toutus
Eestimaa, sa meile ammust antud,
Meeles, mõttes muistse aegist kantud,
Kuhu on so wanad ehted jäänud,
Priius, wõimus, ausus peitu läänud?
Oh sind oldi kaua löögas weetud,
Seitse sada aastat piinal peetud;
Seitse sada aastat – Jumal aita!
Kes wõib seda häda üles näita?
Aga nii kui mets, mis talw teind paljaks,
Kewadisest õhust ärkab haljaks,
Nõnda, Eestimaa, ka sinu lugu,
Keda paljaks teind raudmeeste sugu.
Ehk kül, nagu lehed metsa pinda,
Eesti weri paisutand so rinda —
Sinu noore sou usk ja lootus
On so uuelt ärkand elu toutus!
Jälle meie seas
Uhkas lääne rannast raske udu,
Liikus ligi tuule tiiwul,
Kattis
