tlasest
Pühendusega Ruhnu karule
SISSEJUHATUS
Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.
Kui ma Facebookis jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama.
Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi mulle meeldib mõelda – otsides sügavamaid põhjusi, mis mind Läti juurde toonud –, et läti juurtega võiks olla minu vanaema, kes oli ka üks minu hoidjatest lapsepõlves. Tema neiupõlvenimi oli Osula, mis viitaks nagu väga tavalisele läti nimele Ozola/Ozols (tamm). Kuigi ma ei usu, et tema vaatas kuidagi eriliselt Läti telekanaleid (ei mäleta, et ta üldse oleks telekat vaadanud), on ikkagi lõbus mõelda, et sealtkaudu olen minagi osaliselt lätlane.
Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud. Kõlab intrigeerivalt, ah? Aga lugege siis edasi!
Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval juba päris mitu kuud. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus. Mind võib juba nimetada ka läti luuletajaks, sest olen mitu teksti otse läti keelde kirjutanud. Ei saa olla korraga eesti ja läti luuletaja? Lugege edasi ja avastage, mida ütleb sellise asja peale Läti eestlasest näitleja Jaanus Johanson.
Aga aastast 2009 ei saa ma alustada – mitmendal leheküljel selleni jõuan, on hetkel raske öelda. Sest Läti oli mulle käegakatsutav sellest ajast peale, kui ma üldse midagi mäletan, ilmselt siis varemgi. Ei, ei ole lootustki, et siit tuleb mingi lühikese hetke või perioodi kirjeldus – minu Läti leidmise lugu on juba nagu väike elulugu.
Armastus käib kõhu kaudu – see on tõde vanadest hallidest aegadest. Aga tänapäeval võib lisada, et armastus käib televisiooni kaudu. Kui põhjaeestlased olid väreleva pildi kaudu hästi Soomega kursis, siis mulle pakkus põnevust Läti televisioon, millele saime antenni õiges suunas keerates tollases mõistes päris viisaka pildi ette.
Kanalinupp toimis tollal nagu tunniosutiga kell – ringi peal 12 kanalit. Praegu teeb nalja, kui meenutada, kuidas tollal käis kanalite vahetamine – krõkk-krõkk-krõkk. Kella nelja ja kella kaheksa pealt tuli Läti, parema pildiga oli kaheksas kanal. Eesti televisioon tuli näiteks kolmanda (Võru saatja), kuuenda (Tartu) ja kümnenda (Valga) kanali pealt. Tavaliselt oli parim pilt Valgast. Läti telepilt tuli meile ilmselt Valmierast – võiks arvata, et sama suund Valgaga, aga parema pildi sai ikkagi siis, kui antenniga väike nõks teha. Nii et oma esimesed mälestused Lätist püüdsin antenni kaudu. Nagu uurides, kas teisel planeedil ka elu on. Nüüd, 35–40 aastat hiljem on mul endal peas antenn, mis Läti signaali püüab.
Muidugi võib öelda, et Läti ja Soome televisiooni võrdlemine on siinkohal kohatu, sest kui Soome TV saatis eestlastele vaba maailma hõngu, siis Lätiga me elasime ühes ja samas kinnises süsteemis, olime mõlemad NSVd ja tihti tulid meie kanalite pealt lausa ühed ja samad (Moskva Kesktelevisiooni) saated. Üks nüanss oleks siiski välja tuua – kui eestikeelsetes saatekavades oli keskne Moskva uudistesaade venekeelse nimega „Vremja“, siis lätlastel oli jultumust seda nimetada lätikeelse sõnaga „Laiks“. See lisas neile minu silmis välismaist hõngu.
No mida ma vaatasin? Lätikeelseid uudistesaateid igatahes mitte. Aga kümneaastaselt hakkasin sporti vaatama, see on harrastus, mis mind tänapäevani saadab. Leidsin spordiülekanded ka „Läti pealt“ üles. Eriline eksootika oli hoki, sest Riia Dünamo hokimeeskond oli NSV Liidu teravamas tipus, näitas ka Moskva AKSK-le ja Dünamole hambaid. See tundus täitsa nagu vastuhakkamine võimule, sest miski ei kehastanud minu jaoks NSV Liidu hirmuvalitsust nii palju kui hoki. Leninit, keda tundsin ainult kirjasõna kaudu, ma pigem armastasin, ta oli ikkagi laste sõber ja võttis laupäevakul alati palgi jämedama otsa enda õla peale. Aga hokitreener Viktor Tihhonov näis tõeline koletis, kelle meeskonna alistamine ükskõik kelle poolt näis tõeline rõõmusõnum võitluses kurjuse vastu. Ja see, et siinsamas Riias on selline meeskond, kes saab neist vahepeal jagu, oli ehk esimene Läti ime minu jaoks. Selle peale ma ei osanud mõelda, et äkki on Riia Dünamos ka peamiselt venelased. Tundub, et s-id nimede lõpus suutsid mind petta.
Vaatasin ka Riia Daugava jalgpallimeeskonna mänge, see oli kõigest esiliiga, aga noh, meie eestlaste esindusmeeskond oli veel jupp maad madalamal tasemel. Seal nägin ma esimest korda nii-öelda Beckhami-penaltit, mis lendas otseteed taevasse.
Riia korvpallimeeskond VEF jäi vast siiski Tallinna Kalevi varju, olid enamasti üsna ühel tasemel. Aga Kalevi mänge vaatasin Läti pealt küll. Võin eksida, aga minu meelest ETV tollal Kalevi korvpallimeeskonna välismänge, isegi Lätist mitte, üle ei kandnud. Siis oli mul lõunaeestlase privileeg vaadata, kuidas Marguss Metstaks, Tits Soks, Andruss Nagels ja teised Riias oma mänguga hakkama saavad. Võib-olla vaatasin neid mänge hoopis sellepärast Läti pealt, et Eesti korvpalluritel nii naljakad nimed olid. Aga minu lemmikuks jäi ikkagi Moskva Dünamo hokimängija Kravtšuks.
Tundub, et ega ma vist eriti keelt ei püüdnud õppida, aga numbrid jäid meelde iseenesest – sest tihtipeale näidati seisu ekraanil ja öeldi seda samal ajal suusõnaliselt. Mingeid lätikeelseid väljendeid siiski kirjutasin märkmikku üles.
Vaatasin ka multifilme, üks enim mängitud oli ka praegu netist kättesaadav „Sprīditis“, pöialpoisist, kes sai metshaldja käest võluvõimed ja kasutas neid nõrgemate aitamiseks. Head muusikasaated olid vist ka, igatahes kuulsin Läti TVst esimest korda Tanita Tikarami („World Outside Your Window“). Jūrmala lauluvõistlusi, kus ühel aastal sai Kare Kauks esikoha ja teisel Erich Krieger teise koha, vaatasin ka, aga ei mäleta, kas läti või vene keeles. See oli ikkagi üleliiduline võistlus, nii et ilmselt kandis Kesktelevisioon hoopis üle. Aga ikka on Läti asjana meelde jäänud.
Jūrmala sarnanes üsnagi palju Eurovisiooni lauluvõistlusega, võitja selgitas žürii, aga toimus ka ulatuslik telefonihääletamine. Tookord sai Kare Kauks Läti rahva ülimalt armastatud Olga Rajeckast väga nappide punktidega jagu, aga Olga võttis seljavõidu rahvahääletuses. Olga Rajecka on ka muidugi suurepärane laulja ja tema laulud väga ilusad.
Aga kuigi vaatasin ainult sporti ja muusikat, trehvasin peale ka sellele, kuidas Heinz Valk ütles ärkamisajal Lätis mingil tähtsal miitingul vene keeles „Odnaždõ mõ pobedim vsjo ravno“ („Ükskord me võidame niikuinii“). Kui oleks öelnud „Vienreiz mēs uzvarēsim tik un tā“… vaevalt ma siis oleks aru saanud, mida ta ütles. Ja ei oleks teadnud, mida Heinz Valk tookord ütles.
Kümme aastat hiljem aitas Läti TV mul teha üsna ebapatriootliku teo. Nimelt langesid ühele ajale Eesti laulupeo rongkäik ja jalgpalli MMi kolmanda koha mäng Türgi – Lõuna-Korea. ETV, mida tollal oli vaid üks kanal, näitas jalgpalli jupp maad hiljem videost. Mina aga kardan spordivõistlusi videost vaadata, sest alati võib keegi tulla ja tulemuse ära öelda, või sellesuunalisi selgeid vihjeid teha. Lätlasele on laulupidu küll vähemalt sama tähtis kui meile (üks välislätlasest muusikategelane koguni arvas, et kuskil mujal maailmas ei ole sellist üldlaulupidu nagu Lätis), aga neil seda parasjagu ilmselt ei olnud, näitasid vutti otsepildis, läks ka minu antenn taas Valmiera poole ja… esimene värav löödi juba esimese kümne sekundiga.
Kuulus Läti film, omas ajas seriaali mõõtu, oli „Pikk tee düünides“, ma vist vaatasin seda ka, aga sisust ei tea midagi, mulle lihtsalt meeldisid asjad, mis olid seitse seeriat pikad, arvan,
