nriksen
Kuradisaare ingel
1
Kui ma kümneaastaseks sain, võtsin vastu otsuse, et suuremaks ma enam ei kasva. Sest kui inimene suuremaks saab, jääb tal peas ruumi järjest vähemaks. Kõigepealt ei olnud isal ruumi ema jaoks. Siis ei olnud emal ruumi isa jaoks, samas kui minul pidi jätkuma ruumi nii ema, isa kui nende uute elukaaslaste jaoks.
Minu isa elukaaslane, ehk siis minu võõrasema, on meditsiiniõde ja mina kutsun teda Poni-Piaks. Tegelikult talle ei meeldi hobused ja see pole ka ta päris nimi, aga minu arvates sobib see talle hästi, sest tal on piklik nägu. Vanaema ütleb, et ta ei tea kedagi teist, kellel oleks elavam kujutlusvõime kui mul. Ta ütleb ikka, et kunagi hakkan kirjutama stsenaariume teleseriaalidele, kus ma ise mängin peaosi.
Teater ja näitlemine on mulle alati meeldinud ja vanaema keksib oma sõbrannade ees, et meie peres ei oska keegi nii hästi teisi järele teha kui mina. Kord kuulsin teda ütlemas, et kui ma täiskasvanuks saan, ootab mind suur tulevik. Ma ei ole talle veel öelnud, et ma üldse ei plaanigi suureks saada. Ma kardan, et see kurvastaks teda väga.
Ema elukaaslase nimi on Domrot. Kuigi tegelikult ei ole ka temal sellist nime, aga ma lugesin ühest raamatust, et inimesi saab haihtuma panna, kui nende nime kolm korda valjusti tagurpidi öelda. Domrot. Domrot. Domrot.
2
„Kaks minutit veel!” ütleb õpetaja Larsson ja teeb kahe sõrmega võidumärki, nagu poliitikud teevad, kui tahavad rahvast uskuma panna, et kõik saab korda, kuigi kõik ju teavad, et nad kahtlevad selles ise ka.
Ma noogutan ja ütlen iseendale, et nüüd tuleb end vaid lõdvaks lasta ja rahulikult võtta. „Rahulikult nagu hauas,” ütleb vanaema ikka. Mina olen laval olemisega harjunud ja tekst on mul täiesti peas. Pealegi läks peaproov eile nii hästi, et mul ei ole mitte kui millegi pärast muretseda. Siiski ei suuda ma heita peast mõtet sellest alatust poliitikust, kes võidumärki näitab, sest tegelikult mul kõhus keerab. Ma olen päris närvis. Mitte etenduse pärast. Muretsen selle pärast, kas ma ikka tõesti jõuan pärast avastseeni üles kojamehe ruumi ja jälle tagasi, enne kui pean uuesti lavale minema.
Saal on üsna täis ja kardinapraost näen ma Poni-Piat, oma võõrasema, kolmandas reas istumas. Tema hele hiigelsoeng särab kui prožektor või otsekui tema pea tagant tõusev päike. Samas reas istusid eile peaproovis ka ema ja isa. Kummalisel kombel õnnestus neil istuda üks ühel, teine teisel pool kehalise kasvatuse õpetajat, keda mina kutsun Juudo-Jenseniks. Õpetaja hiigelturi neid eraldamas, nägid ema ja isa välja nagu kaks pabistavat pätakat, kelle nende pirakas isa on hambaarsti juurde viinud. Esietendusele ei saanud kumbki neist tulla, sest pärast lahutust on neil palju tegemist meie Rootsi suvekodu müümisega.
Vaatan jälle oma võõrasema. Võõras ja ema koos on uskumatult tobe sõnaühend, aga kui mõtlema hakata, siis sobib see võõras sinna Poni-Pia puhul hästi.
Võõras nagu miski, millest hästi aru ei saa. Keegi kuskilt kaugelt maalt, ja kes räägib keeles, mida uneski ei ole näinud ja millest keegi aru ei saa.
„Astrid,” sosistatakse äkki mulle kõrva, nii et ma karjatan.
„Vabandust,” ütleb õpetaja Larsson ja astub sammu tagasi, „aga sa kaod muidu päris oma mõtetesse ära, tahtsin sind üles äratada.”
Seda öeldes teeb ta sõrmedega õhus jutumärke. See on minu meelest maailma kõige nõmedam komme, eriti pärast seda, kui ma võõrasisa ka sain. Tema on üleni üks suur jutumärk. Ma hakkan juba Larssonile midagi nähvama, aga saan sõnal sabast kinni. Ta ei mõtle sellega ju midagi halba. Pealegi on ta tegelikult päris tore, mis sest, et teeb samu tobedaid märke nagu mu võõrasisa.
„Ma keskendun lihtsalt,” vastan talle ja tõstan pöidla püsti.
„Hästi,” vastab Larsson ja naeratab. „Sinu õlul ongi kogu etendus, Astrid! Sa oled tugevam kui Tarzan, toredam kui sünnipäev, ja sukad on sul sama pikad kui jõululaupäev. Hurraa, Pipi!”
„Just, jipii – Pipi!”
Tegelikult olin lootnud, et Larsson oleks lavastanud „Vennad Lõvisüdamed” või midagi muud, mis oleks suunatud veidi vanematele lastele, aga tema arvas, et noorematele näitlejatele käiks see üle jõu. Pealegi poleks ma siis saanud peaosa mängida. Sest kuigi paljud arvavad, et ma näen poisi moodi välja, ei suudaks ma laval poissi mängida.
Tommy ja Annika tulevad esimest korda Segasumma suvilasse külla ning me mängime „mitte puudutada põrandat”. Siis räägin neile oma isast – laevakaptenist ja Lõunamere kuningast ning ajan kõiki naerma, kui ma tema kõnnakut järele teen. Mulle meeldib teisi naerma ajada, ja neid kurvastama panna meeldib mulle ka. Kui saabub pudelipost, et mereröövlid on kapten Eefraimi vangi võtnud, jääb saalis päris vaikseks ja üks väike tüdruk esimeses reas puhkeb nutma. Selline kaasaelamine viib mu hetkeks segadusse. Tommy peab kaks korda küsima, et mis me nüüd peale hakkame, enne kui suudan vastata, et me peame muidugi isa Eefraimi päästma.
Samal ajal kui Tommy ja Annika koju lähevad, et enne minu juurde ööbima tulekut oma vanematega hüvasti jätta, vahetatakse laval dekoratsioone. Just nüüd olen kõige kauem lavalt ära, sest pärast seda, kui publik Tommy ja Annika koduga tutvunud on, tuleb õpetaja Larssoni lisatud stseen politseikonstaablite Killi ja Kõlliga. Ma küll ei usu, et selline stseen leiab tõepoolest aset ka filmis, mille järgi õpetaja lavastuse tegi, aga vähemalt nii kaua kui mina lasteteatri trupis olen mänginud, ongi õpetaja Larsson oma hajameelsusega silma paistnud. Näiteks õnnestus tal suvine teatritükk sättida nii, et peale esietendust tuleb nädalane paus ja alles siis saame ülejäänud nelja etendust mängida.
Jooksen lavalt minema nii kiiresti, et paiskan õpetaja Larssoni eesriide taga peaaegu pikali.
„Mis nüüd?” küsib ta nii valjusti, et lavatöölised jätavad eesriide kerimise korraks pooleli.
„Kõht on korrast ära,” vastan ja surun käed vastu kõhtu. „Ma pean vetsu minema.”
„Keset etendust?” ütleb ta jahmunud ilmega.
„Kõik on korras. Aga ma tõesti pean korra ära käima,” ütlen temast mööda tuisates. Ma ei jookse mitte otse edasi tualettide poole, vaid hoopis trepist üles teisele korrusele.
Nädal enne suvevaheaja algust aitas kogu lasteteatri trupp teatri pööningut koristada ja siis ma nägingi kojamehe tööriistakasti ning ka seda, kus ta oma ruumi võtit hoiab. Ja just kojamehe kontorisse pääsemine ja tema rauatangide pätsamine on minu plaani õnnestumiseks ülioluline. Ilma rauatangideta tuleb kogu mu suvevaheajast – aga ehk lausa kogu mu elust – üks vääääga pikk õudusunenägu. Taas kord ei saa ma mõtlemata jätta tõsiasjale, et kuigi mul on üks päris- ja üks võõrasisa, ei ole neil kummalgi rohkem tööriistu kui haamer ja mõni kruvikeeraja. Vanaisal on terve garaažitäis tööriistu, aga tema elab kaugel põhjas.
Võtme leian elektrikilbist ja ukse keeran lahti just siis, kui kuulen konstaablite Killi ja Kõlli laulu algust. Ruumis lõhnab kohvi ja kiirtoidu järele ning kojamehe segamini laual vedeleb mitu tühja hamburgerikarpi.
Rauatangid lebavad tööriistakastis nagu hiigelsuur V-täht, aga kui ma need kätte võtan, tunduvad need õnneks kardetust kergemad. Öösel ei tulnud mul und ja ma mõtlesin hirmuga, et ehk on tangid nii rasked, et ma ei jaksagi pärast oma kotti tassida.
Tangid võtan paremasse kätte ja ukselingist haaran vasakuga. Täiesti tüüpiline. Kummaline, kui koba võin ma vasaku käega olla – isegi ust ei oska lahti teha. Võtan tangid teise kätte, aga ikkagi ei saa ust lahti. Panen tangid maha ja proovin mõlema käega. Uks on kinni mis kinni. Kinni kiilunud.
Miski nöörib kõri ja ma pean end väga kokku võtma, et mitte appi karjuma hakata. Altpoolt kostab, justkui
