õlkes
Kevade vihmas
astusin metsa … juba
sügiseudu.
Arakida Moritake
Just nagu tõuseks
oksale varisend õis,
oi, sind liblikat!
Yamazaki Sôkan
Kuulmata hüüdu
oleksin pidanud lumeks
tõesti ma haigrut.
Matsunaga Teitoku
Inimestele
sunnib terveks päevaks und
sügise täiskuu.
Yasuhara Teishitsu
Sääl, ah! ja Sääl, ah!
kogeled, sest on õites
Yoshino mägi.
Nishiyama Sôin
Võõramaalaste
kirjatähed reas nagu
metshaned taeval.
Matsuo Bashô
Õli sai otsa,
püüdsin magama jääda.
Oh, kuu mu aknal!
Virgu, oh, virgu,
teen sinust oma sõbra,
magav liblikas.
Suvised kõrred,
langenud sõdurite
ulmade jäljed.
Õite pilvedest
kajab kell; kas Uenost
või Asakusast?
Mingem ometi
vaatama lumist välja
kuni kukume.
Oh, väike lõoke,
lõõritad päeva läbi.
See on ju nii pikk!
Aset liblikas
iga iiliga muudab
paju oksadel.
Kuivanud oksale
kössutab külmetav ronk.
Sügise õhtul.
Väsinult minnes
öömajja ruttu vaid … Ent,
oh, glütsiiniaid!
Teeveerel õitsev
hibiskus hobusele
ära end pakkus.
Kevadine öö …
Kirsipuud … Kirsipuile
koit juba tõusnud!
Rada mägedes,
mis mind siia küll köidab?
Vaata, kannike!
Kuu selgel kumal
paistab kirsiõites põld.
Puuvilla väli.
Üheksa korda
olen tõusnud ning alles
kuu seitsmes tund.
Piprale anna
paar tiibu, kohemaid näed
verevat kiili.
Pimestaval kuul
paarkolm pilve aegajalt
silma puhkuseks.
Oh, kui vaevata
libiseb kahanev kuu
pilvede vahelt!
Kägu põgeneb
alla … Oh, terendab saar
tibatilluke!
Nõmmel metskulti
samuti pühib kõle
sügisemaru.
Oh, kukulindu,
kelle laulu libiseb
mööda veepinda.
Vesi jäätumas.
Küll on raske uinuda
naerukajakal.
Teel karmil siinsel,
mil ei hulgu hingelist,
loojub sügisepäev.
Õhtu lainetel,
metspardi hõige
paistab ähmuselt valge.
Kuule, Yoshinos
kirsipuid sulle näitan,
lähme nüüd, kübar!
Päratu vaikus.
Kalju põhjani tungib
sirtsude sidin.
Leiged mäerajad.
Vidu roosakail seedreil.
Kaugel on kelli.
Kurbus südames
ja, kui kuulen sind, kägu,
üksindus suurem.
Välgusähvatus.
Tummas varjus võdiseb
haigru hõigatus.
Oh esimest lund!
Kuremõõga lehele
helvegi raske.
Pilv nad lahutab,
teineteisele pardid
hüüavad hüvasti.
Pimestav täiskuu,
ümber tiigi ma uitnud
öö otsa ringi.
Väike liblikas
krüsanteeme väisates
purustand tiivad.
Paberseinaga
vahetavad valvakust
asfodeelipääd.
Päänoppijad läinud,
linnud vaid tiuksutavad.
Väli on tühi.
Taeva all magan,
kerge
