r Wohlleben
Loomade hingeelu
Eessõna
Kas kuked petavad kanu? Kas hirvelehmad leinavad? Ja hobused häbenevad? Veel paari aasta eest kõlas see pigem nagu fantaasia, loomaomanike soovmõtlemine, et end oma lemmikuga veelgi lähedasemana tunda. Ka minuga polnud teisiti, sest loomad on mind saatnud kogu elu. Olgu see mu vanematekodu tibu, kes valis mind oma emaks, metsnikumaja kitsed, kes rikastavad rõõmsa mökitamisega mu päevi, või metsloomad, keda kohtan oma igapäevastel ringkäikudel: ikka tuleb mul endalt küsida, mis nende peas küll toimub. Kas tõesti on õigus teadlastel, kes on kaua väitnud, et vaid inimesed naudivad täit emotsioonide paletti? Kas loodus on spetsiaalselt meile loonud bioloogilise eripära, mis tagab meile teadliku ja täiusliku elu?
Kui see nii oleks, siis lõpeks see raamat siinsamas. Sest kui inimene oleks bioloogilise ülesehituse mõttes erand, ei saaks teda teiste liikidega võrrelda. Loomadele kaasa tundmisel ei oleks mingit mõtet, sest me ei suudaks aimatagi, mis nende sees toimub. Õnneks on loodus valinud säästuvariandi. Evolutsioon on kunagi olemas olnu ainult ümber ehitanud ja uuesti seadistanud nagu arvutisüsteemi. Nii nagu Windows 10 sisaldab ka eelmiste versioonide funktsioone, toimivad meiski meie esivanemate geneetilised programmid. Samamoodi kõigi teiste liikide puhul, kes on miljonite aastate jooksul välja arenenud. Seepärast ei ole minu jaoks olemas kahesugust leina, valu või armastust. Väide, et siga tunneb samu tundeid nagu inimene, on võib-olla tõesti liiga julge. Kuid tõenäosus, et vigastus tekitab temas vähem hirmsaid emotsioone kui meis, on nullilähedane. Oot-oot! hüüavad nüüd võib-olla teadlased, sest see pole ju üldse tõestatud. Tõsi, ja seda ei saagi kunagi tõestada. See on samuti vaid teooria, et teie tunded on samasugused nagu minul. Keegi ei näe teise inimese sisse ega saa ka tõestada, et nõelatorge põhjustab kõigil seitsmel miljardil Maa elanikul sama aistingu. Inimesed aga suudavad oma tundeid sõnadesse panna ja nende sõnade uurimise tulemus suurendab tõenäosust, et meie tundetasand on sarnane.
Nii polnud ka meie koerapreili Maxi, kes pistis köögis nahka kausitäie klimpe ja manas seejärel näole süütu ilme, mingi bioloogiline õgardmasin, vaid peen ja armas kavalpea. Mida rohkem ja hoolikamalt ma meie koduloomi ja nende metsikuid sugulasi vaatlesin, seda sagedamini märkasin nende juures tundeid, mida on omaseks peetud ainult inimesele. Ja mitte ainult mina pole selliseid tähelepanekuid teinud. Aina rohkem uurijaid jõuab järeldusele, et paljudel loomaliikidel on meiega ühiseid jooni. Rongad tunnevad tõelist armastust? Täiesti kindlalt. Oravad teavad oma sugulaste nimesid? Ammu tõestatud. Kuhu ka ei vaataks, igal pool armastatakse, tuntakse kaasa ja nauditakse elu. Aja jooksul on sel teemal ilmunud hulk teadustöid, mis katavad paraku vaid murdosa valdkonnast ja on sageli nõnda kuivalt kirjutatud, et ei sobi meeldivaks lugemiseks ega aita ka teemat paremini mõista. Seepärast tahan siin raamatus tõlkida teile igapäevakeelde põnevaid uurimistulemusi, moodustada pusletükkidest tervikpilte ja täiendada juttu isiklike tähelepanekutega. Soovin, et see raamat aitaks ümbritsevate loomaliikide esindajaid näha mitte tuimade biorobotitena, kes tegutsevad kindla geneetilise koodi järgi, vaid truuhingeliste armsate olevustena. Ja just seda nad ongi, nagu võite näha jalutuskäigul minu metsandikus kitsede, hobuste ja jäneste juures, aga ka omaenda koduümbruse parkides ja metsades. Tulge kaasa!
Minestuseni suur emaarmastus
Oli 1996. aasta kuum suvepäev. Olime naisega aeda varjulise puu alla jahutuseks täispuhutava basseini pannud. Istusin seal oma kahe lapsega ja me sõime mõnuga mahlaseid arbuusiviilakaid. Äkki märkasin silmanurgast mingit liikumist. Meie poole sibas roostepruun olevus, kes jäi aeg-ajalt hetkeks seisma. „Orav!“ hüüdsid lapsed vaimustatult. Minu rõõm muutus aga kohe sügavaks mureks, sest loom vajus paari sammu järel külili. Paistis, et ta oli haige, ja kui ta veel paar sammu (meie poole!) tegi, nägin ta kaelal suurt paiset. Niisiis oli ilmselgelt tegu kannatava ja võib-olla isegi väga nakkusohtliku loomaga. Ta liikus aeglaselt, aga kindlalt basseini poole. Olin juba valmis koos lastega tagasi tõmbuma, kui olukord lahenes liigutava stseeniga: paise osutus oravabeebiks, kes klammerdus nagu kohev krae ema kaela ümber. Viimane oli seetõttu peaaegu lämbumas ning kõrvetavas kuumuses jagus tal võhma korraga vaid mõneks sammuks, kuni jälle kurnatult külili kukkus ja õhku ahmis.
Oravaemad hoolitsevad oma järeltulijate eest väga ennastohverdavalt. Ohu korral toimetavad nad pojad kirjeldatud viisil kindlasse kohta. Seejuures kurnavad nad end täielikult ära, sest sõltuvalt pesakonnast tuleb neil üksteise järel ümber paigutada kuni kuus kaela külge klammerduvat poega. Vaatamata sellisele hoolitsusele on oravapoegade ellujäämisnäitaja üsna madal, umbes kaheksakümmend protsenti neist ei ela oma esimese sünnipäevani. Ohtlikud on just ööd: kui päeval suudavad need punakad olevused enamiku vaenlaste käest põgeneda, siis saabub surm magades. Sel ajal hiilivad metsnugised mööda puid ja üllatavad magavaid loomi. Päevavalgel sööstavad kanakullid hulljulgelt puude vahel ringi ja otsivad maitsvat suutäit. Kui orav on leitud, algab hirmutants. Ja seda sõnasõnalt. Orav üritab linnu eest põgeneda, kadudes teisele poole puutüve. Kanakull lendab ümber puu ja jälitab oma saaki. Orav kihutab tuulekiirusel taas teisele poole ja lind lendab talle järele, nii et ümber tüve toimub imekiire spiraalne tagaajamine. Võidab see, kes on kiirem, ja enamasti on selleks väike imetaja.
Igast loomvaenlasest hullem on aga talv. Et olla külmaks aastaajaks valmis, ehitavad oravad varasalvesid. Need on kerakujulised pesad, mis kinnitatakse puuokste vahele. Kutsumata üllatuskülaliste eest põgenemiseks ehitavad nad sinna kaks väljapääsu. Pesa põhikonstruktsioon koosneb paljudest oksaraagudest, seestpoolt on elamine vooderdatud pehme samblaga. See toimib soojusisolatsioonina ja on mugav. Mugav? Jah, ka loomad hindavad mugavust. Oksad, mis magamise ajal selga suruvad, on oravatele sama ebameeldivad kui meie jaoks. Pehme samblamadrats seevastu kindlustab mõnusa une.
Näen oma töötoa aknast pidevalt, kuidas meie muru seest korjatakse pehmeid rohukõrsi ja toimetatakse kõrgele puu otsa. Ja ma näen veel midagi: kohe kui sügisel puude otsast tamme- ja pöögitõrud alla kukuvad, koguvad loomakesed neid hulgaliselt kokku ja kaevavad mõne meetri kaugusel maasse. See on nende talvevaru. Oravad nimelt ei maga korralikult talveund, vaid veedavad talviseid päevi tukastades. Keha vajab seejuures vähem energiat, kuid seda kulub siiski rohkem kui näiteks siilidel. Orav ärkab aeg-ajalt üles ja tal on kõht tühi. Siis ronib ta lihtsalt puu otsast alla ja asub otsima mõnda oma arvukaist toidupeidikuist. Ta aina otsib ja otsib. Esmapilgul näeb naljakas välja, kuidas loomake üritab meenutada. Ta kaevab pisut siit ja kraabib sealt ning istub aeg-ajalt tagajalgele, nagu peaks vahepeal aru pidama. Ülesanne on aga tõesti keeruline: maastik on ju pärast sügist oluliselt muutunud. Puud ja põõsad on raagus, rohi kuivanud ja kõige krooniks on lumi maa valge vatiga katnud. Ja sellal kui meeleheitel orav edasi otsib, hakkab mul temast kahju. Sest nüüd toimib looduslik valik ja suurem osa hajameelseid oravaid, enamasti selleaastane järelkasv, enam järgmist kevadet ei näe, sest nad nälgivad surnuks. Siis leian ma vahel vanadest pöögireservaatidest väikesi võsusid ajavaid pöögipuhmaid. Pöögilapsed näevad välja nagu peenikeste varte otsas liblikad ja tavaliselt leidub neid ühekaupa. Puhmastena kasvavad nad ainult seal, kuhu orav pole tõrudele enam järele tulnud – tihti hajameelsusest, mis toobki loomale kaasa juba kirjeldatud saatuslikud tagajärjed.
Orav on minu jaoks aga ka suurepärane näide selle kohta, kuidas inimesed loomariigi esindajaid lahterdavad. Ta on oma tumedate nööpsilmadega imearmas, tal on pehme ja meeldivalt punakaspruun karv (leidub ka pruunikasmusti isendeid) ja ta ei ole meile, inimestele ohtlik. Unustatud tõrutagavaradest võrsuvad kevadel uued puud, nii et oravat võib pidada isegi uute metsade rajajaks. Lühidalt öeldes on orav tõeline inimeste lemmik. Tema lemmiktoidu eelistame aga seejuures kahe silma vahele jätta: selleks on linnupojad. Ka selliseid jahilkäike võin ma metsnikumaja kontoriaknast jälgida. Kui orav ronib kevadel mööda puutüve üles, valitseb sissesõidutee vanade mändide võrades pesitsevate hallrästaste seas tõeline ärevus. Nad lärmavad ja kädistavad ümber puu lennates ning üritavad sissetungijat ära ajada. Oravad on nende surmavaenlased, sest nad kahmavad endale ühe udusulis poja teise järel. Isegi puuõõnes olevad pesad pakuvad linnupoegadele vähe kaitset, sest oma saledate käppade ja pikkade teravate küünistega saavad oravad
