Kindlus õhus. Diana Wynne Jones

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kindlus õhus - Diana Wynne Jones страница

Kindlus õhus - Diana Wynne Jones

Скачать книгу

Kindlus õhus

      ESIMENE PEATÜKK

      Milles Abdullah ostab vaiba

      Kaugel Ingary riigist lõunas, Rashpuhti Sultanaadis, Zanzibi linnas, elas noor vaibakaupmees Abdullah. Sealsel turul oli palju vaeseid kaupmehi ja tema oli samuti üks niisugustest. Ta isa oli olnud temas pettunud ja jätnud talle pärast surma ainult nii palju raha, et ta saaks osta tagasihoidliku müügiputka turu loodenurgas ja sinna kaupu muretseda. Ülejäänud osa ta isa rahast ja suur vaibapood turu keskosas olid kõik läinud ta isa esimese naise sugulastele.

      Abdullahile ei öeldud, miks ta isa oli temas pettunud. See võis olla seoses Abdullahi sünnil tehtud ettekuulutusega. Abdullah ei püüdnud sellest kunagi rohkem teada saada. Selle asemel hakkas ta juba väga varases nooruses lihtsalt asju kokku unistama. Ta kujutles, et on võimsa kuninga kaua kadunud poeg, mis muidugi tähendas, et ta isa polnudki tegelikult ta isa. See oli täielik väljamõeldis ja Abdullah teadis seda. Kõik ütlesid talle, et ta on pärinud oma isa välimuse. Kui ta peeglisse vaatas, nägi ta äärmiselt kena kõhna ja kongus ninaga noormeest, ja ta teadis, et sarnanes väga oma isa nooruspõlvepildiga, kui välja arvata see, et ta isa kandis pakse vuntse, aga Abdullah silitas kuut karva oma ülahuulel ja lootis, et neid varsti juurde tuleb.

      Kõik ütlesid ka seda, et Abdullah oli õnnetuseks pärinud oma ema – ta isa teise naise – iseloomu, kes oli olnud unistav ja arglik naine ja suureks pettumuseks neile kõigile. See ei teinud Abdullahile eriti muret. Vaibakaupmehe elu pakub vähe võimalusi vapruseks ja ta oli üldiselt sellega rahul. Putka, mille ta oli ostnud, oli päris hea asukohaga, kuigi väike. See polnud kaugel Läänekvartalist, kus elasid rikkad oma ilusate aedadega ümbritsetud suurtes majades.

      Veel parem, see oli esimene turuosa, kuhu tulid vaibategijad, kui nad põhjapoolsest kõrbest Zanzibisse jõudsid. Nii rikkad ostjad kui vaibategijad otsisid tavaliselt suuremaid poode turu keskel, kuid üllatavalt paljud neist olid valmis peatuma noore vaibakaupmehe putkas, kui too neile teele tormas ja pakkus tehinguid ja allahindlusi kõige ülevoolavama viisakusega.

      Sel viisil võis Abdullah üsna sageli osta parimaid vaipu, enne kui keegi teine neid nägi, ja neid kasumiga edasi müüa. Ostmise ja müümise vahepeal võis ta istuda oma putkas ja edasi unistada, mis sobis talle väga hästi. Tegelikult olid ta elus peaaegu ainsaks mureks ta isa esimese naise sugulased, kes käisid tal iga kuu külas, et rääkida ta ebaõnnestumistest.

      «Sa ei säästa midagi oma kasumist!» hüüdis Abdullahi isa esimese naise vennapoeg Hakim, keda Abdullah silma otsaski ei sallinud, ühel ebameeldival päeval.

      Abdullah selgitas, et kui tekkis kasum, kasutas ta seda tavaliselt paremate vaipade ostmiseks. Kuigi kogu ta raha oli kauba all kinni, muutus kaup üha paremaks ja paremaks. Tal oli küllalt, millest elada. Ja ta ütles oma isa sugulastele, et tal pole vaja rohkem raha, sest ta pole abielus.

      «Aga sa peaksid abielluma!» hüüdis Abdullahi isa esimese naise õde Fatima, keda Abdullah vihkas veel rohkem kui Hakimi. «Olen seda kord öelnud ja ütlen uuesti – sinusugusel noormehel peaks praeguseks ajaks juba vähemalt kaks naist olema!» Ja Fatima teatas, et seekord otsib ta ise Abdullahi jaoks mõned naised – pakkumine, mis Abdullahis suurt hirmu tekitas.

      «Ja mida väärtuslikumaks muutub su kaup, seda tõenäolisemalt sind röövitakse, või seda rohkem sa kaotad, kui putkas tulekahju tekib. Kas oled sellele mõelnud?» näägutas Abdullahi isa esimese naise onupoeg Assif, keda Abdullah vihkas rohkem kui esimest kaht kokku.

      Abdullah kinnitas Assifile, et ta magas alati oma putkas ja oli lampidega väga ettevaatlik. Selle peale raputasid kõik kolm ta isa esimese naise sugulast päid, laksutasid keelt ja lahkusid. See tähendas tavaliselt, et nad tulevad tagasi alles kuu aja pärast.

      Abdullah ohkas kergendatult ja keskendus jälle oma unistustele, mis olid praeguseks juba äärmiselt detailiderohked. Selles oli Abdullah kuningapoeg, kes elas nii kaugel idas, et Zanzibis ei teatud seda maad üldse. Aga kui Abdullah oli kaheaastaseks saanud, röövis ta sealt nurjatu bandiit nimega Kabul Aqba. Kabul Aqbal oli kongus nina nagu raisakotka nokk ja ta kandis ühes ninasõõrmes kuldset rõngast. Tal oli hõbedase kabaga püstol, millega ta Abdullahi ähvardas, ja ta turbanis oli verekivi, mis paistis andvat talle ebainimliku jõu. Abdullah oli nii ehmunud, et jooksis kõrbesse pakku, kust teda leidis mees, keda ta praegu isaks nimetas. Unistus ei arvestanud seda, et Abdullahi isa polnud kunagi elus kõrbesse sattunud; tegelikult oli too sageli öelnud, et kõik, kes Zanzibist lahkuvad ja rändama lähevad, peavad olema hullud.

      Sellest hoolimata võis Abdullah ette kujutada iga tolli luupainajalikust, kuivast, janusest, jalad rakkus teekonnast, mida ta oli läbi teinud enne, kui hea vaibakaupmees ta leidis. Samal moel võis ta kujutleda iga pisiasja lossist, kust teda oli röövitud: sammastega, rohelisest porfüürist põrandaga trooniruumist, naistetubadest, köökidest, kõik äärmiselt luksuslikud. Selle katus oli seitsme kupliga, kõik lehtkullaga kaetud.

      Viimasel ajal olid ta unistused siiski keskendunud printsessile, kellega Abdullah oli sünnist saadik kihlatud. Printsess oli sama kõrgestisündinud nagu Abdullahki ja oli Abdullahi äraolekul kasvanud imeliseks iluduseks täiuslike näojoonte ja tohutute salapäraste tumedate silmadega. Ta elas palees, mis oli sama luksuslik nagu Abdullahi oma. Selleni viis inglikujudega ääristatud puiestee, mille järel jõudsid seitsmesse hoovi, kõik marmorist ja purskkaevuga keskel, igaüks hinnalisemaga kui eelnenu, alustades krüsoliitpurskkaevust ja lõpetades smaragdidega kaunistatud plaatinaga.

      Kuid sel päeval leidis Abdullah, et ta polnud oma unistuse selle osaga päris rahul. See tunne tekkis tal sageli, kui ta isa esimese naise sugulased olid tal külas käinud. Talle tuli pähe, et korralikku lossi peavad ümbritsema suurejoonelised aiad. Abdullah armastas aedu, kuid ta teadis neist väga vähe. Ta kogemused tulid enamasti Zanzibi avalikest, tallatud muru ja väheste lilledega parkidest, kus ta vahel lõunatunni ajal käis, kui suutis maksta ühesilmsele Jamalile, et too vaibaputka järele vaataks. Jamalile kuulus naabruses asuv toiduputka ja ta võis mündi või kahe eest siduda oma koera Abdullahi putka ette.

      Abdullah teadis väga hästi, et ta tegelikult ei osanud sobilikku aeda välja mõelda, aga kuna ta loomulikult ei tahtnud mõtelda kahele naisele, keda Fatima oli talle välja valinud, keskendus ta kaunite lehtpuude ja lillelõhnaliste jalutusradade kujutlemisele tema printsessi aedades.

      Või vähemalt püüdis seda teha. Enne kui Abdullah oli jõudnud korralikult unistusse süveneda, katkestas teda pikk, räpane mees luitunud vaibaga käes.

      «Kas kaupled vaipadega, suure maja poeg?» küsis võõras kergelt kummardades.

      Kellegi jaoks, kes püüab müüa vaipu Zanzibis, kus müüjad ja ostjad räägivad üksteisega alati kõige viisakamal ja lillelisemal viisil, olid selle mehe kombed vapustavalt järsud. Abdullah oli pahane juba sellepärastki, et ta unistus pudenes tükkideks sellel tegeliku elu pealetungil.

      Ta vastas napisõnaliselt: «See on nii, oh kõrbe kuningas. Kas soovite selle õnnetu kaupmehe käest midagi osta?»

      «Mitte osta – müüa, oh mativirna isand,» parandas teda võõras.

      Mativirna! mõtles Abdullah. See oli solvang. Abdullahi putka ees väljapanekul oli haruldane lilleline tuttidega vaip Ingaryst – või Ochinstanist, nagu seda maad Zanzibis kutsuti – ja putkas oli vähemalt kaks vaipa Inhicost ja Farqtanist, mida sultanil endal poleks olnud häbi paigutada oma palee väiksematesse ruumidesse.

      Kuid Abdullah seda muidugi ei öelnud. Zanzibi kombed ei lubanud end ülistada. Selle asemel kummardus ta külmalt ja kergelt. «On võimalik, et mu madal ja vilets pood võib sulle pakkuda, mida otsid, oh pärl rändurite hulgas,» ütles ta ja heitis kriitilise pilgu võõra räpasele kõrbemantlile, roostes naastule mehe ninaküljel ja räbaldunud pearätile.

      «See on hullem kui vilets, võimas põrandakatete müüja,» nõustus võõras. Ta lehvitas oma armetu vaiba ühe otsaga Jamali poole, kes just siis

Скачать книгу