Äraaetud hobused. Mick Herron

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Äraaetud hobused - Mick Herron страница

Äraaetud hobused - Mick  Herron

Скачать книгу

sed

      DA, SC, AJ & RL

      läte, kuhu mu eksinud küünal jaanimardikana ihkab.

John Berryman

      1

      River Cartwrighti kukkumine karjääriredelil ja äraaetud hobustega liitumine juhtus järgmiselt.

      Kaheksa kakskümmend teisipäeva hommikul ning King’s Cross oli tuubil täis noid, keda VT teisteks kutsus: „Tsiviilid, River. Rahuajal täiesti auväärsed isikud.” Ta lisas. „Meil pole olnud rahuaega 14. aasta septembrist alates.”

      VT lausutu moondus Riveri peas Rooma numbriteks. MCMXIV.

      Peatudes teeskles ta kella vaatamist; liigutus, mis oli päriselt kella vaatamisest eristamatu. Pendeldajad uhtusid ümber tema kui vesi ümber kivi, keelega põlksutamine ja järsud väljahingamised andsid märku nende ärritusest. Lähima väljapääsu juures – hele ruum, kust kumas jaanuarikuu nõrka päevavalgust – seisid kaks musta riietatud tegijat kui raidkujud, nende raskerelvastus 1914. aastast kaugele jõudnud tsiviilide jaoks märkamatu.

      Tegijad – nii neid kutsuti, sest nende käes sai kõik vajalik tehtud – hoidusid eemale, täpselt nagu kästud.

      Sihtmärk oli kakskümmend jardi eespool. „Valge T-särk sinise pluusi all,” kordas River pominal. Lisades nüüd Ämbliku kondikavale liha: noor, mees, ilmselt Lähis-Idast; sinise pluusi käised üles kääritud; mustad teksad jäigad ja uued. Kes sellise teo jaoks endale uued püksid ostab? Ta lükkas teabe kõrvale; selle küsimuse esitab ta hiljem.

      Seljakott sihtmärgi paremal õlal oli längus, viidates raskusele. Mehe kõrva suundus juhe, täpselt nagu Riverilgi, ja võis olla iPod.

      „Kinnita silmside.”

      River, puudutades vasaku käega vasakut kõrva, lausus vaikselt käisel nööpi meenutavasse asjandusse: „Kinnitatud.”

      Ooteruumis tunglev ja pagasit jagav seltskond turiste oli ilmselt ümber istumas. River möödus neist, tõstmata pilku sihtmärgilt, kes suundus kõrvalplatvormide poole, mis suunasid ronge Cambridge’i ja itta jäävatesse punktidesse.

      Need olid üldiselt vähem täistuubitud kui põhja suunduvad kiirrongid.

      Pähe tikkusid soovimatud kujutised: pikad miilid katkiseid rööpaid ja laiali paisatud väändunud metalli. Leegitsevad raudteeäärsed põõsad ning neil rippuvad lihapalukesed.

      „Üks asi, mida meeles pead pidama,” – VT sõnad –, „on see, et vahel halvim ongi just kõige halvem.”

      Viimasel paaril aastal oli halvim astmeliselt kasvanud.

      Kaks piletipiirde juures seisvat liiklusvõmmi ei pööranud sihtmärgile mingit tähelepanu, küll aga puurisid pilguga Riverit. Ärge astuge mulle lähemale, hoiatas ta neid vaikselt. Ärge tulge minu lähedale. Ettevõtmised nurjuvad just pisiasjade tõttu. Viimane, mida ta vajas, oli sõnasõda; ükskõik mis võib sihtmärki ehmatada.

      Korravalvurid jätkasid vestlust.

      River peatus ja kogus end mõttes.

      Ta oli keskmist kasvu, too noormees River Cartwright, heledate juuste ja kahvatu ihutooniga, hallide, tihti enesesse süüvivate silmadega, terava nina ja väikese sünnimärgiga ülahuulel. Kui ta millessegi süüvis, tõmbus tema kulm sääraselt kortsu, et võis jätta mulje hämmeldusest. Täna kandis ta siniseid teksaseid ja tumedat jakki. Aga kui oleksid tol hommikul tema välimuse kohta küsinud, oleks ta maininud oma juukseid. Viimasel ajal eelistas ta Türgi pardurit, kus juuksed kääridega lühikeseks pügati ja siis leekidega kõrvu tulitati. Sellest ei hoiatata ette. River tõusis juuksuritoolist puhtaks hõõrutuna ja siledaks kõrvetatuna kui lävepakk. Tema skalp kipitas tuule käes praegugi.

      Tõstmata pilku sihtmärgilt, kes oli nüüd temast nelikümmend jardi eespool – täpsemalt, tõstmata pilku seljakotilt –, lausus River uuesti nööpi: „Järgnege. Aga jätke talle ruumi.”

      Kui halvim oleks plahvatus rongis, siis halvemuselt järgmine oleks plahvatus platvormil. Lähiajalugu oli näidanud, et inimesed on kõige haavatavamad teel tööle. Mitte sellepärast, et nad oleksid haavatavamad. Vaid sellepärast, et neid on palju ja tihedalt suletud ruumi topitud.

      Ta ei vaadanud ringi, eeldades, et musta riietatud tegijad on tal kannul.

      Riverist vasakule jäid võileivaputkad ja kohviletid, pubi, pirukakiosk. Temast paremal seisis pikk rong. Teatud vahemaade järel püüdsid platvormil olevad reisijad oma pagasit rongi uste vahelt sisse pressida, sellal kui tuvid lärmakalt ülalpool sarikate vahel sebisid. Valjuhääldist anti juhiseid ning inimmass Riveri taga ooteplatvormil paisus, kui inimesed lahkuma asusid.

      Raudteejaamades võis alati vaoshoitud liikumist tajuda. Rahvamass oli vaid oma aega ootav plahvatus. Inimesed killud sellest. Nad polnud sellest lihtsalt veel teadlikud.

      Sihtmärk kadus reisijate rühma taha.

      River nihkus vasakule ja sihtmärk ilmus uuesti nähtavale.

      Ta möödus ühest kohviletist ning istuv paarike vallandas temas mälestuse. Eile samal ajal oli River olnud Islingtonis. Tema edutamiseksam oli hõlmanud toimiku koostamist avaliku tegelase kohta: Riverile oli määratud varivalitsuse kultuuriminister, keda oli kohe tabanud kaks väikest rabandust ja kes toibus sellest erapalatis Hertfordshire’is. Asendust ei näidud määratavat, mistõttu oli River ise ühe valinud ning kaks päeva jutti märkamatult emand Di’d jälitanud – kontor/ spordisaal/kontor/veinibaar/kontor/kodu/kohvilett/kontor/spordisaal… Selle koha logo sütitas temas mälestuse. VT kärkis tema peas noomitusi: „Mõtted. Töö. Ühes kohas, hea mõte?”

      Hea mõte.

      Sihtmärk pressis vasakule.

      „Potterville,” pomises River omaette.

      Ta astus silla alt läbi ja pöördus samuti vasakule.

      Põgus pilk taevasse – hall ja niiske kui nõudepesukalts – ja River sisenes platvormidele 9, 10 ja 11 juhatavasse pisikesse ooteruumi. Selle välisseinast tungis välja poolik pagasikäru: platvormil 9¾ peatus Hogwartsi ekspress. River astus sisse. Sihtmärk suundus juba alla platvormile 10.

      Kõik kiirenes.

      Inimesi polnud siin palju – järgmine rong pidi väljuma alles viieteistkümne minuti pärast. Pingil luges mees ajalehte ja oligi kõik. River kiirendas sammu ja vähendas vahet. Tema selja taga müra muutus – üldisest lobast fokusseeritud pominaks – ja ta teadis, et tegijad olid endale tähelepanu tõmmanud.

      Aga sihtmärk ei vaadanud tagasi. Sihtmärk jätkas liikumist, justkui oleks tema eesmärk astuda kõige kaugemasse vagunisse: valge T-särk, sinine pluus, seljakott ja kogu lugu.

      River rääkis jälle nööpi. Lausus sõnad Nabige ta kinni ja pistis jooksma.

      „Kõik pikali!”

      Pingil istuv mees tõusis jalule ja löödi musta riietatud kuju poolt pikali.

      „Pikali!”

      Eespool kargasid veel kaks meest rongi katuselt sihtmärgi teele ette. Kes pöördus ja nägi Riverit, kelle väljasirutatud käsi teda pikali heitma viipas.

      Tegijad röökisid käsklusi:

      Kott!

      Viska kott maha!

      „Aseta kott maha,”

Скачать книгу