ulie Turman
Kui armastab, siis andestab
1. peatükk
“MIS MINUGA TOIMUB? Kõik tundus ju normaalne…” pomiseb ainulaadne Janine Grayson.
Vaatan teda teraselt. Ei, minu ees ei seisa praegu Janine, vaid Gloria Almog, mitte eriti enesekindel naine, kes tahab aru saada, kellesse ta on armunud ja kas ta üldse on armunud või peab ta ootama teist, talle tõepoolest sobivat meest?
Janine kohendab mustade juuste salgu kõrva taha, aga see kukub uuesti näo peale. Naisele nagu ei meenukski soeng. Ta vaatab oma käsi ja veab sõrmega mööda küünt, nagu oleks märganud seal mõnd kida, mida tal arvatavasti kunagi ei teki. Täielik segadus. Ta ei mängi, ta suisa elab võõrast elu!
Ken, see tähendab Danny Landsdell, ajab ekskaasa kimbatust nähes silmad pärani ja on tohutult rõõmus.
“Äkki peaksime…” alustab ta erutatult.
“Stopp!”
Kõnniteele, kus seisavad Janine ja Landsdell, hüppab filmimeeskonna hulgast naljakate prillidega mees.
Ellie müksab mind kergelt ja sosistab peaaegu kõrva:
“Seal ta on. Kohe hakkab pihta!”
Vaat’ siis, milline see Maxwell Dennard on. Viimased kaks nädalat on Ellie ainult temast vadistanud. Vaatan teda pisut pilukil silmadega ja ootan, mis edasi tuleb.
Dennard vangutab äärmise rahulolematuse märgiks pikalt pead. Janine ristab käed lopsakal rinnal ja vaatab meest tähelepanelikult, valmis kuulama kõiki ta märkusi. Maxwell pöördub Landsdelli poole ja tõmbab rinna õhku täis, kavatsedes ilmselt alustada pikka tiraadi.
“Mõistad… kuidas seda paremini selgitada?”
Mees kortsutab tugevasti kõrget laupa, vaatab kuhugi läbi sepistatud aia ja sügab sõnu otsides kukalt.
“Õhutagavara on ilmselt otsakorral,” mõtlen naeratust tagasi hoides, “vaeseke peab uuesti kopse täitma.”
Dennard oleks nagu mu mõtteid kuulnud, sest hingab jälle sügavalt sisse.
“Jah, sa räägid tundega ja näitad, et hellitad veel lootust,” hüüatas ta käsi taeva poole loopides, “kuid MILLE lootust? Et assistent pärast mitut ebaõnnestumist sulle ikkagi sinu maitse järgi riietuse valib? Ja sina lähed korporatsiooni õhtule mitte suvalises rõivais, vaid nagu kõik korralikud inimesed?”
Landsdelli kael venib pikaks ja ta pilgutab kiiresti silmi.
“Mi-da?”
Dennard punastab kergelt ja surub käed jõuliselt rusikasse. Ellie mühatab, aga mul on ausalt öeldes naljakas. Ehk sellepärast, et ma ei ole näitleja ega satu kunagi Landsdelli olukorda?
“Mõtle vaid: armastatud naine jätab sind maha ja läheb teise juurde. Võib öelda, et vanamehe juurde, kes on edukas ja rikas. Ja iga normaalne mees, kui naist pärast seda juhuslikult kohtab ja näeb vihjet, et tal ei ole midagi mineviku taastamise vastu…”
Dennard tõstab rusikad ja vehib nendega õhus. Landsdell astub sammukese tagasi, et mitte vastu laupa saada.
“Ta tõstab mäed paigast! Haarab sellest võimalusest – olgugi petlikust ja viimasest – nagu uppuja õlekõrrest!”
“Mis ma tegema pean, tema ette põlvili laskuma või?” küsib Landsdell skeptiliselt huuli kõverdades. “Naistega on parem karmimalt käituda. Ainult siis saavutad, mida tahad.”
“Täpselt nii!” Dennard peaaegu karjub, krimpsutades niimoodi nägu, et prillid ninaotsale sõidavad. Kohmetu liigutusega kohendab ta neid, nipsutab sõrmedega ja naeratab Landsdellile.
Minu arvates ei pane teda üldse muretsema, kas ta tundub kellelegi naljakas või mitte. Muide, see noormees ei ole kaugeltki naljakas. Ma ütleks, et ta on köitevgi, kuigi minu arvates pisut liiga emotsionaalne. Ja lärmakas.
“Õige mõte,” hüüatab ta, “siis mängi! Sinu süda on valmis rinnust välja hüppama, sa püüad Gloriale oma tunnete sügavust näidata, kuid samas püüad ta pead uuesti segi ajada, teda uuesti allutada!”
Mees plaksutab käsi ja sukeldub uuesti inimsumma.
“Veel kord!”
Oo, kui huvitav siin on! Tuleb tunnistada, et ma ei oodanud midagi taolist. Ellie jutu järgi on võtteplats ja see, mida ekraanil näeme, kaks ise asja. Ma jälgin võtteid esimest korda, vähemalt nii lähedalt. Ellie on selles äris juba pikki aastaid. Täpsemalt mitte päris selles, sest enamasti ei mängi ta tõsistes filmides ja üldsegi mitte kinos. Sellegipoolest teab ta rohkem.
“Nii,” karjub Dennard käsi pea kohale tõstes ja plaksutades, “nüüd on hoopis teine asi! Tublid olete! Tänaseks kõik.”
Ellie punnitab põski ja laseb pahinal õhku välja, keerab end küljega võttegrupi poole ja toriseb:
“Mind nad ei vaja!”
“Aga keda sa täna mängima pidid?” küsin ma imestunult.
Ellie naeratab kõveralt ja lehvitab käega.
“Võib öelda, et mitte kedagi. Pidin neist seljaga kaamera poole mööda minema ja küünarnukiga Janine’i kotti puudutama. Kott oleks maha prantsatanud ja Danny tõelise härrasmehena oleks selle üles tõstnud.”
Ta naerab, püüdes teha nägu, et tal on ükskõik. Ent mina tunnen ta valu ja tahan midagi lohutuseks öelda, kuid ei leia sõnu. Vaeseke ronib või nahast välja, et end veel üks kord tõelises osas näidata. Paraku naeratab edu aasta aasta järel teistele, kõik oleks vaese Ellie nagu unustanud.
“Tühja kah,” hüüan nii veenvalt, kui vähegi suudan. “Kah mul osa! Sina mängisid enda rolli väärikalt, aga siin on mingid andetud koos.”
Hammustan huulde.
Ellie naerab pahaselt.
“Mängisin väärikalt! Istusin kassas ning laususin “Kolmkümmend kolm dollarit palun” ja veel paar sellist idiootset fraasi.”
Ta lööb käed puusa, muigab ja vaatab mulle otsa, nagu oleksin kõigis tema ebaõnnestumistes süüdi vaid mina.
“Kassapidaja osa on ka andetutele. Kas vihjad sellele, jah? Oleksid kohe niimoodi öelnud…”
“Mis sa nüüd, Ellie!” katkestan teda.
“Ah ei midagi.”
Ta pöörab end järsult, et ära minna. Ma haaran tal käest, aga tuigun, komistan kõnnitee ääre vastu ja juba kukun, kuid keegi püüab mind tugevate kätega kinni ja viib tagasi vertikaalasendisse.
“Ettevaatlikumalt, nii võib kaela murda. Laibad meil siin veel puuduvad.”
Tõstan silmad ja näen otse enda ees Maxwell Dennardi. Ta uurib mu nägu, kõigutab pead, viib pilgu Elliele, kellel siiani käest hoian, ja noogutab.
“Ma mäletan teid,” ütleb ta, “mängisite koristajat.”
“Kassapidajat,” vastab Ellie solvunult.
“Ah jaa, kassapidajat!”
Dennard nipsutab sõrmi ja osutab Elliele. Ma ei salli seda kommet, kuid temal tuleb see kuidagi eriliselt välja. Vähem familiaarselt
