"#fb3_img_img_54124482dece7y5013haa5ef8aac770f7167.jpg"/>
Margaret Moore
Knave’s Honor
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Elle Liiva
© 2008 by Margaret Wilkins
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10076
ISBN (PDF) 978-9949-455-72-0
ISBN (ePub) 978-9949-84-463-0
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Suur tänu Karem Solemile ja Donna Warrenile lahkuse ja tarkade nõuannete eest.
Esimene peatükk
Krahvkond Inglismaa keskosas, 1204
„Kui ma oleksin pidanud selles tõllas veel kas või ühe sekundi istuma, oleksin hulluks läinud,” teatas leedi Elizabeth d’Averette, kergitas oma sinise villasest riidest reisikleidi seelikusaba ja astus ettevaatlikult kiirevoolulise jõe sammaldunud kalda poole.
„Kas te ei arva, et meil oleks olnud õigem jääda meeste juurde?” küsis leedi toatüdruk läheduses seisvatele soomusrüüs vahisõduritele viidates.
Mehed olid hobustelt maha tulnud, nad vestlesid ja naljatlesid omavahel, kui loomad janu kustutasid ja sõid teeserval kasvavat mahlast rohtu. Mõni mees võttis paunast leiba või jõi õlut. Saatjaskonna juht Iain Mac Kendren aga lihtsalt seisis, jalad harkis ja käed puusas nagu raidkuju, ainult mõni juhuslik peapööre lubas oletada, et ta on elus ja valvel.
„Ma kuulsin õhtul võõrastemajapidajalt, et siin kandis varitseb röövel reisijaid,” ütles hirmust ja erutusest hingetu Keldra. „Väga suurt kasvu mees, jõhker ja kohutav.”
Lizette – nagu õed ja Averette’i rahvas teda hüüdsid – naeratas Keldrale osavõtlikult. Keldra oli alles viieteistaastane ja polnud reisimisega harjunud. Polnud ime, et teda hirmutasid igasugused jutud varastest ja röövlitest, ükskõik kui uskumatud ja liialdatud need ka olid. „Teenijatüdruku jutu järgi on ta väga nägus mees. Ta rääkis, et too mees ei röövi naisi, kui need kingivad talle suudluse ja see kõlab minu meelest väga romantiliselt. Olgu see röövel milline tahes, meie kaitsesalgas on viiskümmend meest ja lisaks Iain Mac Kendren – nii et meil pole midagi karta.”
„Tahaks väga loota,” lausus Keldra sosinal, justkui kartes, et röövel võiks kuulda.
Lizette, kes oli rõõmus kitsast reisitõllast pääsemise üle, naeratas, võttis peast siidlooriga varustatud hõbedase peaehte ja kükitas kaldaservale. „Kui ta röövib riiete ja ehete asemel suudluse, pole mul midagi temaga kohtumise vastu.”
„Oi, mileedi, te ei tohi niimoodi rääkida!” hüüatas jahmunud Keldra, mis näitas, kui vähe tunneb ta oma käskijannat.
Lizette võttis kamaluga puhast külma vett ja tõstis suu juurde. „Kas sulle ei meeldiks nägusat kelmi suudelda?”
„Ei, kui ta on lindpriiks kuulutatud!”
„Mina suudleksin pigem nägusat lindpriid kui mõnda õukondlast, kes kujutab ette, et ma tahan temaga abielluda,” ütles Lizette püsti tõustes.
Lizette’il polnud meeste vastu midagi. Ta nautis nende seltskonda, talle meeldis nendega flirtida ja neid õrritada. Ta kadestas nende sundimatut käitumist ja veel rohkem nende vabadust.
Ent abielu oli hoopis midagi muud. Enamik naistest leidis, et taolised sidemed pakuvad turvalisust, ent oma vanemate kogemuste põhjal arvas Elizabeth d’Averette teisiti.
„Mileedi, mul pole ehteid,” ütles Keldra, kui temagi jooma kummardus. „Ta peab mind sundima ennast suudlema.”
„Vastu tahtmist suudlemine on ebameeldiv,” väitis Lizette, kuna tal oli kogemusi. Mitmed agarad rikast pruuti otsivad kosilased olid kärmed võrgutama lord Averette’i kõige nooremat – ja oletatavalt kõige süütumat – tütart.
„Tegelikult poleks mul tahtmist röövliga kohtuda,” tunnistas ta kuulates, kuidas linnud laulavad, nagu neil poleks siin maa peal mingit muret. „See ajaks hirmu nahka.”
Kord oli üks purjus aadlimees teda kabelis piiranud ega lasknud tal hoolimata manitsustest minna enne, kui Lizette lubas kohtuda temaga hiljem varjulisemas paigas. Lizette’i asemel oli läinud tema vanem õde ja kuigi Adelaide ei rääkinud pärast, mis seal õieti toimus, oli lord Smurton lahkunud järgmisel varahommikul isegi hüvasti jätmata.
„Oi, mileedi!”
Lizette tõstis toatüdruku karjatust kuuldes pilgu ja nägi, et Keldra osutab jõe keskele, kus ta uus siidloor ujus allavoolu.
Lizette vandus, tõstis seelikusaba üles ja asus mööda libedat kallast loori jahtima. Ta ei söandanud joosta, sest kivid olid liiga libedad, kuid ta pidi loori kätte saama. Iain ütleks, see on paras palk hooletuse eest ega laseks teda ülejäänud kodutee ajal enam hetkekski silmist.
Kui Lizette püüdis hoida pilku looril ja samas mingit ritva otsida, ilmus jõe vastaskaldale mees, otsekui oleks ta taevast alla sadanud.
„Ärge kartke, preili!” hüüdis võõras, kui Lizette ehmunult seisma jäi. Ta võttis mõõga vöölt ja asetas lähimale kivile. „Ma ei tee teile halba.”
Kuna mees oli üksi ja mõõga kõrvale pannud, polnud tal ilmselt kurja kavatsust. Pealegi oli tal kõrgklassi kuuluva inimese haritud kõnepruuk – vähemalt rüütli, kui mitte lordi või paruni oma.
Aga ta oli lihtsalt riides – nahktuunika, mille all polnud särki, tumedad püksid ja saapad. Jõe ääres puude taustal nägi ta välja nagu metsavaim – või jäi Lizette’ile säärane mulje lihtsate riiete ja tumedate lainetavate juuste tõttu.
Mees sumpas jõkke, haaras loorist kinni kergusega, otsekui nopiks karikakart ning tõstis tilkuva riideeseme veest välja nagu võidutrofee.
Mees hakkas tulema neiu poole, vesi jalgade ümber pritsimas, ja ütles sügava meloodilise häälega, mis kinnitas veel kord ta õilsat päritolu: „Lubage ennast esitleda. Ma olen Sir Oliver de Leslille Iirimaalt.”
Sir Oliver – muidugi rüütel! Iiri päritolu seletas kerget laulvat aktsenti.
Mehel
