:href="#fb3_img_img_81c53213d9e50k56a9kb498t7f58488b340f.jpg"/>Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
Nimi: Kirjastus Ilmamaa eISBN: 9789949473359
Paberraamatu ilmumisandmed, mille järgi on valmistatud e-raamat
Toimetanud: Katre Ligi Kaanekujundus: Kaljo Põllu
“Eesti mõtteloo” raamatute väljaandmist toetab sihtkapital “Eesti mõttelugu”
Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Kultuuriministeerium
© Ilmamaa 1996 ISBN 9985–821–38–6 ISSN 1024–1604 nr. 10 Trükikoda “Greif”
MEIE SIHID JA ÜLESANDED
Lugupeetud koosolijad. Meie noorel pedagoogilisel õppeasutusel on tõsised ülesanded hariduse põllul. See kohustab meid, tulevaste õpetajate juhtijaid ja kasvatajaid, mõttes oma ülesannete juures peatuma, oma sihte[*] selgitama, oma eesmärke kindlalt üles seadma, nende kättesaamiseks paremat ja õigemat teed valima. Sellepärast lubatagu mul peatuda küsimuse juures – missugusel põhjal peavad seisma meie aja pedagoogika ja kasvatus?
Eesti kooli ülesehitamine on alles omas algjärgus ja teisiti ei või see ju ollagi, sest et täielik koolireform puudutab ühiskondlist ja riiklist elu sügavasti, sügavamalt kui seda tihti arvatakse, ja nõuab sellepärast elluviimiseks pikemat aega, kui seda meie revolutsiooni esimestest päevadest mööda on läinud.
Ei tule sugugi imestada, et meie koolielus veel palju nähtusi leidub, mis endisest vene aja koolist pärandatud; et tänini meie kool sedasama haigust põeb, mille all nii tuntavalt kannatas vana kool.
Viimaste aastakümnete kasvatussüsteemi, pedagoogika suurem viga oli – kindla juhtiva mõtte puudumine. Igaüks, kes koolielule lähemal seisis, imestas mitmekesisust kasvatusviisides, koolitüüpides, kirjut segu õppeainetes ja kooli sihtides. Näis, nagu oleks kasvatuspõld sõjaväljaks olnud, kus mitmesugused, tihti üksteisele vastupidi käivad õppeviisid, kasvatusvõtted ja programmid võitlesid.
Nendes on aga puudunud juhtiv mõte, mis praeguse ajajärgu eluhinge väljendaks. Kõik võtted ja mõtted on olnud peaaegu juhuslikud ja kavakindluseta. Pedagoogikas peab olema kindlam kui mujal, peab olema laia ulatusega põhimõte, juhtnöör, mis kõik üksikud sihid, meetodid ja ained ühtlustaks ja seoks, peab olema kindel pind, millel mitmesugused pedagoogilised võtted kõikumata püsiksid.
Ainult ühise juhtmõttega anname meie kasvatusele saleda ja sirge kuju, kaitseme kasvatustegevust ühekülgsete mõjude ja kitsaste vaadete eest ja suudame tähtsat tähtsusetust, suuremat väiklasest lahutada.
Et pedagoogilise süsteemi põhimõte tarvilisi ja soovitavaid tagajärgi tooks, peab ta ajakohane olema ja elule vastama. Kuigi kool viimasel ajal, Vene valitsuse päevil, niisugust ühtlustavat joont ei tundnud, leiame seda läinud kaugetes ajajärkudes õige selgel kujul.
– – –
XIX s. oli klassikalise kooli (gümnaasiumi) ja klassikalise kasvatussüsteemi ajajärk. Kõige suuremat poolehoidu leidis viimane Saksamaal ja saksa kasvatuse iseäraldused – pedantsus, kuivus, ühekülgsus jt. – ongi selle süsteemi vili.
Klassikalises kasvatussüsteemis ei puudunud selge põhimõte, isegi stiilsus. Tema kõrgemaks eesmärgiks oli formaalne haridus, mis pidi arendama ja kasvatama mälu, mõtlemisvõimet, loogilist teguviisi. Tähtsamaks küljeks õpetuses loeti mitte õppeainete sisu, vaid nende meetodit, õppeviisi.
Klassikalise hariduse poolehoidjad olid kindlas arvamises, et keeled (iseäranis kreeka ja ladina keel) ja matemaatika annavadki vaimu igakülgse arenemise, ja võrdlesid klassikalist haridust teritatud noaga, mis iga asja lõikab.
Niisugune arvamine on ekslik omas juures ja formaalset arenemist ei saa kuidagiviisi universaalseks ja üldmõjuvaks tunnistada. Tõepoolest, kuidagiviisi ei saa tõestada, et grammatika ja matemaatika üksi annavad oskusi ka geoloogia või bioloogia uurimiseks, füüsika- ja keemialaboratooriumis töötamiseks jne.
Tõsi küll, et hästi teritatud noaga kergesti lõikab, kuid ta on ikkagi kõlbmata tööriist seal, kus tarvitatakse kirvest, haamrit, kange või atra.
Formaalsel arenemisel on omad piirid – ja õige kitsad piirid.
Kahtlemata on õppeviis koolis suure tähtsusega. Aga just klassikalistes koolides võivad olla ja olidki õppeviisid niisugused, et lastes õpihimu täitsa ära kaob, ja mitteklassikalistes koolides võivad õppeviisid nii isetegevust, mõtlemisvõimet kasvatada kui ka tundeid, töö- ja teadushimu arendada. Kõige rohkem sisu koolitööks annab meieaegsus, praegune kultuurelu, ja õige vähe – vana kreeklaste ja roomlaste ilm. Nüüdsel ajajärgul on vähe sarnasust vanailma eluga, kus ei tuntud sellist ainelist kultuuri auru-elektrimasinatega, raudtee, telefoni ja telegraafiga ega meie sotsiaalseid aateid ja püüdeid.
Ainult võita ja mitte midagi kaotada võime meie kultuuri poolest, kui vanade keelte asemel seisavad koolis esimesel kohal kodumaa, tema loodus, rahvas ja majanduslik elu, seejärel teised kultuurmaad ja rahvad.
Mitte minevik, vaid olevik peab meie kasvatussüsteemi keskpunktis olema ja lapsi tuleb kasvatada mitte kaugete esivanemate seltskonnas, vaid meie oma elu nähtuste keskel.
Minevik on meile tähtis ainult niivõrd, kui seda tarvis on olevikust arusaamiseks ja lähema tuleviku ette ära nägemiseks.
Läinud ajajärkudes ei leia meie ühtki kasvatus- ja haridussüsteemi, mis otsekohe, ilma parandamise ja täiendamiseta vastuvõetav oleks. Neile jäid tundmatuks meie aja elu sügavus, tema nähtuste mitmekesisus ja inimeste mõistus, s.o. teaduse hiilgavad võidud. Nende pedagoogilised ideed on meile võõrad, nad on ajast maha jäänud.
Missugune põhimõte peaks siis meie aja kasvatuse
