img_5dd21c97b5fa7e542emb847ud61bba037b83.jpg"/>
© Peeter Võsa, 2018
Toimetaja: Velve Saar
Küljendus: Heiko Unt
Projektijuht: Martin Kivirand
Esikaas: Veiko Vares
Tagakaas: Shutterstock
Foto Peeter Võsast: Robin Roots (Õhtuleht / Scanpix)
Sisupildid pärinevad autorilt, v.a
lk 159 (Jon Shave / Wikipedia) ja
lk 160 (Aldis Dzenovskis / Wikimedia Commons)
© Kirjastus Paradiis, 2018
ISBN 978-9949-9976-7-1
ISBN 978-9949-9976-8-8 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Saateks
„Politseikroonika“ lugu on ajalugu. Saade, mis kerkis omal ajal komeedina televisiooni edetabelitesse, kasvatas üles terve põlvkonna. Kuigi „Politseikroonika“ oli Kanal 2 eetris ehk kuus-seitse aastat, kujunes selle mõju palju suuremaks, kui keegi oleks osanud arvata, loota või karta. Paljude saadete ja raamatute kohta võib öelda, et tegemist on aja märgiga. Mõned aastad enne sajandivahetust alguse saanud „Politseikroonika“ kajastas ühiskonna pahupoolt ja toppis oma nina kõikvõimalikesse sündmustesse. Esialgu politsei tegemisi kajastama pidanud saatest sai aga peagi ühemehe-show, kus parema puudumisel intervjueeriti koeri ja juhuslikke möödakäijaid ning vahel isegi tänava äärekive. Samuti ei piirdunud saade vaid rangelt politseitemaatikaga. Edu võtmeks oli tõsiste teemade kajastamine meelelahutuslikus võtmes.
Tänase päevani ringleb netiavarustes möödunud sajandi viimasel kümnendil filmitud tegelasi, kes on seeläbi nagu väikesed Jeesus Kristused – igavesti noored ja igavesti imelikku juttu ajavad. Ainus, mis ei ole muutunud, on must huumor. Seda jagus möödunud sajandi politseisaatesse ja jagub täna netiavarustesse. Endiselt ripuvad seal pangaröövel Uno, kes seletab isikliku näite varal, kuidas kuuekümneaastasel mehel tuleb pangaröövi läbi viia, ning Pronksi tänaval isa soovitusel haamriga naist rünnanud röövel.
Lugeja, kes on selle raamatu kätte võtnud, peaks selle siiski käest panema. Parem veel, kui see saaks visatud tulle nagu juhuslikult leitud Saatana muna. Nii nagu Saatana munast koorub vaid kurja ja jõledust, on nendegi kaante vahel raskeid inimsaatusi, õnnetusi ning ohtralt verd ja pisaraid. Need olid ühiskonnas suurte muutuste ajad, mil lubatava ja lubamatu piir oli väga hägune. Ühiskondlike suhete purunemise tagajärgede aeg. Tänavatel valitsesid hundiseadused, kõik püüdsid end marutaudina leviva vaesuse eest päästa kiire rikastumisega. Pühaks peetud väärtused langesid ja tekkisid uued.
See raamat räägib aastakümnest, mis jättis paljud kodutuks, paljud vaesusid, muutus ühiskonna moraal. Käis äge võitlus eksistentsi nimel. Valitsesid küll mannavahulised poliitlubadused, aga reaalsus oli see, et inimelu võis maksta vaid süstlatäie heroiini – just sellise summa eest võis lasta kellegi vigaseks või täitsa surnuks peksta. Isegi nõukogude süsteemist tulnud ja moraali topeltstandarditega harjunud inimestele tekitas olukord tõsist muret. Aga võimul püsisid Eesti Vabariigis endiselt kommunistlikud kurjategijad, kellel polnud aimu oma tegevuse pikaaegsetest tagajärgedest. Prooviti teha üheskoos nägu, et kommunistliku juhtimise all on võimalik ehitada kapitalistlikku riiki. Ülikoolis noortele ajakirjandust õpetavad prouad-härrad hoidsid küll kümne küünega kinni nõukaaegsest õppematerjalist ning noomisid kõiki korralikult käituma, aga ega nad vist ise ka päris täpselt aru ei saanud, mida see eestlaste hoovile ootamatult saabunud vabadus hakkab endaga kaasa tooma. Tänases poliitkorrektses maailmas on neid sajandivahetuse paiku filmitud materjale küll huvitav taas üle vaadata, kuid maailm on sellest alates tundmatuseni muutunud. Umbes kümne aasta pärast peaks lõppema eestlaste neljakümneaastane „kõrberännak“, mis niidab maha vana ja rikutud moraaliga kurjategijate põlvkonna, et uus saaks peale kasvada. Milline see uus saab olema, seda me täna tegelikult täpselt ei tea. Millest hakkavad pajatama tuleviku „Politseikroonikad“, see jäägu hiromantide arvata. Meie paneme koos lugejatega prillid ninale, tõstame valguse kirjaridadele lähemale ja meenutame koos ajalugu. Meie endi lähiajalugu ja läbielamisi.
Kes tahab minevikku väga ilustada, sellel tasub meelde tuletada toonaseid kurbi statistikanumbreid, kus liialt sageli loeti meie väikesearvulise rahva hulgas kokku üks või enam vägivaldset surma päevas. Lisaks sellele tulekahjudes ja liiklusõnnetustes hukkunud. Seda südamevalu, mis meid toona saatis, ei oskaks täna enam äragi valutada. Need olid laastavad aastad.
Raha teenimine oli seatud esikohale ning kõik, kes sellel teel tunglemises komistasid ja kukkusid, tallati kaaskannatajate jalge alla ning sinna nad enamasti jäidki. Igaüks proovis haarata verepirukast oma tükki ja sellestki lõpuks rahanumbri välja pigistada. Nii telekompaniid, ajakirjanikud, fotograafid kui ka poliitikud ning isegi ametimehed. Altkäemaksud politseiametnikele, kurjategijate omavahelised arveteklaarimised, tärkav narkokaubandus ning tootva majanduse kokkuvarisemine ei toonud endaga kaasa midagi head. Tänavatel liikus massiliselt kodutute horde. Taskuvargused, mis võisid ohvri vastuhakul kasvada rööviks ja lõppeda isegi ohvri vigastamisega. Lootusetus olukorras inimesed ja selles segaduses kasvavad lapsed. Kuna püssipaugud ja plahvatused olid Tallinna tänavatel tavalised, siis oodati põnevusega just neid teemasid käsitlevaid saateid ja uudiseid. Kerge hirmuvärina saatel ja närvikõdi oodates.
„Politseikroonika“ ei olnud nimetatud žanri viljelejate hulgas teerajajaks, küll aga vaieldamatult suurima vaatajanumbri kogunud saade. Kas selle põhjuseks oli saatetegijate karisma, ajastu mood või midagi muud, on tagantjärele väga raske öelda. Igatahes oli televaatajatel sageli võimalus mitte ainult jälgida kuiva saadet, vaid nad pääsesid koos kaameraga sündmuskohtadele ja inimeste elupaikadesse. Tihtipeale astusid nende ette äsja mõne tõsise kuriteo, isegi mõrva, toime pannud inimesed. Seda kõike kodus teleka ees nautida oli igatahes palju turvalisem kui ise öistel tänavatel seigelda ja põnevust otsida.
Kes ei taha kohe kuidagi taas verele, pisaratele ja inimlikule valule otsa vaadata, pangu raamat heaga käest. Veel parem oleks, kui see ei hakkaks mingilgi moel silma lastele, sest nagu „Politseikroonika“ saate alates aeti telerite eest ära lapsed, nõrganärvilised ja käima peal olevad naised, on nii ka selle raamatuga. Kes närvikõdi ei kannata, võtku ette mõni muu teos. Soovitatavalt midagi eesti ilukirjanduse klassikast. See on tunduvalt turvalisem lugemisvara.
Kuigi „Kadunud Eesti“ püüab kirjeldada võimalikult täpselt toona läbielatud sündmusi ja taastab olukordi, nagu need olid või võisid olla, on raamatus siiski kergeid kirjanduslikke liialdusi ning kohe kindlasti ei maksa hakata selle järgi ajalugu õppima. Piinlikkuse vältimiseks jätame kõrvale inimeste nimed ning vajadusel omistame mõne sündmuse mõnele hoopis kõrvalseisvale isikule. Aga seda kõige paremate kavatsuste ja soovidega. Ikka selleks, et raamat saaks nii nauditav, kui nauditav üldse saab olla kuritegevuse kajastamine.
Saate ja raamatu autor ei taha kuidagi jätta muljet, et kõik olnu on õõvastav ja et ainult tulevikupäike toob endaga head energiat. Ka sellel väga karmil ajal oli midagi ilusat ja omamoodi nagu korrastatutki. Nende meenutused, kes sellest kõigest eluga välja tulid, on üsna sageli värvikad ja seiklusrikkad. Aga kas ka tõesed? Nii nagu ilu on vaataja silmades, nii on ka tõde meist igaühe peas, sest üht ja sama sündmust nägid ning elasid läbi mitmed erinevad inimesed. Nende tundmused olid erinevad, nende arusaamad ja tõekspidamised samuti. Lõpuks kasvõi rakurss, mille läbi me täna kõike olnut hindame. See teeb tõe kirjutamise asjatuks. Nimelt pole tõde kui sellist, nagu me ülihästi teame, tegelikult olemas. Kõik pidavat olema näiline. Laskem siis endale näida, et oleme neid sündmusi ja inimesi korra juba näinud ning neis olukordades
